Madise jutu saatel ärkab iga endast lugupidav Raadio 2 kuulaja – lisaks argipäevade hommikuprogrammist tuttavale häälele mängib Madis pilli Ans. Anduris, Eliidis, Röövel Ööbikus ja Köögis ning aeg-ajalt võib teda tabada ka plaadimängija tagant.

Madis Aesma. Foto: Hanna Samoson

DJ-debüüt: Esimest korda mängisin muusikat teistele plaadi pealt ette enda mingil sünnal, äkki sain 8 või nii. Plaadiks oli Modern Foxi vinüül. Aga nii, et plakatil on kirjas nimi ja tegemist on korraliku peoga, mängisin vist kunagi Tartus mingil indiesh_t.ee üritusel Maailmas. Võis olla äkki 2006. aasta lõpp? Tegin seda koos Neeme Lopi, Lauri Järvlepa ja kellegagi veel. See pidi olema üks esimesi kordi. Samas ma ei pea ennast tegelikult üldse DJ-ks – kui paar korda ämbritäie veega lõket kustutad, siis sa ei ole ju veel tuletõrjuja. DJ-ks olemine eeldab minu meelest kolme asja: seda, et sul on ilgelt palju plaate (peamiselt vinüüle muidugi), jube hea ja mõõtmatult lai muusikamaitse ja ka tehniline skill mängida ja miksida veenvalt kõikvõimalikku muusikat. Kahtlustan, et kui nende asjade eest näiteks kümne palli süsteemis mingeid punkte anda ja seejärel skoorid kokku lüüa, siis meie igakuise peo Kalamari Uniooni djuudide seas jääksin ma küll viimaseks, kuigi igas valdkonnas toimub teatav edenemine kogu aeg. Võib-olla saab minust kunagi DJ, võib-olla ka mitte.

Muusikas oluline: Peomuusikas ikka see, et oleks funk sees! Aga jube raske on kirjeldada, mida ma selle all mõtlen. Kindlasti mitte ainult George Clintonit, vaid mingit spetsiifilist võnget. Ja mingis mõttes meeldivad mulle ebatavalised lood, vead muusikas on ka sageli sümpaatsed.

Muusikas ebaoluline: Ei oskagi öelda, viiulid vanakooli diskomussis käivad sageli närvidele.

Mida mängin: Mulle meeldib muusika, mis on sooja saundiga – jällegi ei oska seletada, mida ma silmas pean. Aga jäise heliga tantsumuusikat on väga palju. Stiililiselt ilmselt igasugused hausist lähtuvad asjad ja mingid vanemad üllitised ka – need peamiselt 80ndate algusest. Aastaarvud samas suurt tähtsust ei oma.

Mida ei mängi: Ma ei ole vist ühtegi lugu mänginud, mis mulle endale sel hetkel ei meeldiks.

Eredamad mängumälestused: No viimane Kalamari Unioon Kultuurikatla Aias ja Kanala kohvikus oli täiesti fantastiline. Meil oli külaliseks Kris Luigend Haigla Peo ürraritelt. Väga tore oli, vaib ja muusika ja kõik. Veebruarikuine on ka eredalt meeles.

Tehnilist: Pioneeri asjadega olen rohkem sina peal kui muudega. Läpakast mängivad mussi ainult mingid douche-DJ-d, nagu ma olen aru saanud. Nii et seda ma ei tee. Peamiselt on ikka igal peol kasutusel mõningad uued CD-R-id ja erinev selektsioon hõredast vinüülikogust.

Nõuanne: Üks olulisemaid asju on see, et volüümidega ei oleks mingit jantimist – ehk kui mängid erinevaid lugusid näiteks erinevate seadmete pealt ja eri ajastutest, siis on ikka vaja kogu aeg jälgida, et lõppvolüüm oleks sama, mitte ei kõiguks. Rhythm Doctor vist mainis samuti seda siinsamas rubriigis. Ma ise oskan oma lühikesest kogemusest lisada seda, et ei ole hea mõte panna DJ-laua alla terve kast õlut või siis lasta kellelgi teisel see sinna paigutada. Veits puine on, kui DJ on rohkem täis kui enim purjakil peoline.

Viis klassikut:
Ohio Players „Love Rollercoaster”
Common Sense „Voices Inside My Head”
Codek „Demo”
Eddie Floyd „Bring It On Home to Me”
Laid Back „White Horse”

Viis hetkekummitajat:
Lindstrøm „No Release”
Dwaalicht „Bird in the House”
Richard Rossa „The Day You Learn the Balance Is the Day You Die”
Arto Mwambe „Ombala Mbembo”
Scotty Coats „Double Fisted”