Kellel on õigus kommenteerida rõivadisaini? Miks on moekriitika reeglina plass ning millised on võimalikud alternatiivid?

Tallinn Fashion Weeki catwalk Salme Kultuurikeskuses. Foto: Renee Altrov

Klassikaline reedeõhtune appihüüd „Mul ei ole midagi selga panna!” võiks käia sama hästi ka muu kui riidekapi kohta: „Mul ei ole midagi moest lugeda!” Ma ei mõtle Rootsi ja Briti moekoolide doktorikraadiga lõpetanute raamatuid, kus on kohustuslik mainida vähemalt igal lehel sõna „diskursus” ja kust võib leida kindla peale vähemalt ühe viite Barthes’i olulisele, kuid ausalt öeldes saharakõrbelikult kuivale teosele „Moe keel”. Olen neid tekste küll lugenud. Mõni on olnud põnev ja värske, mõni igav ja tüütu nagu ikka kirjutised, mis kusagil teaduse ja meelelahutuse piiril balansseerivad. Aga ma pean silmas seda, et puudub moekriitika, mis ilmuks moeajakirjades või lehtedes ja tegeleks disainerite töödest lähtuvalt muu kui a) kollektsioonide kirjeldamise ja b) disaineritele ülistuslaulude laulmisega.

Üldiselt on kriitikat kirjutada igal juhul keeruline. Eriti nii väikse skeene puhul nagu Eestis. Meil vohab õlale patsutamise kultuur, kus suurim patt on vingumine ning kõik vihjed sellele, et saaks ka teisiti, tapetakse eos närvilise kääksatusega „TEE SIIS ISE PAREMINI!”. On terve pühade lehmade nimekiri, kellest ei tohi veidi suuremas liberaalses Kalamaja seltskonnas kriitilisel toonil rääkida: Toomas H. Ilves, Vaiko Eplik, mõned söögikohad ja ka eesti mood. Mitte kogu moeväli pole puutumatute loendis, kuid enamik tegijaid vanusevahemikus 25–45 küll. On tähelepanuväärne, et disainerid ei saa oma töö kohta meediast mingit mõistlikku tagasisidet.

Tegelikult olen ma ise kirjutanud moest, keskendudes reeglina intervjuudele ehk siis disainerite isikute avamisele, ja kriitikat mõne moenäituse kohta – kunagi ammu isegi ühe üpris terava. Kuid sellegipoolest, arvestades, et mood on Eestis võrreldes teiste disainivaldkondadega üpris hea nähtavusega, olen selle kohta väga vähe sõna võtnud. Eelkõige seetõttu, et raske on öelda midagi mõistlikku, distantseerunult ja kainelt, tuues esile nii head kui halba inimeste kohta, kellega oled teinud koostööd ja kes meeldivad sulle.

Suures maailmas on lood veidi teisiti. Kuigi ka seal loevad mõistagi personaalsed suhted ja tähtsad nimed jäävad töökohtadest ilma isiklike sümpaatiate tõttu (vt Carine Roitfeld ja prantsuse Vogue). Eelkõige tellivad siin muusika, ja seega ka valitud viisile kaasalaulmise, megabrändid ja neid omavad kontsernid. Kui kirjutad midagi negatiivset LVMHsse kuuluva Gucci etenduse kohta, ei saa sa ilmselt kutset järgmisele show’le, exposure’it ega hinnalise nänniga goodie bag’e. Ehk siis kiida, pane publik tarbima ja ära vingu, kui tahad selles maailmas üldse sõna võtta. Muidugi on ka siin põhimõttelisi tüüpe, kes viitsivad suurte moemajadega tülli minna (vt Cathy Horin vs. Yves Saint Laurent / Hedi Slimane). Neil seisavad reeglina selja taga väljaanded, mis peavad ikka veel põikpäiselt ajakirjanikke palgal, mitte ei elatu freelancer’ite pealt.

Üleüldiselt võib moekriitika hääbumist siduda ka asjaoluga, et moes on valitsenud viimasel kümnendil niikuinii „whatever rocks your boat” mentaliteet. Hea maitse on ammu kas surnuks kuulutatud või siis personaalseks valikuks tembeldatud – kellegi välimust kommenteerida on ebaviisakas. Ainukeseks kõlama jäävaks väärtuseks on võib-olla realness – see termin on ilmselt kõige paremini lahti seletatud dokfilmis „Paris Is Burning”.

Realness’i jälgi on ka viimase 3–5 aasta moeblogides pead tõstnud temaatikas, milleks on models off duty ehk modellid, kes tõmbavad show lõppedes selga oma „päris” riided, tulevad catwalk’i olümposelt alla lihtsurelike sekka ja näitavad oma tegelikku palet või siis hoopis üht oma avataridest. Seega jääb ainsaks võimalikuks moekriitika kriteeriumiks justkui truudus iseendale. Samas usun, et see on täiesti piisav ja võimaldab loomingule hinnangut anda, kuivõrd moe kvaliteet seisneb realness’ist lähtudes selles, kui õnnestunult suudab disainer trendide ja oma nägemuse vahelisel teraval serval tasakaalu hoida. Ehk siis soovitan nii endal kui teistel moest mõtlejatel ning kirjutajatel ennekõike sellest lähtuda.