Suveüritusi on Eestis liiga palju. Sellise järelduseni jõudis muuhulgas Kaarel Kärner eelmisel nädalal ilmunud Sirbis. Tõepoolest, meil on rokkfestivale, folkfestivale, alternatiivmuusikafestivale, filmifestivale; meil on interdistsiplinaarne linnaruumifestival, joogafestival, ökofestival… nimekiri tuleb pikk ja täieneb üha. Iga suurema suveürituse planeerimisel lähtuvad korraldajad arusaamast, et kuskil on auditoorium, kes sarnaselt neile tunnetab vajadust nimetatud festivali järele. Intuitiivne seitsmes meel annab kriitilise massi tekkimisest teada.

Sellel suvel tärganud festivalidest ilmselt üks põnevamaid on möödunud nädalavahetusel Paides toimunud Eesti esimene Arvamusfestival. Kahe päeva jooksul Paide Vallimäel paiknenud festivaliala külastanud ligikaudu 2000 inimest näitab, et ärksa vaimuga kodanike hulk, kes soovivad Eesti elus kaasa rääkida, on saavutanud kriitilise massi. Enam pole võimalik võimuerakondadel väita, nagu õõnestaks oma kaasarääkimissooviga nende jalgealust väike grupp radikaale. Ei, seda soovi on kuulda mitmest nurgast nii kultuuritegelaste, üliõpilaste, vabakonna esindajate, ettevõtjate kui ka tavakodanike seast. Veelgi meeldivam on tõdeda, et nimetatud seltskond ei suru oma seisukohti peale loosungite abil, vaid need inimesed on valmis aruteludeks, pakuvad ise ja ootavad teistelt argumenteeritud väiteid ning head kuulamisoskust.

Festivali üks arvamusringidest. Foto: Tauno Tõhk

Mis siis Paides õigupoolest toimus? Muusikafestivalidega harjunud noore inimese jaoks olid mitmed asjad nihkes: õlletelkide asemel olid festivaliala okupeerinud erakondade maailmavaatekohvikud, puudusid rasked hommikud telklas, põhiprogramm sai läbi juba kaks tundi enne keskööd ja festivali headliner’iks polnud mitte Ewert ega Vaiko, vaid poistebänd Sven, Urmas, Andrus ja Edgar, kellest kaks viimast jätsid rokkstaaridele mitteomaselt lavale tulemata. Ma ei saanud küll valjusti ja valesti kaasa laulda, küll aga pakkusid vestlusringid rohkelt ainet kaasamõtlemiseks.

Arvamusfestivali olemuse tabamiseks tuleb ürituse territooriumil piisavalt ringi liikuda. Lühikese ajavahemiku jooksul võib väiksel alal olla tunnistajaks aruteludele ökoküladest, privaatsusest, tudengite praktikakohtadest, koolivägivallast, sotsiaalsetest restoranidest kuni pankurite autode süütamiseni välja – arvamuste paljusus oli igati teretulnud ja ilmselt taotluslikult esimese päeva algusesse paigutatud debatt vihakõnest tagas rahumeelse atmosfääri ka ülejäänud festivali ajaks. Kui Delfi kommentaariumis toimuks keskustelu samasuguses õhkkonnas, siis oleks kollektiivselt ilmselt Eesti probleemide põhjuste juured koos lahendustega juba sõnastatud. Anonüümsetest kommenteerijatest veelgi enam soovitan tulevikus festivali väisata meie 101 rahvasaadikul, kes parlamendi kõnepuldis vahetevahel selliste statement’idega esinevad, et piinlik hakkab.

Paides tundsin ma väga harva piinlikkust, kuigi kartsin üritusele eelnevalt pisut, et valimatu sildistamine summutab argumenteeritud arutelu. Hoopis valdavam oli õnnetunne – eriti kui heitliku ilma trotsimise järel laupäeva õhtupoolikul lõpuks päike pilve tagant välja tuli, laval viis arukat inimest riikliku õnnetunde sõnastamisest kõnelesid ja kahe päeva jooksul kogutud emotsioonide selginemine usku sisendas, et Eesti tulevik polegi nii tume, sest on vähemalt 2000 intelligentset inimest, kelle südameasjaks on see riik ja need inimesed siin.

Foto: Kärt Rebane

Jah, kiibitsejad võivad ju öelda, et mis sest sõnadevahust lõpuks kasu on, aga ma palun neil kõigil meenutada neid vestlusi pereringis või sõpradega, kus jututeemaks on olnud Eesti tulevik. Kuivõrd sisukad on need omavahelised arutelud olnud? Kas keskendutud on süüdlaste risti löömisele või lahenduste pakkumisele? Kuivõrd nüansseeritult on probleeme suudetud vaadelda? Mitu argumenti on neis vestlustes kõlanud? Eesti ühiskonnas on toimumas murrang komplekssema mõtlemise suunas. Väitlusseltsi juhi Margo Loori mõttelõngast kinni haarates on juurdumas oskus leppida kokku selles, et me ei lepi kokku. Paides ei lepitud milleski kokku, see ei olnudki eesmärk. Kes aga Loori sõnastatud otsustamatuse paradigmat koheselt ei hoomanud, need nägid Paides, kuidas see praktikas toimib. Just see – praktiline võimalus sisukas diskussioonis osaleda – on põhjus, miks Arvamusfestivali võib kordaläinuks lugeda. Julgen ennustada, et mitme vabaühenduse koostöös käivitatud festivali tõelisi vilju saame maitsta alles mõne aasta pärast ja mitte üksnes päevalehtede arvamuskülgedel, vaid ka Delfi kommentaariumis ja Riigikogu kõnepuldis.