Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaane, Edith Karlsoni ja Art Allmäe viimase aja tööd näitavad, et skulptuur pole enam ammu figuur pjedestaalil, vaid pakub vaatajale terviklikku ruumikogemust.

Edith Karlsoni „Draama on sinu peas: ära vaata maha” (detail) Temnikova ja Kasela Galeriis. Foto: Stanislav Stepashko

Eesti skulptuuris valitsevad praegu üsna põnevad ajad. On palju noori ja andekaid tegijaid ning võrdselt säravad nii EKA kui Tartu Kõrgema Kunstikooli taustaga skulptorid. Näitab ju skulptuuri taseme kohta nii mõndagi ka see, et neljast seni välja antud Köler Prize’ist kaks on läinud skulptuuritaustaga kunstnikele – Jevgeni Zolotkole (2011) ja Jass Kaselaanele (2014).

Üks tunnusjoon, mis iseloomustab pea kõiki noorema põlvkonna tegijaid, on installatiivsus: skulptuur pole enam ammu figuur pjedestaalil, vaid pakub vaatajale terviklikku ruumikogemust. Tihti puudub selge piir teose ja selle eksponeerimispaiga vahel – ümbritseva elemendid haaratakse töösse ning ruumist tervikuna saab kunstiteos. Kui keegi peaks isegi kasutama klassikalist büsti pjedestaalil (nt Rauno Thomas Mossi autoportree „Mein Kampf”, 2010), siis on tegemist pigem (enese)irooniaga, mille tähendus kujuneb mingil mõttelisel tasandil teose vahetute kunstiliste kvaliteetide kohal.

Temnikova & Kasela Galeriis on kuni 17. jaanuarini avatud Edith Karlsoni isikunäitus „Draama on sinu peas: ära vaata maha”, mis jätkab Karlsoni draamaseeriat („Draama on sinu peas I–III”), mille esimest osa on näidatud ka Berliinis. Seekordne ekspositsioon koosneb galerii seinu ja põrandaid katvatest linnuskulptuuridest (mille vormid on võetud maast leitud surnud lindudelt), ühest videost ning valgetest massiivsetest penoplasti(?)plokkidest, mis pärinevad kuulu järgi Tauno Kangro ateljeest. Alapealkiri „ära vaata maha” seostub esmajoones muidugi sellega, et maast pärineb näituse peamine algmaterjal ehk surnud linnud. Linnulaipade ja autolt löögi saanud loomade nägemine on kogemus, mis on kahjuks tuttav pea igaühele. Mida aga tunneb inimene, kui ta surnud linnu või looma leiab? Kas see tekitab kaastunnet, vastikust, hirmu? Kas tekib tahtmine pea ära pöörata või hoopis õnnetuke tee pealt ära koristada ja maha matta? Kas ootamatu ja juhuslik kokkupuude surmaga on häiriv või võetakse seda kui elu loomulikku osa? Vastused neile küsimustele on muidugi erinevad ning samamoodi erineb ka see, kuidas üks või teine külastaja näitusega suhestub.

Maast leitud looma- ja linnukorjuseid on kasutatud kunstiloominguks varemgi, kuid Karlsoni töö paistab silma pühendumuse ja intiimsusega. Leide pole lihtsalt kollektsiooni tarbeks fikseeritud ja katalogiseeritud, vaid kunstniku suhe nendega on olnud aktiivne ja füüsiline. Ka näitusel mängivas videos võib näha kunstnikku surnud kulliga tegelemas. Looma- ja linnumotiivid on olnud Karlsoni loomingus läbivad ning tema suhe loomadega on lähedane ja empaatiline. Varasemate näituste loomakujud on olnud jõulisemad ja lopsakamad (näiteks verd purskav dinosaurus), seekordsed linnufiguurid aga mõjuvad õrnade ja habrastena ning väljapanekut tervikuna võiks iseloomustada sõnapaariga poeetiline minimalism.

Näituse teine oluline element – suured valged massiivid – on teravas kontrastis linnukujude õrnuse ja kergusega. Kontrastid ja kokkupõrked aga ongi need, millest üks draama võrsub. Asjale lihtsalt lähenedes võib öelda, et maha vaadata ei tasu kahel põhjusel: seal võib näha surnud linde ning nina maas käies võib ka millelegi otsa kõndida ja haiget saada. Antud soovitus toimib nende kahe asja puhul aga erinevalt: ühel juhul peaks hoiduma tobedast õnnetusest, teisel aga justkui kõike ebameeldivat ignoreerima ning lennukalt kaugusesse silmitsedes edasi astuma, midagi tähele panemata või kellelegi kaasa tundmata. Karlson paistab aga suhtuvat sellesse teatava skepsisega, kuna just maha vaadates on leitud näituse inspiratsiooniallikas ja algmaterjal. Ei tundu ka sugugi nii enesestmõistetav, et vaid sihikindlalt kaugusse suunatud pilk on see õige meetod maailma vaatamiseks ja selles ringiliikumiseks. Iga vaatamisviis annab tulemuseks erineva tajukogemuse ja erinevalt vormitud sisemaailma ning see maailma vaatamise ja kirjeldamise võimaluste paljus vaid rikastab. Kaks näituse poolt vastanduvad aga ka kunstniku rolli poolest valmimisprotsessis. Kui linnufiguurid eeldasid autorilt nii emotsionaalset valmisolekut kui ka palju tööd, siis valged tahukad olid juba olemas teise skulptori praktiliste töövahenditena, millel enne Karlsoni näitust igasugune kunstiline väärtus puudus. Kunstniku panuseks oli kõrvutamise ja seostamise intellektuaalne akt. Kuna kõrvuti on asetatud kaks väga erinevat töömeetodit (vaeva- ja ajamahukas käsitöö vs. ready-made), võib draamat tõlgendada siin ka loomemeetodite vahelise pingeväljana.

Karlsoni ekspositsioon on kujundlik ja isiklik, Draakoni galeriis üleval olnud Art Allmägi näitus „Külm sõda” aga seevastu vägagi konkreetne ja poliitiline. Võiks isegi öelda, et päevapoliitiline, kuna üsna hoogsalt on käimas arutlused selle üle, kas praeguses olukorras on välja kujunemas või juba kujunenud uus külm sõda. Tegu on mõjusa vormiga installatsiooniga, mis haarab erinevaid jälgimisseadmeid imiteerides kaamerate abil endasse nii galeriisse sisenejad kui ka sellest tänaval möödujad. Okastraat, kaitserajatised, luureseadmed ja radarid visualiseerivad hästi pideva ohutunde, mille pikaks ajaks küdema jäänud poliitilised vastasseisud ühiskonnas põhjustavad. Põneva nihke tekitab kogu installatsiooni valge värv, mis viib teose luureseadmete ja kaitserajatiste realistliku jäljendamise juurest üldisemale ja kujundlikumale tasandile.

On sümpaatne, et ühiskonnas toimuv kunstnikke ükskõikseks ei jäta ning poliitikaga tegelemist peetakse vajalikuks. Allmägi väljapanek tekitab paralleele Tartus Y-galeriis toimunud Tanel Randeri kureeritud näitusega „Halli laeva oodates”, mis tegeles samuti sõjaohu ja Ida-Euroopa poliitilise olukorraga. Seal võis näha ka Jass Kaselaane skulptuuri „Nimeta”, mis kunstnikupoolse tähendustamise puudumisest hoolimata näituse pealkirjaga haakus, seda eriti rootslaste hiljutise allveelaevajahi valguses.

Viimase aja näitused on andnud üsna hea ülevaate sellest, millega eesti skulptorite noorem põlvkond tegeleb ning mis vahendeid selleks kasutatakse. Esindatud on nii isiklik kui avalik sfäär, kuid mõlemal juhul on näha, et skulptuur on muutunud kontseptuaalseks ja mitmekihiliseks väljendusvahendiks, kust pole kadunud samas oskus materjaliga ümber käia.