Kirjanik Tõnu Õnnepalu elab Hiiumaal. Kohtun temaga ühes Kärdla kohvikus. Või täpsemalt öeldes paistab Õnnepalu kaval naeratus mulle silma juba bussist väljudes nagu Hiiumaa pilvitu taeva päike. Ta on heas tujus ja naerab tihti. Õnnepalu on esimene eesti „kapist väljas” kirjanik, kes avaldas 90ndate ühe huvitavaima ja mõjukaima romaani „Piiririik”. Ta on muu hulgas juhatanud Pariisis Eesti Instituuti, kirjutanud luulekogusid ja romaane, mis on ka mujal maailmas hästi vastu võetud ja paljudesse keeltesse tõlgitud. Tõlkijana on tal õnnestunud kaunilt kõlama panna näiteks nii Baudelaire’i kui ka Pessoa luuletused. Läbi aegade on Õnnepalul eriti lähedane suhe Hiiumaaga, kus toimub ka tema raamatu „Paradiis” tegevus. Viimase aasta jooksul on Õnnepalu valinud „Kohaloleku kunsti” kuraatorina festivali Draama 2014 programmi parimad nähtud lavastused. Festival vältab Tartus hoogsalt 1.–7. septembrini.

Foto: Virge Viertek

Millega Te viimasel ajal tegelenud olete?

Eelmisel nädalal tegin Saueaugu Teatritalus proove. Tartus asutatakse festivalil Draama nädalaks üks uus teater, Teatro Poetico, kus tuleb välja kuus poeetilist lavastust. Ühe toon siis ka ise lavale, kuigi ma alguses seda ei plaaninud. Teatro programm valmis muidu nii, et rääkisin mõnede teatraalidega, kellest arvasin, et nad võiksid tahta luulet lavale tuua. Enamasti nad haarasidki ideest kinni. Üks konkreetne lavastuse mõte oli mul endal ka: kui lavastasime draamateatris „Vennast”, hakkasin unistama, et Sass ja Pääru, see tähendab Aleksander Eelmaa ja Pääru Oja, esitaksid koos üht mu ammust suurt lemmikut luules, Aleksander Suumani teksti „Meil siin Hüperboreas”. Sass ütles, et hea küll, teeme, juhul kui sina lavastad. Kokkuvõttes on ta muidugi kolme peale tehtud. Mina olin vaid see saalist vaatav, tagasipeegeldav punkt. Näitleja ennast ju laval ei näe ega kuule. Lavastamise kogemus oli muidugi tohutult põnev. Sain aru, et luule lavale toomine on ikka päris peen värk. Palju peenem, kui ma üldse arvasingi.

Muidu jätsin küll Teatro Poetico lavastajatele vabad käed, teevad, mis tahavad. Vaid Mirko Rajasele pakkusin, et ta võiks Pessoa, mu teise suure luulemajaka loomingu põhjal midagi luua. Ta teebki „Merimeest”. Lembit Peterson jällegi võttis Petersoni – Kristjan Jaagu. Viljandi noored teatritudengid lavastavad tükki „Juhan ja Anna” (Juhan Liivist ja Anna Haavast), Mait Joorits mediteerib koos Kaia Karjatsega Rumi üle ja Taavi Eelmaa teeb Von Krahliga loodetavasti midagi, midagi käredamat.

Eesti teatris on luule ettekandmisega pikad traditsioonid, aga see on jäänud natuke unarule. Eks luulet halvasti, võltsilt esitada ole tuhat võimalust. Hästi, mitte nii palju. Aga poeesia peaks laval alati kohal olema. Tegelikult on draama oma olemuselt luulele lähemal kui proosale. Klassikaliselt oli see ju värsis. Ja kui tänapäeva näidendites ei räägita enam riimis, siis ega luuleski väga.

Miks on tänapäeva luule vabavärsis?

Kõik kunstivormid ammendavad end aja jooksul. Inimene tüdib. Selgub, et seegi polnud täiuslik, oli vaid üks võimalus. Et tõde jääb ikka tabamatuks. Sonetti võib muidugi alati jälle kirjutada, aga see on siis juba tagasipöördumine. Eks vorm vasta ikka sisule ka ja meie tänapäev vist ei taha hästi sonetivormi minna (naerab).

Vabavärsil on muidugi omad hädad. Vahel läheb ta lihtsalt lobaks kätte, murtud read vaid markeerivad luulet. On ikkagi hea, kui vabavärsis on ka mingit vormi tunda. Tegelikult peab seal vormitunnetus olema isegi peenem kui klassikalise värsi puhul, sest abistavaid reegleid pole.

Kas luuletuses peab olema rütm?

Temas peab loomulikult rütm olema. Luule olemuselt on ju laul. Ka proosas on rütm tähtis ja on kena, kui lauses on ikka mingi meloodia ja see ei ole juhuslik. Kuna luules on vorm kokku surutud, on seal ruumi juhusele veel vähem. Suvalisus on tegelikult talumatu. Vabavärss näeb peale vaadates küll suvaline välja, aga see on eksitav.

Päriselu on ehk vahel huvitavam kui teater ja kõik muu lavastuslik?

Kunstis on samamoodi nagu eluski: enamasti on ta tõesti igav. Suured hetked on harvad. Või mis suured nad muidu enam oleksid. Teatris juhtuvad nad vahel proovides, harva ka etendustel.

Kuidas „olla kohal”, kui sa oled näitleja? Kuidas „olla kohal” inimesena?

See on tegelikult üks ja sama küsimus, kuigi vastused on natuke erinevad. Kuidas olla natukenegi ärkvel oma päevades, kuidas olla täiesti ärkvel oma kunstis? Pead ju leidma igas etenduses midagi uut. Kui sa iga kord laval sedasama asja tehes enda jaoks midagi uut ei avasta, siis on see ju tühi tegemine ja vaadata pole seal ka midagi.

Teater paneb näitlejate ette muidugi julmad valikud. Võta või mine ära. Roll võib olla äge ja mõnes mõttes sulle sobida, aga vahel pole lihtsalt õige aeg veel. Aga elus on üldse see valikute tegemine niisugune saatuslik asi. Harilik ja igapäevane, aga siis selgub, et saatuslik.

Kas olete oma teatrifestivalile valitud kavaga rahul? On see äge valik?

Kindlasti on äge valik. Kõik need kaheksa lavastust liigutasid mind sügavalt. Valiku puhul on muidugi see hirm, et midagi väga head võis ka välja jääda. Vaid paari tükki nägin ju rohkem kui korra ja etendused on teadagi erinevad… Aga kuraatorivalik ongi subjektiivne ka. Loodan siiski, et need kaheksa lavastust toovad välja midagi väga head sellest suurest hulgast teatrist, mida siin ja praegu tehakse. Teater on ju väga ajalik kunst, seda tehakse nüüd ja siin, aastal 2014 Rakveres või Tallinnas või Tartus, nende inimeste poolt neile inimestele. Teisel aastal ja mujal tehakse midagi muud. Tõeline ebapüsivuse, kaduvuse kool!

Paljud uuemad eesti filmid põhinevad harva kirjandusteostel. Filmitegijatele tundub sobivat ise tekste luua või kokku panna. Mida Te sellest nähtusest arvate?

Võõra tekstiga toimetamisega on alati see häda, et ega ta ju täiesti sulle ei sobi. Tema kohandamine on peen kunst. Tänapäeva kunst on pealegi üldse väga isiklik. Kirjanikud kirjutavad endast ja kunstnikud teevad kunsti endast. Aga võõra tekstiga saab muidugi sama hästi endast rääkida, vahel veel paremini. Kõik ei ole siiski kirjanikud, kuigi näib, et on. Ja eks mõnes mõttes olegi. Sada aastat tagasi said kõigist lugejad, nüüd saavad kõigist kirjanikud. Kirjutada oskavad ju kõik! Ja avaldamine, mis kunagi oli tehniliselt keeruline ja muidu ka väga tähtis ja pidulik, on nüüd igaühe käeulatuses. Klõps ja valmis. Ainult lugejad, ma ei tea, kuidas nendega on. Neid jääb nagu vähemaks.

Millise oma raamatu puhul oleksite põnevil, kui keegi teeks sellest filmi?

Ma usun, et igast mu raamatust võib leida mingi sellise fookuse, mingi teema, millest saaks filmi. Aga filmitegija peab selle sealt siis enda jaoks leidma. Ega ma seda ette öelda ei saa. Võib-olla „Piiririik” pakuks end kõige paremini. Lühike asi, on nii sündmustikku, on kangelane…

Järsku ilmub meie laua juurde nagu filmist üks kohmetuses, aga viisakas boheemlaslik vanahärra, kes soovib Õnnepalule näitusekutse anda. Naeru kähistades räägib ta oma skulptuurist, mida linnavalitsus ei olevat olnud nõus Kärdla kohvikute päeval eksponeerima. Ta küsib murelikult, kas meiegi oleks häiritud, kui kohvikute päeval ka tema skulptuur nähtaval oleks. Raputame viisakalt päid, et ei oleks häiritud ja skulptuur on ikka tore asi.

Te olete tõlkinud Pessoad (Fernando Pessoa „Tubakapood. Alvaro de Campose viimased luuletused” – toim.) ja väga hästi. Kas olete omandanud prantsuse keele kõrval ka portugali keele?

Ma ei oska portugali keelt, õige pisut vaid taipan. Pessoad tõlkisin prantsuse tõlgete abiga, aga et luules pole sõnu liiga palju, siis olin võimeline ikkagi ka originaalid läbi töötama. Kahe peale kokku, loodan, sain aru, mis seal ikka täpselt oli. Prantsuse luuletõlge on ammugi läinud seda teed, et tõlgitakse pigem sisu, ei püüta nii väga jäljendada vormi, nagu meil pikka aega kombeks oli ja mis andis vahel väga ilusaid tulemusi, tihti aga sisutühje riimikõlksutamisi. Eesti keeles on nende lõppriimidega ju nagu on, rõhk on meil esimesel silbil. Luule tõlkimine on ka alati valik: valid selle, mis sulle tähtsam on, kõige tähtsam. Kõike ei saa. Aga luule on igal juhul tõlgitav. Mida ühes inimkeeles on saanud öelda, peab saama öelda ka teises.

Pessoal oli tohutu hulk pseudonüüme. Teil on ju ka neid mitu, Emil Tode ja Anton Nigov.

Pessoal oli nende kohta teine sõna: heteronüümid. Need olid tegelased tema kirjanduslikus ja mõneti ka eludraamas. Pessoa ise kirjeldab seda ka kui näitemängu. Need on tegelased ja tema ise on ka üks neist.

Kas suudate Nigovit ja Todet ka kuidagi füüsiliselt ette kujutada, nagu Pessoa oma alter ego’dega suutis?

Ei, need on ikkagi pseudonüümid. Need eksisteerivad raamatu kaanel. Anton Nigov on poolpseudonüüm. Nigov oleks mu nimi, kui vanaisa ei oleks oma nime n-ö eestistanud (see Nigov oli tegelikult ka eesti nimi, tuletis Nigulast). Anton on aga Tõnu nime algkuju. Emil Tode lihtsalt oli selline asjaoludest tingitud soov ilmutada „Piiririik” pseudonüümi all. Ma ei tahtnud, et see läheks kuidagi sinna ritta, mis oli olemas, ja soovisin, et raamat ilmuks natuke ootamatusena. Ja mingil hetkel oli nii, et keegi ei teadnud, kes „Piiririigi” kirjutas.

Kas on võimalik, et kirjutate veel mõne teise nime all?

Plaani küll ei ole. See on väga hetkevajadus. Kui peaks taas tulema soov avaldada midagi inkognito, siis muidugi. Aga seda ma ette ei ütle.

Kas Teie varasemad raamatud käivad ka aeg-ajalt praegusel ajal endast kuidagi märku andmas või kummitamas?

Nad annavad märku, kui keegi neist mulle rääkima tuleb. Ma ise küll neid väga ei meenuta. Kui näen oma raamatut riiulis, siis mulle meenub pigem selle kirjutamise aeg.

Raamatud on minevikus tehtud teod, aga sellised, mille kohta nõutakse ikka ja jälle aru. Tullakse rääkima ja justkui oodatakse, et mul on midagi tarka lisaks öelda, aga mul ei ole. Isegi on juba liiga palju öeldud (naerab).

See aeg on lihtsalt möödas ja ma ei ole ses loogikas enam sees. Iga raamat võiks kanda ju uut autorinime. Teatud mõttes kehastud kirjutades kellekski teiseks. Kirjutades tean ma mingisuguseid asju, mida ma enne ei teadnud ja mida ka pärast enam ei tea. See jääb sinna.

Millega olete kogu selle aja kirjutanud? Kas märkmikusse või paberile? Kas pastakaga või vana kooli trükimasinaga?

Esimese romaani „Piiririik” kirjutasin ikka arvutil. Õieti oli see niisugune ekraaniga kirjutusmasin. Sel oli väike ekraan, kaheksa rida, aga muidu nagu elektriline kirjutusmasin. Arvutid olid sel ajal muidugi olemas, aga millegipärast ma selle „tekstitöötlusmasina” Pariisist ostsin, vist et oli tuttavam. Nagu kirjutusmasin. Ta printis välja ka, plaginal, nagu kirjutusmasin teeb. Ja flopidisk käis sisse. Ega arvuti ju polegi kirjutamise jaoks, vaid saja muu asja tarvis. Igavene nuhtlus.

Kas see masin on alles veel?

Masin on alles ja kindlasti töötab. Vaid lint on kulunud.

Teie raamatutest kumab läbi, et Teile meeldib kirju kirjutada?

Oi, ma olen kirjutanud, jaa, ja kirjutan veelgi vahel. Ja oli üks pikk aeg, kui elasin siin Hiiumaal Kõpu kandis kohas, kus ei olnud telefoni. See ei olnud ka mingi suur erand tol ajal. Postkontorist sai muidugi helistada, aga see asus kaugel ja sel olid omad lahtiolekuajad. Siis oligi ainuke võimalus kirju kirjutada. Mulle kirjutati ka ja nii see käiski: läksid tõid postkastist kirja, lugesid läbi ja kirjutasid vastu.

Nüüd, kui meili teel saadetud kirjale saaks vastata kohe, võtab see mul teinekord kuu aega. Ma mõtlen päris isiklikke kirju, mitte töömeile, neile ikka katsun kohe vastata. Kirja kirjutamine on emotsionaalne akt, selleks on jõudu vaja, muidu läkitad teisele jõuetust, mitte midagi. Alati pole seda jaksu, see tundejõud vist kahaneb aja jooksul, samuti kui soov midagi öelda. Vahel kirjutan mõttes mitu kuud ühte kirja, aga kirjutatud ei saa (naerab). Ma ei tea miks, aga ikka on tore saada vahel postkastist päris kirju ja neid lugeda.

Mõned vanameistrid on sellised, kes ütlevad, et nüüd lähevad nad ametlikult pensionile, aga ikka teevad veel oma järgmise filmi või kirjutavad järgmise raamatu jne.

Mõnes mõttes on iga raamat viimane raamat. Sa paned sinna ikka kõik ära, mis panna on, ja ei tea ju, kas kunagi veel midagi olulist lisandub sellele.

Mis ajendas Teid kunagi kirjanikukarjääri valima?

See otsus tuli ülikoolis. Õppisin bioloogiat ja sain aru, et teadlase karjäär ei ole minu jaoks. Bioloogia huvitas mind tohutult, kui olin 12-aastane. Ülikoolis… ma ei tea isegi, miks ma seda lõpuks õppima läksin. Mitte et ma kahetseksin. Ju seda oli siis vaja. Sai üks asi nagu ära lõpetatud, läbi käidud. Ja siis kogesin kirjutamise naudingut. See on väga suur. Siis ma ei teadnud, et see on ka suur ja õnnetu sõltuvus nagu kõik naudingud. Kahjuks valati õli tulle sellega, et avaldati midagi. Alati tuleks tõsiselt kaaluda, enne kui noort inimest avaldada. Ostsin Tartust kirjutusmasina, althõlma, nagu see käis. Neid polnud saada.

See oli samm kirjanduse poole?

See oli raudselt samm. Mingit muud eesmärki mul sellega ei olnud. Harjutasin pimesüsteemi.

Kas Te ei ole teadlikult oma tekste hävitanud, nagu mõned kirjanikud on armastanud aegade jooksul oma tekste näiteks põletada?

Nüüd enam põletada ei ole vaja. Kustutamine on lihtne (naerab). Eks igasugu sodi tekib. Ma alleshoidja küll ei ole.

Mõni sodi tahab ehk lihtsalt natuke seista?

Sellist sodi on ka, mis seisab kuskil, aga reeglina ta ikkagi osutubki sodiks. Ja siis ta lihtsalt vaikselt kaob kuidagi arvutite vahetamise käigus.

Kas mõned noored on käinud Teie juures uurimas kirjanduse ja kirjanikuks olemise kohta, et lihtsalt targemaks saada või mingit selgust leida oma plaanides?

Eesti on väike ja lõpuks ikka satutakse kokku, kui on midagi ühist. See, et kirjutatakse, veel ei tähenda, et väga palju ühist oleks. Kirjandus võib olla ka asi, mis inimesi lahutab. Kui ma noor olin, ega ma väga ei tahtnudki näha neid autoreid, keda ma lugesin. Pigem kartsin nendega kohtumist. Lugemine on väga isiklik asi. Tajusin juba siis, et autor on selles suhtes – suhtes, mis tekib lugeja ja raamatu vahel – tegelikult võõras, sissetungija, kolmas.

Ega ma tavaliselt ei oska neile noortele midagi öelda. Kirjutamine on veel eriti isiklik asi. Kui tahad kirjutada, siis kirjutad. Teksti kohta, mis juba kirjutatud on, võib ju midagi öelda. Aga lõpuks ikka ise vastutad selle eest, mida ütled. Kirjutamine on ju ütlemine.

Samas, mõned kohtumised elus on mulle endale tohutult tähtsad olnud. Kirjandus leiab aset küll raamatutes ja sealt justkui õpitakse kirjutama ka, aga ikkagi, kui sa selle tee peale lähed, siis paratamatult kohtad ka mõnd päris inimest. See on ülitähtis. Lõpuks antakse õpetust ikka vaid inimeselt inimesele. See ei saa aga juhtuda enne, kui sa pole juba midagi teinud ja ise küllalt kaugele läinud. Ja ega see õpetaja ja õpilase kohtumine pole ju iial vaid vahva ja nunnu. See on kirglik teema ja sa võid oma õpetajat ka vihkama hakata. Kõike võib seal juhtuda (naerab). Aga ilma selleta ei toimu ka midagi. See, mida pean õpetaja-õpilase suhteks, on ikka hästi isiklik. Kõige isiklikum.

Te olite aastal 2003 ka Tartu Ülikoolis vabade kunstide külalisõppejõuks. Millised muljed sellest ajast jäid?

See oli omamoodi põnev kogemus. Ma ei ole küll mingi õpetaja. Samas mulle meeldib esineda ja kõneleda. Lasin üliõpilastel seal kirjutada midagi ja tegin isegi eksami, kuhu tuli kohale tulla ja rääkida. Selgus, et on jube haruldane formaat ja õudselt tahetakse jutustada. Mõni oleks kas või mitu tundi rääkinud. Ülikoolis tehakse ju nüüd aina teste. See pole enam mingi õpetus. Masinavärk.

Äkitselt ilmub kohvikusse noormees rattakummi ja kahe murakajäätisega. Murakajäätist ja rattakummi pakub ta meile müüa jultunult, kuid viisakalt. Siis poetab ta jäätised aga lauale ja lahkub kavalalt itsitades. Õnnepalu naerab ka kavala näoga.

Kas Teil on vahel selline tunne, et „juhe jookseb kokku”? Noortel inimestel tuleb seda tihti ette. Või on vanusega asjad selgemad?

Eks mingid asjad saavad selgemaks, aga teised lähevad veel segasemaks. Nooremana on lootus, et saan vanemaks, siis ehk saan aru, aga saad vanemaks ja selgub, et ikkagi ei saa aru, et ongi asjad, millest ei saagi aru ja tulebki nii elada. Elu on lühike. Millestki saad aru ja millestki ei saa.

Mis vanuses tundsite, et „aru tuli pähe”?

Pole seda aru kuskilt pähe tulnud, aru läheb peast ära (naerab). Aga jah, ma ühte hetke mäletan, olin 23-aastane ja tundsin, et mina olen mina ja võin teha, mida tahan. See oli lihtsalt üks moment, mis on mul siiani meeles – seisin Hiiumaal Reigi pastoraadi trepil, oli kevadine õhtu.

Kas praeguses vanuses on selge ka, mis see armastus on?

See on väga praktiline küsimus. Kui sul on viiekümnesena mingi teadmine, siis sellega ei oleks midagi teha kolmekümneaastasena (naerab). Need on sellised küsimused, et mida nüüd teha. Kohaloleku asi. Lihtsalt tasapisi vanusega mõned neist küsimustest langevad ära. Aga jah, suures plaanis see armastuse probleem ikkagi jääb. See on väga traagiline küsimus inimelus. Armastus on tohutult ülekoormatud mõiste ja igatsus meie ajal. Sealt otsitakse kõike, aga leitakse vaid midagi ja siis kaotatakse lootus. Täiesti ilmaasjata.

Kas mõned inimesed kardavad üksi olla?

See on loomulik inimhoiak, keegi ei taha üksi olla siin ilmas. Mulle väga meeldib see Saul Bellow’ lause, et inimene tahab kellegagi jagada oma saatust. Armastus armastuseks, aga inimene tahab, et keegi temaga koos kannataks.

Meie kohvikulauda ilmub üks pikka kasvu möirgava häälega mees, kes hüüab: „Elagu kirjandus!” Õnnepalu naeratab talle omaselt tagasihoidlikul ja sõbralikul moel.

Mille pärast on elus mõtet kõige kaugemale minna?

Ei tea, kas üldse on vaja kaugele minna. Miski ei saa ju olla kaugel, mis on. Aga lähedalt alati ei leia üles ja siis tuleb minna kaugele.

Inimesed tunnevad end tänapäeval üksildaselt ja paljud püüavad selle üksilduse eest erinevatel viisidel põgeneda.

Teistpidi ei taheta ka koos olla, ei taheta elada nagu vanasti, näiteks kümnekesi ühes korteris. Soovid ongi vastuolulised. Tahaks olla üksi, samas tahaks olla koos. Mõnes mõttes tehnoloogia lahendab selle vastuolu hiilgavalt: istud üksi oma saja sõbra seltsis. Ja siis selgub, et ikkagi midagi jääb puudu. On loomulik soov elada ilma kannatusteta ja mugavalt. Olla üksi ja samal ajal suhelda. Aga ühel hetkel saab mugavusest endast kannatus.

Kuidagi on tänapäeva õnnetus, et otsitakse inimsuhtest absoluuti, aga suhe on suhe. Nimi isegi ütleb, et see on suhteline. Absoluudi leiab ainult kujutluses. Ükski suhe pole mingi õnne garantii. Iga suhe toob kaasa õnnetusi ja kannatusi, kui sa juba suhtesse astud. Õnne ja tarkust heal juhul ka. Muidu ju targemaks ja paremaks ei saa siin ilmas kui kuidagiviisi teiste abil ja ennast teistele andes. Inimene vist ikka tahab salajas paremaks saada. Kurja tehakse ka ikka hea pärast. Ma viimasel ajal vaatan, et inimene ainult kurja tehes oskabki head teha. Teisiti ei oska.

Kas Teie jaoks on elamises point olemas ja pole mõtet kohe püssi põõsasse visata?

Kui sa juba elad siin ilmas, siis tähendab, et on. Öelda, et ei ole, on üks poos. Seda ei ole lihtsalt õigust öelda, kui sa ise ju elad.

Teil ei ole selliseid drastilisi allaandmise momente meeles?

On küll. Aga ma olen siin, järelikult… Kui sa oled siin, siis järelikult sa usud. Ja see, kui sa ei ole enam siin, ei tähenda, et sa enam ei uskunud, vaid see lahkumine võib olla ka mõnes mõttes õnnetusjuhtum. Et inimene tahab teha tegelikult midagi muud, aga siis teeb sellise asja, mille järel tema enam midagi teha ei saa.

Kas Teil on kunagi olnud depressiooni?

Kuidas muidu. Inimelu ongi kurviline. Kogu aeg ei saa olla kõrgel ja ega sinna alla ka ei jää. Mida tundlikum sa oled, seda teravamad on ka tõusud ja langused. Kuidagi peab nendega elama. Vähemalt see kogemus mul on, et kõik läheb üle. Tagantjärele tundub alati, et seda oli vaja, ja kui tuled sellest välja, siis äkki näed ka midagi teisiti. Depressioonis, see tähendab all, orus, ei kirjuta muidugi midagi. Kuidagi oleled. See ta ongi.

Ma ei tea, ehk on meie aeg tõesti depressiivsem kui mõni eelmine. Ühtpidi on elu mugav ja kõik toimib hästi, aga samas on palju asju, mis ei toimi. Kindlasti mõjub inimestele ka see uutmoodi suhete rohkus ja lõpmatus infoväljas elamine. See erutab üles ja samas nagu ei anna midagi.

Kas Te uudiseid ka loete?

Paraku ikka. Kehval ajal rohkem, heal ajal vähem. Eks see uudistes elamine ole ka üks aseaine, kõrvaltee. Meelelahutus.

Kas Teile läheb korda ka, mis maailmas toimub?

Nojah, ma olen ka ju maailmas. Kevadel käisin Jeruusalemmas, ostsin piletid läbi Kiievi. Märtsis juba vahepeal paistis, et ei tea, kas saabki sealtkaudu. Aga sain isegi Kiievi linna peal käia, oli nii palju aega. Jeruusalemmas oli siis ka väga rahulik. Viha oli seal muidugi tunda, viha ja vaenu. Ilus maa ja hirmus maa. Aga jah, praegu seal niimoodi vabalt ringi jalutada ei saaks. Sõda.

Maidanil käisite ka?

Jaa, käisin vaatamas. Maidan oli eriti kurb koht oma sodihunnikute ja lapilistes riietes tüüpidega, kes seal ringi tuiasid. Üldse Kiiev oli kurb, segaduses. Eriti Jeruusalemmast tagasi tulles tundus see linn ikka kuidagi väga hall, hoolimata selle kuldsetest kuplitest. Ida-Euroopa trööstitus.

Ka Eesti president mainis hiljuti psühholoogilise kaitse olulisust. Kuidas end infosõjas psühholoogiliselt kaitsta?

Eks igal inimesel ole oma strateegia. Minu jaoks on parim kaitse looming. Alati ei ole selleks jõudu. Aga kui on jõudu ja oled iseendas kohal, siis need maailma asjad ju sind ei kõiguta. Sa näed küll, aga ei lase end rööpast välja viia. Teed seda, mida sa oskad ja saad.

Paistab, et 90ndatel noorust nautinud põlvkond on saanud tugeva elukooli.

Eks see muutuste üleelamine ikka mingi kogemuse andis. Näiteks minuvanused inimesed Prantsusmaal on elanud kõik see aeg teatavas muutumatuses, klammerdunud selle külge. Nende arvates on kõik ainult halvemaks läinud.

Ega Lääne-Euroopa vist palju ei mõista meie ajalugu ja iseseisvaks saamist?

Kui palju me ikka jõuame süveneda võõrastesse kannatustesse. Inimesele ju tundub, et kui keegi kannatab, siis kõigepealt ikka tema. Palju meiegi siin mõtleme nende palestiinlaste või Kesk-Aafrika inimeste peale. Ei jõua.

On jäänud mulje, et Te pole väga edev kirjanik?

Täiesti edevuseta inimene ei avalda raamatut.

Miks Te ei taha praegu linnas elada?

Ma ei tea, kuidagi on elu nii läinud, et on tekkinud harjumus elada maal. Päriselt vist linnas enam elada ei oskagi. Kui talvel oli seal teatriga tööd ja tegevust, siis mulle meeldis vägagi. Ei tundnud küll mingit puudust sellest Hiiumaa talvest. Aga kui see töö kevadel otsa saama hakkas ja väljas ilusaks läks, siis korraga oli tunne, et linn ahistab. Jubedalt ahistab. Aga pidin seal olema, sest oli veel kohustusi, mille ma endale võtnud olin. Aga kui pool päeva oli prii, siis päris mitmel korral istusin lihtsalt elektrirongi ja sõitsin Mustjõele, metsa. Ei kannatanud linnas olla kevadel.

Mida Te tegite metsas?

Mitte midagi ei teinud. Kõndisin viis kilomeetrit, istusin jõe ääres, jõin termosega kaasa võetud tee ära ja läksin rongi peale tagasi. Ilusad metsad on seal, ainult 40 minutit Tallinnast. Koolipoisina käisin seal tihti. Vist oli juba siis see looduses üksi olemise vajadus. Mõnel see on, teisel pole.

Millega Te igapäevaselt tegelete?

Teatrifestival, üldse need teatri asjad, on mind vaimselt kuidagi ära hõivanud, muud väga ei jõuagi praegu. Suvel siin Hiiumaal muidugi teen lihtsalt neid suviseid asju, nagu heinaniitmine ja peenrakastmine ja marjulkäimine. Ja meres kaugele ujumine. Et pea tühjaks saaks. Mida kaugemale ujud, seda tühjemaks saab. Eks siis paista, kui see festival sügisel möödas on. Plaane pole.

Kas kassid on alles (Õnnepalu kirjutas oma kassidest pikemalt romaanis „Mandala” (2012) – toim.)?

Jaa, see on hämmastav, et kõige konstantsem asi mu elus viimase üheksa aasta jooksul on nemad. Kõik on muutunud, aga nemad on ikka alles. Kaks musta kassi. (Naerab)