Bänditegemine on ikka üks suur seiklus ‒ eriti siis, kui taustal ketrab täistuuridel nõukogude riigiaparaat ja võimud juba pelgalt „valesti valitud” nime pärast lavalaudadelt minema tahavad peksta. Väntoreli asutajaliige räägib tolle aja muusikuelu võludest ja valudest.

Andres Valkonen. Foto: Renee Altrov

Aprillis ilmutab Frotee oma lapsepõlvelemmiku Väntoreli kogumiku. 1997. aastal välja antud kassett 26 aastat varasemate salvestustega oli meie muusikalise maitse kujunemisel omal kohal. Nii on loogiline panna oma lemmiklood ka vinüülile. Väntorel tegutses lühikest aega, kuid jõudis selle jooksul palju läbi elada. Seitsmekümnendate alguses Keldrilise Heli nime all alustanud eesti bändi ainulaadsust aitavad kinnitada toona salvestatud palad, mille originaalid kogemata üle lindistatud said, kuid varukoopiate kujul siiski oma aja ära jõudsid oodata. Kohtusin Andres Valkoneniga tema nüüdseks endises töökohas, kontoritehnikat müüva ettevõtte koosolekuruumis. Otsisin lisainformatsiooni Vello Salumetsa raamatule „Rockrapsoodia”, mille lõpetab sümboolselt ansambli Väntorel lugu.

Kõik Väntoreli liikmed olid juba enne bändi teinud. Kuidas sai kokku Keldrilise Heli koosseis?

See on väga ilus lugu! Ma õppisin TPIs esimesel kursusel ja suve lähenedes tuli üks minu endine koolikaaslane ja küsis, kas ma tahan tema juurde üliõpilasmaleva rühma tulla. Ta oli komandör ja nii ma läksingi. See oli Võistes Pärnumaal. Suvisel ajal sattus meie rühma külla Andres Talvik, kes oli tolle sõbra sõber. Tema oli see, kes meid omavahel tutvustas. Minul oli malevas lindi peal kaasas Led Zeppelini „II”. Hommikust õhtuni kõik hardunult kuulasime seda ja nii ta tekkiski… Mina tahtsin ammu bändi teha. See on juhuslik kokkusattumus tegelikult. Talvikul lõppes ka Amigose aeg ära ja lubasime, et saame septembris kokku. Andresel olid Amigose ja Vega ajast mõned mehed ja mul Pärnu ajast omad poisid. Nii meist saigi 9. septembril 1970 bänd.

Te kõik olite tulnud biitbändidest ja uus ansambel sai alguse Zeppelini lindistust kuulates. Mis hakkas mõjutama saundi, mida me tunneme Keldrilise Heli nime all? Kas see stiil kujunes juba alguses välja?

Tegelikult olime sel teel juba Pärnus Vikingi ajal. Mitmed lood, mida me Keldrilise Heliga tegime, tulid minuga kaasa. Nii et minu loomingust läks selline biitmuusika periood, nagu 60ndate eesti bändidel oli, natuke mööda. Minu jaoks algas muusika 67. aastal „Sgt. Pepperiga”, mis oli kogu selle 60ndate angloameerika biitmuusikaga võrreldes juba absoluutselt uus suund. See lõi valguse pähe… See oli see, mis mulle meeldis. „Hot Suni” mängisime Vikingiga juba aastatel 68–69. See lugu ei ole tüüpiline biitmuusika. Kui arvestame seda, et Keldriline Heli / Väntorel tegutses kokku pea aasta, siis enamik minu lugusid, mida me esitasime, olid tegelikult juba sel perioodil valmis kirjutatud, mil ma Tallinnas olin ja bändi ei teinud. Ainult vennaga koos jämmisime.

Kas Keldrilise Heli kontsertidel oli suur osa omaloomingul või mängisite muud ka?

Mängisime muud ka. Võtsime alguses suuna, et me ei taha olla tantsubänd. Minu lugusid ei ole võimalik tantsuks mängida. Aga positiivne moment oli see, et mul õnnestus õhutada Andres Talvikut ja Viljar Rähni lugusid kirjutama. Mängisime igasugust värki: Black Sabbathi „Paranoid”, The Rolling Stonesi „Honky Tonk Women”, Creedence Clearwater Revivali „Down on the Corner” ja mis veel. Free „All Right Now” ei saanud samuti kuidagi mängimata jääda, klassikat ka ikka. Tähendab, põhiliselt saimegi ainult tantsuks mängida, sest kaks kontserti andsime ja teine lõppes kohe katastroofiga.

Nii et suvel ringi reisides olid kergemad ülesastumised ning kaks kontserti TPI aulas olulisemad? Kas viimaste puhul saite kõike ise juhtida?

TPI aulas oli kaks nii-öelda päris oma kontserti. Üks oli 26. veebruaril ja teine 26. märtsil. Mõlemad toimusid täiesti nii, et keegi teine ei puutunud asjasse. See Tõnu Talivee foto on tehtud tollel esimesel kontserdil veebruaris. Kahjuks teisel keegi ei pildistanud, sealt oleks saanud muidugi uhkemaid pilte. (Seda kontserti kirjeldatakse detailselt Salumetsa raamatus – M. J.) Aga teised esinemised on olnud ikka tantsuga. Me mängisime PIKO klubis TPI ühiselamu all päris tihti ja niimoodi ootamatult, et kahe tunni pärast saame kokku ja lähme. Mängisime ka Tartus, Viljandis ja Pärnus.

Miks toimus nimevahetus ja kust tuli Väntorel? See nimi oli teil ainult paar kuud?

Ikka rohkem oli. Väntoreliks muutsime oma nime siis, kui see purakas 26. märtsil 1971. aastal ära käis. Meile anti nimelt TPIst kinga, teatati, et meil ei ole mingit esinemisluba, ei tantsu- ega kontserdiluba. Tehti selgeks, et me oleme persona non grata’d ja ei tohi mängida. Keldrilise Heli nime ümber oli kogu aeg löömist, see ei meeldinud ka TPI ametnikele. Juttu oli isegi eesti keele grammatikast ja line-lõppudest, et tuleb ära muuta ja me ei tohi seda kasutada. Aprillis otsustasime, et võtame nimeks Väntorel, kuna laul „Ma olen nahktiibadega väntorel” oli saanud hümnilaadseks. Nii oli lihtsam ennast teadustada, sest laulu seostati ansambliga Keldriline Heli. Seda enam, et see nimi oli niimoodi ka võimudele täiesti allaneelatav.

Ja kust tuli algne nimi?

Algne nimi Keldriline Heli on seotud kahe asjaoluga. Üks neist oli see, et biitlite omaaegne mänedžer Brian Epstein kirjutas raamatu „A Cellarful of Noise”. See ingliskeelne raamat sattus Pärnu ajal kätte ja arutasime, mismoodi seda pealkirja tõlkida, et „noise” võib olla heli ja võib olla müra, „cellarful” aga kelder. Biitlid alustasid ka keldritest ja kui meile TPI keldrisse prooviruum eraldati, kus koristaja oma ämbreid ja lappe ja kaltse ja luudasid ja labidaid hoidis, siis ma pakkusingi välja, et bändi nimeks võiks olla Keldriline Heli.

Mis instrumendid tollal kasutuses olid? See peaks olema ilmselge, et möödas olid ajad, kui tuli ise pille kapiuksest välja saagida.

Musima (Ida-Saksamaa kitarritootja, kelle instrumendid olid nõukogude ajal Ida-Euroopas kõige kättesaadavam ja kvaliteetsem valik – toim.) pillid olid juba jah ja Härmo Härmile oli sugulane välismaalt mingi pilli koopia saatnud. Pillidega üldiselt hõisata ei olnud, aga võimendajatega oli veel raskem. Ungarist hakkasid siis juba BEAGi võimud tulema, aga neid sai ainult filharmoonia kaudu. Aga siis ehitas Härmo Härm kõik võimud ise. Nagu piltidelt näha võib, oli kidravõimu kastil suur ruupor ka peal. Üliraske oli see asi ja bassivõim oli ka raske, nii et… Muuseas sõitsime ju selle kolaga Kaunasesse. Rongiga läksime. Selleks pidime Vilniuse rongi pealt kusagil teivasjaamas maha astuma, rong peatus mõni minut. Mingis väga väikses kohas, kuhu buss meile vastu tuli, tuli kõik oma kola kahe minutiga rongi pealt maha tõsta. Oli füüsilisi elamusi. Tagasi tulime lennukiga ja pidime kogu selle kraamiga sinna ära mahtuma. Ainult kaks inimest said sõita, nii et lennukis olime mina ja mingi komsomolitegelane, kellega siis asjad kahekesi peale panime. Kogu see tehnika, millega mängisime, oli Härmi jootekolbi alt välja tulnud. Ta leiutas pidevalt ka kõiksugu asju juurde. Vau-plokk ‒ see oli ikka geniaalne toode, millega ta hakkama sai. Mina mängisin Retakordi oreliga ja selle sisse ehitas ta niisuguse… nimetasime seda „siga-plokiks”. Orel tegi muidu lamedat ühtlast tooni, aga vajutasin lülitit ja siis hakkas söödavamat tämbrit tulema. Teised aga ütlesid, et sea häält tegi.

Mis nendest efektiplokkidest saanud on?

Ma tean seda, et see vau-plokk läks edasi. Pärast meid kasutas seda Andres Talviku poja bänd, nii et paarkümmend aastat tagasi oli see veel bändis kasutusel.

Vähe on teada lindistamiste kohta.

Esimese salvestuse, mille käigus me tegime 11 lugu, organiseeris Olavi Pihlamägi. See oli Heliloojate Majas ja helirežissööriks oli Enn Laidre, kes tegi meiega väidetavalt oma esimese lindistuse. Need 11 lugu võeti kokkuvõttes üles kahe päevaga. Esimesel mängiti kõik fonogrammid sisse, teisel lauldi peale. Pärast tegime veel neli lugu, aga need lindistasime juba telemajas Olavi Soomrega. Kõik salvestused jäid Pihlamäe kätte, olid tema kapis. Ühel hetkel läks ta sõjaväkke ja kui tagasi tuli, oli kapp tühi. Tookord oli magnetlindi põuaaeg. Ilmselt kustutati meie lood maha. Minul need lood säilisid, sest ma sain hea lindi. Tüüp 10 ‒ see oli nailoni peal, mis venis ja mida andis tõmmata niimoodi, et katki ei läinud. Pihlamägi oli organiseerinud, et raadiomajas võeti lood mulle kiirusega 9,5 ümber. Tänu sellele, et lint oli hea aluse peal, oli võimalik materjal 25 aastat hiljem üles korjata ja sealt taastada ‒ muidu oleks kõik igaveseks ajaks igavesti kadunud olnud. Koomiline fakt on asja juures veel see, et Olavi Pihlamägi käis neid lugusid Eesti Raadio fonoteeki pakkumas ja sealne komisjon võttis vastu ainult neli: „Loodus”, „Otu ja Mari”, „Inimesed vaatavad merele” ja „Kuusiku metalne lainetus”. Ülejäänud lükati tagasi väga erinevatel põhjustel ‒ kas ei sobinud temaatiliselt või pikkuselt.

Kas te olite hipid ja palju sellist hipielu elati?

Tegelikult ei olnud. See oli meil kontserdil lihtsalt niisugune poos. Kuidas öelda ‒ tahtsid parem välja näha, kui sa tegelikult olid. See oli teadlik esinemisriietus, aga muus osas elasime me nagu üliõpilased ikka. Hipivärgi kopeerimine oli ikka väline, mitte sisemine.

Pigem oli muusika, mida kuulasite, psühhedeelne, hipilik?

Minu käest on küsitud, kas ma olen oma loomingus teadlikult psühhedeeliat rakendanud, ja minu vastus on eitav. Võib-olla väliselt oli see meie bändis olemas, aga loomingus teadlikku psühhedeeliasse suundumist ei olnud, see on lihtsalt niimoodi välja kukkunud. Üks minu lemmikbände oli Vanilla Fudge, see oli ikka… Ma olen siiamaani selle bändi kõva austaja. Kui ma kuulsin esimest korda nende esituses Beethoveni „Für Eliset” ‒ juuksekarvad tõusid püsti, kui oreliga sisse tuldi, erakordselt võimas tunne.

Orel oli ikkagi su lemmikpill?

Jah. Ma sain Pärnus Eliisabeti kirikus kusagil 68. või 69. aastal päris oreli taga olla, see elamus oli võimas. Ma mõtlesin tol ajal, et kui oleks muusikalist haridust rohkem olnud, oleksin läinud orelit õppima, aga haridus oli tõesti nullilähedane, nii et ei saanud.

Kuidas Väntorel lõppes?

Poliitiliselt korrektne vastus on, et tahtmatuse tõttu asju selgeks rääkida. Aga ma ei arva, et minul oleks midagi seletada olnud. Ma väga lootsin, et teised mehed seletavad, aga ju nad ei tahtnud. Tegelikult soodustas seda, et asi täiega maha jahtus, väga palju väliseid tegureid. Inimsuhted on üks, aga ka võimud aitasid kaasa. See on ikka jõle masendav, kui bänd tahab esineda ja proovi teha, aga selleks pole absoluutselt kuskil võimalust. See oli tolle aja omapära. Praegu tuleb noori inimesi neile kättesaadavate võimaluste eest ainult kadestada – täiesti valutult saab endale mis tahes pilli hankida, saab õppima minna, saab prooviruume rentida, lisaks on iga kell võimalus kodus salvestada, paned ainult mikrofoni üles ning arvuti käima ja ongi vajalik lindi peal. Väga paljude asjaolude kokkusattumise tõttu vajus asi lihtsalt lörri ja sellest on muidugi tuline kahju. Sealt oleks võinud veel palju tulla, sest poisid olid andekad igas mõttes. Aga mis teha.

Pärast Väntorelit tegite vennaga bändi…

Ta tuli siis sõjaväest tagasi. Tegime vendade Kõrvitsatega bändi ja Tõnis Mägi laulis. Näiteks lood „Liikuv liiv”, „Selline džungel” ja „Hüljatud talu”, mis lindistatud said, ei ole just päris tavalised lood. „Loksberi” tegime ka. Sellest on kehv lindistus. Kõva andmine peaks olema, aga ainult kilukarbi hääl tuleb välja. See oligi raadiosalvestus, tol ajal otse mängitud.

Vahepeal jõudsite ansambel Koguduse salvestustel ka osaleda.

Sinna sattusin ma seetõttu, et kõik olid Pärnu poisid ju. Peeter Väljak oli meil Vikingis ning Jüri Elken ja Toomas Taul Pärnu ansamblis Nemo. Nad tulid Tallinnasse lindistama ja maandusid meie juurde, järgmisel päeval pidi lindistus olema. Ühel hetkel selgus kurb tõsiasi, et Elkenil on 40-kraadine palavik. Panime ta voodisse ja hakkasime mõtlema, et mismoodi siis lindistamisele minna. Nii oligi, et basskitarr läks minu venna kätte ja leiti, et ma võiksin klahvka peal ka toetada. Tegime siis meil kodus proovi ja järgmine päev läksime kohale. Eks selle tõttu said need lood natuke teistmoodi ka, kui need algselt mõeldud olid.

Siis tegite ansamblit U.D.A.

Vahepeal oli Propeller ka (otsene seos punkbändiga Propeller puudub – M. J.), mis tegutses aasta aega. Seal olid lisaks Pärnu meestele ka Andrus Kerstenbeck ja Riho Lilje. Eks tänu filmile „Minu naine sai vanaemaks” saime bändi repertuaari lindistada. Lindistamisvõimalusi 70ndate keskel eriti ei olnud. See kukkus niimoodi juhuslikult sülle, sest muidu oleks ka need lood kusagil… teadmatuses. Aga jah, 80ndatel tegime ansamblit U.D.A.

Kuidas sa filmimuusika kirjutamise juurde jõudsid?

Kõigepealt tuli aastal 1976 „Minu naine sai vanaemaks”. Tallinnfilmi kutsuti 1979. aastal ‒ nad otsisid muusikatoimetajat ja mulle pakuti seda kohta. Siis ma sain nagu ree peale. Ega ma sinna muusikat kirjutama ei läinud, ikka organiseerimistööd tegema, aga paratamatult sattusin selle ameti peale ka. Mina pidin vastutama, et kõik õigeks ajaks valmis saaks. Tihtipeale ei olnud teist võimalust, kui et tuli ise film kujundada või muusika kirjutada. Ühel hetkel tundus, et ma oskan seda ja mulle hakati rohkem pakkuma ka.

Otsa kooli õppima minek oli samuti filmiga seotud?

Muusikakooli läksin ainult seetõttu, et Uno Naissoo kutsus. Ta tegi ikka jubedalt reklaami, et mis kõik olema saab. Siis ma leidsin, et ainuke põhjus, mispärast ma sinna lähen, on see, et õpiks noodikirja ära. Muud vaja ei ole, kui et oskaks panna nooti vähemalt selle, mille olen välja mõelnud. Nii vanale inimesele loomingut õpetada on suhteliselt mõttetu. Nii vana inimese võib õpetamisega ainult ära rikkuda.

Su filmimuusika puhul on huvitav, et päris suur osa sellest on elektrooniline.

Eks ikka. Selle hullusega läksid paljud kaasa, ega mina teistmoodi inimene ole. Vaata, filmimuusika on paratamatult piiratud ajaga tehtav asi ja kui sa muusikalise lahenduseni jõuad, siis inimressurssi üldiselt nii kiiresti ei leia. Kui see sel kiirel ajal õnnestuma peaks, siis on hästi, aga stuudiosse saab minna alles siis, kui oled ise kõik noodid välja kirjutanud. Seepärast võtsin endale mängufilmide puhul appi Raimo Kangro, üksi ei oleks välja tulnud. Kui pead looma kammerorkestrile, siis lõpetad noodi kirjutamise hommikul kell 5. Kell 9 oled orkestriga stuudios ja läheb lindistamiseks. Lihtsalt füüsiliselt on ebanormaalne niimoodi asjaga valmis jõuda. Selles mõttes on elektrooniline muusika kergema vastupanu teed minek. Aga see oli igas mõttes huvitav, need olid hoopis teised kõlad, teised värvid. Praegu on filmimuusika kirjutamine muidugi oluliselt kergem kui tol ajal. Seda väga lihtsal põhjusel, et helilooja saab pildi kätte ja mängib sinna kohe peale. Ta teab, kas see sobib filmi või mitte, tal on kogu aeg asja üle kontroll olemas. Jube hea on niimoodi, aga 1980–1990ndatel, kui mina tegin, sain tulemuse teada alles siis, kui olin ära lindistanud. Montaažilaual pandi korraga 35 mm filmi- ja helilint käima ja siis sa alles nägid, kas said pihta. Aga praegu nende viimaste filmidega… Mul on endal olemas pill ja võimalus kodus salvestada. Nii on ikka jube mõnus teha. Aga see näitab ka taset. Kõik need Pärdid ja Ehalad ja Sumerad on ju oma parimad palad niimoodi kirjutanud, et pilt on mälus ja paberi peal on pikkus, kui pika lõigu peab tegema. 37. sekundil kustub küünal ja 57. sekundil läheb uks lahti ja siis see ongi kõik muusikas olemas, ilma et oleks saanud seda enne kontrollida.

Aga elektrooniline muusika, kas see oli ainult ajastu tõttu või kuulasid seda ise ka? Kas Kraftwerk oli hea bänd?

Oli kindlasti. Tähendab, tänu oma töökohustustele Tallinnfilmis olin väga palju muusika sees ja see oli valdavalt ikkagi instrumentaalne. Minu kohustuste hulka kuulus ka fonoteegi täiendamine kõikvõimaliku heliloominguga. Lätlased tulid oma Zodiaciga, siis veel Jean Michel Jarre ja Tomita ‒ huvitavaid elektroonilisi asju tuli ikka uksest ja aknast ning see leidis tol ajal väga palju ka filmides kasutust. Siis oli selline õigusteta aeg, kus võis muusikat igal pool kasutada ja keegi ei saanud haiget, välja arvatud see, et välismaised autorid jäid kõigest ilma. Või mis… kodumaisedki autorid jäid kõigest ilma.


Plaadifirma Frotee loodi 2013. aastal eesmärgiga plaadistada jõudumööda Eesti ja lähiümbruse seni avaldamata muusikat, mis arhiiviriiulitel oma aega on oodanud. Nõukogude režiimi ajal jäid Ida-Euroopa riikides nii mõnedki Läänest mõjutatud muusikud põranda alla ning paljust välja andmata materjalist on saanud osa vaid vähesed valitud. Väikeplaadifirma Frotee tahab selle vea parandada ja tänini arhiivides tolmu kogunud parimad palad vinüüli pressida. Müürilehe aprillinumbris intervjueerib Frotee ansambli Väntorel asutajaliiget Andres Valkoneni ning Elektra lauljat Kadri Hunti.

Frotee ei välista ühtegi muusikastiili ega ajajärku. Plaadifirma eestvedajate egoistlik äriplaan põhineb soovil anda välja ainult neid plaate, mida enda kogus näha tahetakse.