Tallinnas on kolmandat korda toimumas tantsufestival HOMMIK. Festivali programmis on etendusi nii Eestist kui välismaalt, erilise tähelepanu all laste ja noorte eriprogramm. Sellest, mida kujutab endast lastele ja noortele mõeldud tantsuteater, kutsusime rääkima selle suuna ühe huvitavama ja omanäolisema esindaja, Belgia koreograafi ja lavastaja Joke Laureynsi.

Joke Laureyns ja Kwint Manshoven (Joke partner ja kaasasutaja kompaniis Kabinet K). Foto: Paul de Malsche

Mis asi see tantsuteater noortele üldse on? Kuidas seda iseloomustada? Või kas on ülepea mõttekas seda „tavalisest” tantsuteatrist eristada?

Taoline eristus on väga kunstlik ja mulle endale see tegelikult ei meeldi. Sellest, mida tantsuteater noortele endast kujutab, on väga keerukas rääkida. Kõik oleneb konkreetsest lavastusest. Siin ei ole reegleid, on vaid erinevad inimesed, kes lähenevad teemale erinevalt. Minu enda tegevus juhindub pigem sellest, et ajan oma asja ja see lihtsalt on osutunud noorele publikule söödavaks. Minu lavastusetes on reeglina palju materjali, rikkalikult vahelduvaid impulsse, kiireid arenguid, mis teeb selle ehk treenimata vaataja jaoks kergesti jälgitavaks.

Sinu kompanii kabinet k lavastused ei ole lapsikud ega lastepärased. Te ei alahinda sugugi oma publikut, ei tee neile allahindlust, vaid tegelete väga tõsiste teemadega.

Jah, elu on keerukas. Minu ülesanne kunstnikuna on leida lihtsaid kujundeid ja vorme, mis seda keerukust hetkeks koos hoiaksid. Me ei ürita asju ära seletada, vahel ehk isegi tekitame juurde uusi küsimusi. On päris naiivne arvata, et laps ei ole keerulisteks teemadeks valmis. 8- või 10-aastane inimene on täiesti võimeline keeruliste mõtete raskust taluma. Ja need võivad teda vaevata sama palju, kui mõnd täiskasvanut. Me ei peaks inimesi jagama erinevatesse rühmadesse, kui tegelikult on meie kogemused ja tunded väga sarnased.

Teie lavastustes on sage, et laval esinevad lapsed. Kuidas te selle juurde jõudsite ja miks see Sinu jaoks huvitav ja oluline on?

Ükskord ammu kutsuti meid ühte kooli lastega projekti tegema. Ega me siis päriselt aru ei saanud, et sellest saabki meie rida, aga meile meeldis väga lastega töötada. Lapsed on lõputu inspiratsiooni allikas. Kui ma panen lavale ühe lapse, siis on palju lihtsam panna mõnd teist last etendust huviga jälgima. Kui laps laval saab tegevuse saladustest ja reeglitest aru, siis tema eakaaslane saalis hakkab tänu otsesele füüsilisele seosele samuti selle üle mõtlema. Seejuures ei ürita me kellelegi muljet avaldada, trikke teha. Isegi selles, kui ma joon klaasi vett, võib leida ilu, müstikat, saladusi ja sügavaid metafoore. Ma tõesti usun, et asjade füüsilist reaalsust on võimelised jälgima kõik, sest meil kõigil on keha. Ma mõtlen endast sageli kui skulptorist ja lapsed on minu jaoks täiuslik savi. Nende kehad osutavad vastupanu, sest nad pole veel päriselt valmis ja seetõttu on neis seda sorti energiat, mille täiskasvanud on kaotanud – otsest, kõrgendatud energiat. Mulle meeldib töötada laste habraste kehadega, sest neis on samas hämmastavat sitkust. Ja siin on oluline märkida, et lapsed on meie lavastustes alati laval koos professionaalsete täiskasvanud tantsijatega. Taoline kontrast on minu jaoks väga inspireeriv. Kusjuures meie kahes viimases lavastuses on laval ka päris eakad inimesed, nii et laval on kolm põlvkonda kõrvuti.

Miks peaks tänapäeva maailmas, kus noored kasvavad üles ekraanide ees, nutitelefonid käe külge kleepunud, üks noor inimene üldse teatrist huvituma?

Juba ainuüksi selle erilise tunde pärast, mis tekib teatrisaali maha istudes. See, kui sa võtad füüsiliselt toimuvast osa, kui ajal on kindel kestus, kui sa ei saa ühe hiireklikiga pilti või tegevust muuta, kui pead iseenese tähelepanu korraks muudelt asjadelt välja lülitama täpselt sama moodi nagu lülitatakse enne etenduse algust välja telefon. Teater pakub sulle teistmoodi võimaluse asjadele vaatamiseks ja seda teevad päris inimesed. Ma ei räägi siin multimeediateatrist või interaktiivsetest lavastustest, mis püüavad suhestuda meie digitaliseeritud ajastuga. Vaid pean silmas päris inimesi päris emotsioonidega, mis sind puudutavad. Ma jätkuvalt usun, et me ei tohiks seda kaotsi lasta. See võimaldab meil maailma mõtestada. Ma ei püüa oma lavastustes panna publikut ülejäänud maailma ära unustama. Pigem tahaksin neile anda võtmed, et nad suudaks maailma uue nurga alt näha. Et nad lahkuksid teatrisaalist rikkama isiksusena.

Õppinud oled Sa hoopiski filosoofiat. Kas see mõjutab Sinu tegevust kunstniku ja lavastajana?

Lapsena unistasin revolutsinääriks saamisest. Seejärel tahtsin saada kirjanikuks, lõpuks läksin filosoofiat õppima. Tantsu juurde sattusin üpris juhuslikult. Tants kujutab enesest teistmoodi keelt ja mind huvitas, milliseid tähendusi saab sellega edasi anda, see keel sobib mulle väga hästi. Mul endal pole kunagi olnud soovi tantsida. Pigem mõtlen endast kui kujundite loojast.

Sa oled väitnud, et teadmatus, mitte-teadmise on tantsu vaatamise juures väga oluline. Miks see mõiste, mitte-teadmine, Sinu jaoks tähtis on?

Hiljuti mängisime Saksamaal ja publiku hulgas oli palju tähtsaid teatriuurijaid. Etenduse lõppedes inimesed nutsid ja keegi ütles mulle: „Ma olin täielikus segaduses, ei saanud mõhkugi aru, aga see puudutas mind ja ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida.” Mina olin sellest väga meelitatud. Tantsu ei peagi seletama, pigem annab see võimaluse mõista füüsilisel tasandil teatud emotsioonide, suhete keerukust. Kõike, millest elu koosneb. Mitte-teadmise all ei mõtle ma tingimata alateadvust või müstikat, aga ma usun, et mõned metafoorid suudavad meid väga sügavalt puudutada. Need on iga keha sees peidus ja kui sa suudad need teatud kujundiga nähtavale tuua, ei pruugi sa aru saada, mis parajasti toimub, aga see puudutab sind. Ja just seda suudab tants teha, tants võib rääkida absoluutselt kõigest. Iga keha kannab endas ihasid, igatsust, kurbust. Mitte ainult emotsioone, vaid ka instinkte. Ma ei oska seda kuigi hästi seletada, aga ma olen täiesti veendunud, et see nii on!

Ja lõpetuseks: mis on Sinu roll festivalil HOMMIK?

Paar aastat tagasi käisime siin kabinet k lavastusega „Unfold”. Seekord ma ei esita midagi, osalen siin hoopis rahvusvahelise tantuvõrgustiku Fresh Tracks Europe töötoas. Koreograafid üle Euroopa on tulnud kokku ja tegutsevad nädal aega Kaja Kanni juhtimise all. Võtan töötoast osa ja ühel päeval olin ka selle juhendaja. Töötasime kolme mõiste kallal, mis on minu enda töödes kesksel kohal – mängulisus, maastike loomine ja orgaanilisus. Ja järgmisel nädalal modereerin vestlusringi lastele mõeldud tantsuteatri teemal.

Tutvu festivali HOMMIK programmiga siin.