Jätkuna Tartu Kunstimuuseumis poleemikat tekitanud väljapanekule „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” toob Maria Arusoo kureeritud kunstinäitus esile kauni ja küllusliku kaasaegse kunsti, mis tegeleb metafüüsiliste teemadega.

Maria Arusoo kureeritud „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist” Tartu Kunstimuuseumis (TKM) kõrgub üle viltuse maja kolme korruse ning näitusesaalist väljagi – maja välisseinale ning raekojaplatsile. Näitust saadab trükis „Entry Points. Stories of the Leaning House” (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2014).

„Arheoloogiafestival” loob seose jaanuarist märtsini TKMis üleval olnud näitusega „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” (kuraator Rael Artel), mis tegeles samuti muuseumi identiteediteemaga, seejuures nii isiklikult, küsides Tartu Kunstimuuseumi võimalike arengusuundade kohta, kui üldiselt, arutledes muuseumi kui sellise olemuse üle.

M.A. „Kogutud taimede salong” (2014) ja Simon van Tili foto „Object Study” (2014), foto Anu Vahtra

Muuseumi olemuse ja võimalustega tegeleb „Arheoloogiafestivalil” kunstniketandem Elmgreen ja Dragset. Nende teos „MUUSEUM / Jõuetud struktuurid”, seinale kleebitud sõna museum, kust muu peale keskosa – use – on maha pudenenud, tõstab sõnamängu kaudu tähelepanu keskmesse muuseumi kasutusvõimalused. Mis on muuseumi funktsioon?

Sama rühmituse „Pinakothek der Moderne” on suuremõõtmeline valge seinavärvikiht, mis on ära raamitud ja seinale riputatud. Värvikiht on pärit Müncheni kunstimuuseumi Pinakothek der Moderne seinalt ning kuulub Elmgreeni ja Dragseti teoste seeriasse, kuhu nad on kogunud erinevate kunstimuuseumite seinakihistusi, püüdes teha peente erinevuste kaudu kihi struktuuris järeldusi viiside kohta, kuidas asutused ennast representeerivad.

Nii talvisel kui suvisel näitusel muuseumi identiteedi kohta küsimine näitab, et muuseum tegeleb endiselt eneserefleksiooniga, mis oli küll Arteli näituse üks küsimusi, ent pole siiani ühest vastust saanud. See ei pea tähendama segaduses olemist, vaid võib olla ka märk paindlikkusest ning avatusest uutele suundadele.

Kui Arteli näitus tegeles muuseumitemaatikaga institutsiooni tegevust ja ülesannet silmas pidades, siis „Arheoloogiafestivalil” lahatakse mõistet süvakihtideni. „Küsimuse alla seatakse representatsiooni olemus,” teatab näituse tutvustustekst. Küsimuse alla seatakse ka muuseumi olemus, „paljastatakse näitusemaastiku kihistused, kuhu kuuluvad kunst, vaataja ja arhitektuur […]. Vaatluse all on koha ja mälu omavaheline suhe”.

„Arheoloogiafestival” tegeleb muuseumi mõistega seoses aja ja ruumi ehk üldistatult aegruumiga. Anu Vahtra kaevub oma kolmeosalise teosega „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I–III” näitusemaja süvakihtidesse ning ehitab neid otseses mõttes juurde. Teose I osa paneb uuesti püsti konstruktsioonid, nii nagu need toestasid TKMi viltust maja 1982. aastal, mis ühendavad kaldu vajunud maja kõrvalhoonega, taasluues ühe mälestuse minevikust. Teose II osa analüüsib hoonet kihistuste kaudu postkaartidel, millel on kujutatud variatsioone viltuse maja fotost, ning III osa sekkub ruumi füüsiliselt, kraapides seinalt maha kihi värvi ning jättes vaatajale paljastatuks selle, mis pealispinna all.

See kolmikteos toob üsna mittemetafoorsete vahenditega valguse kätte üleüldise küsimuse muuseumi olemusest. Muuseum kui ruum, kus säilitatakse ja eksponeeritakse aega, aja artefakte. Muuseumis on aeg pigem ladestuv ja kuhjuv kui lenduv ja mööduv, ning nii on võimalik seda, mis kunagi oli, uuesti olemasolusse tuua.

Tanel Rander rändab ajateljel pea hoomamatu kauguseni, seostades näituse trükises leiduvas tekstis „Basic Forms” TKMi näitusemaja keldrit, korruseid ja pööningut iidsete looduslike arhetüüpidega, nagu jõgi, mägi ja taevas. Need on maastiku põhivormid, milleks Tartu jaotatud on, ning Rander seob viltuse maja nende arhetüüpsete jõududega, mis hoonet mõjutavad. Keldris on tunda jõevoolu ja veeniiskust, kolm korrust kõrguvad kui mägi, mille tipus on akropol, ning pööningul on pääs taevasse, olles ühtlasi panipaik, kuhu üleliigsed esemed ja mõtted paigutada. „The open attic window is also necessary for pigeons and jackdaws that fly through our consciousness during daytime, like grey uncertain thoughts.” (lk 11)

Tuvide ja hakkidega, kes võivad lennata nii läbi pööninguakna kui hallide mõtetena läbi meie teadvuse, luuakse peaaegu kummituslik metafoor. Sama kummituslik kui hajuvad unenäolised polaroidid mahajäetud ja võssa kasvanud varemetest ja monumentidest Cyprien Gaillard’i fotokollaažis „Geograafilised analoogiad” näituse esimesel korrusel.

Väljapaneku meeleolu saadab elegantselt trükis, kuhu on kirjutanud teiste näitusel osalevate kunstnike seas Ragnar Helgi Ólafsson. Ólafsson kirjeldab oma tekstis „A Practical Guide to Forgetfulness. Letters from an island: The tragedy of our limitless imagination and our limited lives” iseenda kaotamise tunnet, mis võib näitusel mälestuste mälestusi meenutavaid teoseid vaadates tõesti tekkida.

Mälestuste mälestuse all pean silmas peale Gaillard’i polaroidide näiteks Dénes Farkase slaidikogu „Vajumised”, mida projitseerib seinale lauaklaasi katki vajutanud projektor. Kaks korrust kõrgemal loob samasugust unustuse meeleolu Gaillard’i video „Pärismälestused fiktiivsetest sõdadest”, kus puu kattub aegluubis tolmupilvega, samuti Paul Kuimeti fototeos „Le Lys” ära pööratud näoga naise skulptuurist.

"Denes Farkas „Vajumised” (2014), foto Anu Vahtra

Ólafssoni tekstist jäävad kõlama aga sellised katked: „It is a strange thought, but most likely all of this has already disappeared. […] I soon lost track of what day it was. […] I lost sight of myself. […] I have a feeling that I have forgotten important stuff concerning myself. And I have no idea what it means.” (lk 16–21)

Nii näitus kui raamat tegelevad igavikuliste teemadega – aeg, ajalugu, koht, kohalolu. Ent näitus manifesteerib vaatamata mateeria efemeersusele viitavatele teostele oma kohalolu väga jõuliselt, näiteks panevad hingavat elu vastuvaidlematult tajuma lopsakad laeni võrsunud taimed kuraatori enese „Kogutud taimede salongis” esimesel korrusel. Raamat on tagasihoidlikum, saates näitust vaikselt umbes sellise tundega, mis tekib paadiga merel loksudes, kus ajataju, identiteet ja kõik muu peale vee ja taeva lainetes lahustub.

Tagasi Rael Arteli kureeritud möödunudtalvise näituse „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” ja Maria Arusoo kuraatoritöö „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist” võrdluse juurde tulles tekib mõte, et kui Arteli näitus tegeles probleemiga, et kuidas pidada muuseumi ülal säästu- ja sõjaajal, siis käesolev näitus toob välja kaunist ja külluslikku kaasaegset kunsti, tegeledes sellega, mille peale on võimalik mõelda jõudeajal, kui taimede lehed on paksud ja lopsakad ning seinale mahub lausa mitu kuldraami – filosoofiaga, metafüüsiliste küsimustega. Elu, surm, minevik, olevik, tulevik…

Üks oluline tähelepanek jõudeaegsest mõtisklusest tasub siiski igas olukorras, muu hulgas ka sõjasituatsioonis, meelde jätta: kõik on ajutine. Kõik möödub. Monumendid hääbuvad, taimed närtsivad, kuld tuhmub, ent kõige ajutisus ei ole üksnes aja pideva edasikulgemise kurb tagajärg, vaid omadus, mis muudab iga inimese, olukorra ja suhte oma olemasolu viivus väärtuslikuks.