Juba sel laupäeval aset leidva Schillingu välismaiste esinejate ridadest võib seekord leida ka Islandi kollektiivi Just Another Snake Cult. Žórir „Thor” Bogasoni sooloprojektist lõpuks kahepealiseks kujunenud bändi psühhedeeliakalduvustega indie-popist leiab värve, helikihte ja instrumente rohkem kui kokku jõuab lugeda. Lisaks pealaval ülesastumisele on bändi võimalik esinemas näha ka juba Schillingu traditsiooniks saanud kännukontserdi raames. Just Another Snake Culti olemust valgustas Müürilehele bändi ninamees Žórir „Thor” Bogason isiklikult.

Kuidas Just Another Snake Cult alguse sai?

Žórir Bogason: Ma olin juba mitu aastat materjali kogunud, aga esimene album „Dionysian Season”, mis oli lindistatud mu magamistoas, ilmus 2010. aastal. Islandi Muusikaauhindadel sain ma selle eest parima uue tulija nominatsiooni. Siis panin ma kokku ka bändi, et oma muusikat live’is esitada. Vaikselt see kasvas ja umbes aasta aega tegime bändi üheksakesi. Et asjad natuke lihtsamad oleksid, on meid nüüd ainult kaks.

Just Another Snake Cult

Kust tuleb nimi Just Another Snake Cult?

See tuleb filmist „Barbar Conan”. Seal oli üks repliik („Two or three years ago it was just another snake cult, now… they’re everywhere.”- M.M.), mis paistis välja ja tundus huvitav.

Sa oled kirjeldanud oma muusikat sõnadega eksistentsiaalne fanatism. Kas see on kuidagi seotud su bakalaureusekraadiga filosoofias?

Mulle meeldivad eksistentsiaalsed teemad, millegi avastamine. Lihtsalt elu laiema pilguga vaatamine. Kunagi töötasin ma programmeerijana, kuid ma jätsin selle pooleli, et tegeleda loominguga. Et vaadata rohkem seda, mis elul pakkuda on, kui keskenduda karjäärile. Sellepärast teengi ma muusikat.

Sa mainisid, et sulle meeldivad 80ndate ulmefilmid ja nende soundtrack’id. Millised neist su lemmikud on?

Mu lemmik on „Legend”. Sellel on lisaks väga hea soundtrack, mille on teinud Tangerine Dream. „The NeverEnding Storyl” on fantastiline soundtrack. Veel meeldib mulle „Blade Runner”. Need on mu lemmikud, aga tegelikult meeldib mulle terve see žanr. Kõik need meeleolud ja helid.

Sa oled pea terve elu Californias elanud, aga pärit oled sa tegelikult Reykjavikist. Kuidas su suhted Islandi kultuuriga on?

Jah, ma kasvasin üles Californias, aga sündisin Reykjavikis. Ma olen väga palju nende kahe maa vahet reisinud. Ma külastasin Islandit igal suvel, aga nelja aasta eest kolisin ma sinna tagasi. Californias oli muidugi väga huvitav üles kasvada. Ma mäletan, kui ma 18-aastane olin, ülikoolis käisin ja hääletasin. Ükskord oli juhus, kus mind auto peale võtnud inimene küsis, et mis mu nimi on ja kust ma pärit olen. Ma ütlesin, et mu nimi on Thor ja ma olen Islandilt. Selle peale küsis ta minult, et kas ma sellist bändi tean nagu múm? Ma olin väga üllatunud, kuidas teavad inimesed bändi nii väikselt saarelt. Ma kuulan palju Islandi muusikat. See on päris äge ja eklektiline. On rokkbände, new age bände, shoegaze’i bände. Igasuguseid. Üks bänd on näiteks Samaris, mis teeb downtempo-laadset elektroonikat. Neil tuli just One Little Indiani alt album välja.

Sa kasutad oma lugudes palju erinevaid instrumente. Kas sa kunagi seda tavalist kitarr-sünt-trumm rada ei ole tahtnud minna?

Mulle ei meeldi väga juba ette tallatud rada käia, kuigi see teeb asjad natuke keerulisemaks. Ma arvan, et isiklikke helimaailmu on päris keeruline luua. Üks põhjus, miks me live’idel arvutit kasutama hakkasime, oli omada paremat kontrolli selle üle, mida me loome.

Mõnedes su lugudes on kasutatud näiteks mänguklaverit. Mis on kõige veidram instrument, mida sa kasutanud oled?

Paar suve tagasi hakkasin ma ühte instrumenti ehitama, aga ühelegi salvestusele see veel jõudnud ei ole. Mul ei ole tegelikult väga imelikke instrumente. Hetkel kasutan ma väga palju autoharpi. See ei ole küll väga eriline instrument, aga samas väga tavaline ka mitte. Viimastel aastatel, eriti esimese albumi ajal, olen ma väga palju kolinud, umbes korra aastas vähemalt. Linnast linna, USA-st Islandile, mistõttu ei saa ma lihtsalt endaga väga palju asju kaasa vedada. Kui ma mingi uue instrumendi avastan, siis olen ma seda sämpeldanud. Lisaks olen sämpeldanud klaverit, kellamängu ja kitarre. Näiteks olen ka mänginud trummipulgaga kitarri. See on üks võimalus, kuidas oma salvestustele veidraid helisid saada.

Just Another Snake Cult

Su viimane kauamängiv „Dionysian Season” ilmus 2010. aastal. Mis Just Another Snake Cultil praegu käsil on?

Kui ma 2011. aastal tuuritasin, andsin ma ka välja albumi „Ghosts”, kuid selle idee oligi jääda ainult ajutiseks albumiks, mis lihtsalt kaob ning pole mingi hetk enam kättesaadav. Eelmisel suvel ilmus veel EP „Birds Carried Your Song Through The Night” ja praegu olen ma nädal aega iga päev stuudios olnud. Me lõpetame praegu midagi, millest saab ilmselt uus kauamängiv. Me veel mõtleme, mis sellega teha, kuid ma arvan, et uus plaat ilmub juba õige pea.

Mis suuna te uuel albumil võtnud olete?

See on natuke teistmoodi. Natuke tagasihoidlikuma saundiga. Esimene album, mille ma üksinda lindistasin, oli rohkem esinemiseks mõeldud. Uus album on mõjutatud pigem sellest, mida ma esinedes õppinud olen ja mis live’is töötab. See koosnebki peaasjalikult materjalist, mida me viimase aasta jooksul esitanud oleme. See on pisut sirgjoonelisem, vähemate kihtidega ning keskendub pigem sellele, et kirjutada hea laul kui sellele, et peituda igasuguste seadete ja trikkide taha.

Schillingul annate te lisaks põhiprogrammi kontserdile ka ühe lisakontserdi 7. juulil toimuva metsamatka raames, mis leiab põhimõtteliselt aset metsas. Milline on su senine kõige meeldejäävam esinemiskogemus?

Ma olen mänginud erinevates bändides umbes 15 aastat, nii et veidraid esinemiskogemusi mul jagub. Metsas olen ma näiteks ka varem esinenud. Ükskord mängisime me Tijuanas Mehhikos. Me lihtsalt sulgesime liikluseks ühe osa tänavast ja mängisime seal. See on ilmselt üks lahedamaid ülesastumisi, mis ma kunagi teinud olen. Inimesed, kes mööda kõndisid, tulid lihtsalt lähedale ja tantsisid. See kuidas nad endid nautisid oli väga uudne kogemus. Samal ajal oli veider, kuidas teisel rajal autod meist mööda kihutasid. Lisaks olen ma mänginud ka palju majakontserte. Ajaa! (Äkitselt väga elavnenud häälega) Ükskord oligi meil just üks majakontsert Salt Lake Citys. See toimus keldris, kuhu pidi roomama läbi väikse augu. See oli nagu majaalune koobas. Seal olid jõulutuled, pikendusjuhtmed ja veeboiler. Ma kartsin põhimõtteliselt terve aeg, et keegi roomab sealt august läbi ning lõhub boileri ära või tuleb mingi gaasileke ja me jääme kõik sinna koopasse kinni (Naerab). Õnneks midagi ei juhtunud ja see oli väga lahe esinemine.

Vaata ka Just Another Snake Culti kodulehele, Bandcampi ning Facebooki.