Tüünelt rahulik oli eile lõppenud Draama Festival Tartus. Oli täpselt oma kuraatori Tõnu Õnnepalu nägu – heasoovlik, sõnapõhine ja filosoofiline. Isegi peod klubis olid kuidagi vaoshoitumad ja mitte nii rajud kui ma eelmistelt draamadelt mäletan. Järgmist festivali veab Peeter Raudsepp. Siis möllame vist jälle koiduni.

Kaader õhtusest festivaliklubist. Foto: Lauri Kulpsoo

„Väliskülalistel on igav,” kuulsin mitu korda kurdetavat. Et nad ei saa aru, miks sellised lavastused on valitud, miks on kõik nii sõnakeskne ja väheuuenduslik. Minul oli ka kohati igav, mitmel inimesel oli. Mõned tukastasid näiteks „Külalise” ajal, keegi nokkis „Illusioonidel”, üks mees norskas kotil juba enne kui „Ookean” üldse algas. Kuid nagu Õnnepalu siinsamas Müürilehes on öelnud: „Kunstis on samamoodi nagu eluski: enamasti on ta tõesti igav. Suured hetked on harvad. Või mis suured nad muidu enam oleksid.”

Sõnateatrit on muidugi kohati raske jälgida ning mõte läheb rändama. Selles mõttes on see parim „kohaloleku kunsti” harjutus — kas suudad kaks tundi vaheajata SIIN olla või mitte. Tegelikult oli programm hea ning põhiline on, et Õnnepalu valik oli tehtud täiesti subjektiivselt ja kompromissitult: armastan või ei armasta, juurdlemata, kas see kõik koos mingi terviku loob. Kuid siiski ta loob, olles ju selle inimese valik.

Näiteks venelaste ja Venemaa teema, mis traagelniidina kogu programmi läbis. Alustades Tartu Uue Teatri ja Vene Teatri koostööst „Illusioonid”, mis tegeles täiesti rahvusevälise armastuse teemaga kuid tegi seda ühel õhtul vene, teisel eesti näitlejate esituses. Lõpetades Viljandi Kultuuriakadeemia II kursuse (eesti-vene segakursus) lavakavaga „Juhan ja Anna”. Venelastes ikkagi on see kõrgendatud emotsionaalsus ja russkaja dusha, mille vastu meie talupojamõistus ei saa. Nende kohalolu on teistsugune ja mingit väge on selles, kui tuleb vene noormees lavale ja ütleb kerge aktsendiga: „Tahan lõõõtsapilli mängida”. See elab ja paneb elama.

„Juhan ja Anna”. Foto: Draama

Vene-Soome konfliktist talvesõja ajal räägib „Petroskoi”, Eesti-Soome ühislavastus, mis on oma olemuselt hoogne ja lõbus rahvalik kontsertetendus. Märksa tõsisem on Endla „Vaikus” (autoriks soomlane Esko Salervo), sõjaaegsest elust tagalas, surnukehade keskel. Seega on Õnnepalule lähedane piiririigi teema igati kohal.

Minu suurimaks lemmikuks jääb „Illusioonid”, mis on juba lavastuslikult väga eriline. Lava asemel seisab publik siin silmitsi peegelseinaga ning näitlejad istuvad publiku hulgas, lugedes tekste maha oma arvutitest. Nagu kollektiivne kuuldemäng. Teemad, millega „Illusioonid” tegeleb, puudutavad igaüht ning üsna psühhoteraapiline on samal ajal vaadata tõtt endaga, jälgida iga oma näolihast, reakstiooni ning emotsiooni. Kohati on ebamugav, kohati kummastav.

Renate Keerdi tantsulavastus „PURE MIND”. Foto: Mona Menets

Mis see armastsus siis on ja kas seda üldse on? Ivan Võrõpajevi teksti algab pateetiliselt — Danny, esimene neljast tegelasest, räägib surivoodil, kuidas tema on kogenud seda üleloomulikku ja -ajalikku Päris Armastust, mis saab osaks vähestele. Siis aga lammutatakse kõik laiali, ka Danny lammutab end laiali. Kõik on suhetline.

Paralleeli võib tõmmata tsitaadiga „Merimehest”: „Luues me lõhume iseend”. Jah, me loome, lammutame laiali ja ehitame siis jälle üles. Kuid „Illusioonides” seda ehitamise osa ei ole. Vaataja lammutatakse laiali ja sinna saali need tükid jäävadki. Korja kokku ja mine koju. Lahkun siiski tundenga, et kui mina armastusse usun, siis olgu see kasvõi illusioon: minu jaoks on see ikkagi päris, sest mina olen see, kes usub. Nagu mänguga teatris. Nagu kunstiga. Nagu eluga.

Mis aga igavlenud väliskülalisi puudutab, siis ühes olid nad siiski ühel nõul – Renate Keerdi tantsulavastus „PURE MIND” on äge. Oligi. Meeldis lavastuse tantsijateansambel, meeldis see, et eksponeeritud oli erinevaid kehasid. Ning kuigi kohati natuke ebatäpne, näiteks vägev leid — stseen catwalk’i ja mannekeenidega — ja venis lõpuks liiga pikaks, siis üldjoontes oli kõik tulevärklik, hoogne ja nauditav. Lõpus, pärast poomist ja ülesetõusu mängitakse valgeis rõivis lumesõda – helge steen, mis kõlab hästi kokku festivali üldise puhtuse ja ülevuse otsimise ideega.

Mis sellest nädalast hinge jääb? Ehk see õnnepalulik fluidum, mille ta Tartusse ja kogu selle festivali ümber lõi. Oma kohaloluga, mis minu jaoks tähendab eelkõige väärikat olukorraga leppimise kunsti. Mõistmist, et õnn on tegelikult alati siinsamas, me vaid ei suuda uskuda, et üks õnn võib selline välja näha.