Sellel laupäeval toimuval Schillingul astub teiste seas üles 80ndate kõlaga süntpoppi viljelev rootsi duo Kite. Nicklas Stenemo ning Christian Bergi 2008. aastal Malmös alustanud ning nüüdseks Stockholmi ümber kolinud projekt kannab endas teistestki svenssonite grupeeringutest tuttavat vaibi ning Stenemo vokaal kõlab justkui The Knife’i Karin Dreijer Anderssoni meesekvivalent, mille taustaks pisut vähem androidsust. Samas on Kite’il piisavalt karakterit, et olla bänd omaette, mille nii mõnigi mu rootslasest tuttav minu kohalikku muusikamaastikku puudutava arupärimise peale esimesena letile on ladunud. Vokalist Nicklas Stenemo pühendas Müürilehele pisut aega ja rääkis lähemalt Kite’i olemusest.

Foto: Jenny Farida Thåström

Inglisekeelsest meediast teie kohta just palju informatsiooni ei leia, nii et siit tuleb tüüpiline küsimus: kuidas Kite alguse sai?

Teame üksteist bändide kaudu, kus mängisime juba 90ndate lõpust alates, kuid rohkem hakkasime läbi käima alles 2007. aastal, kui Christian Malmösse kolis.Tema tegutses enne Strip Musicus ja mina The Mos. Pärast seda kui meie mõlema kooslused laiali läksid, üritasime kirjutada muusikat oma sooloprojektide jaoks, aga ma arvan, et tundsime ikkagi vajadust kellegi teisega koos töötada. Nii me kokku juhtusimegi ning varsti valmis meie esimene lugu „My Girl and I”.

Tegevust alustasite te ametlikult Malmös. Kas kohalik skeene andis teile omase heli viljelemiseks mingi tõuke ka?

Ei, Malmöst ma ühtegi sündiartisti ei teadnud. Elektroonilist muusikat hakkasime tegema ilmselt sellepärast, et seda on lihtne produtseerida ning live’is esitada, kui bändis on ainult kaks inimest.

Teie sound kannab endas tõelist 80ndate tunnetust. Kust te inspiratsiooni ammutate ning kuidas te sellise muusikani jõudsite?

Meie maitsed on paljuski sarnased, aga samas ka väga erinevad, arvestades seda, mida me kuulanud ja ise mänginud oleme. Ma olin alguses üldse metalhead, liikusin sealt edasi David Bowie juurde ning hakkasin seejärel õppima hoopis popmuusika suurnimedelt. Peale selle süvenesin ma üsna põhjalikult filmimuusikaloojate Morricone ja Michael Nymani loomingusse. Christiani eest ma siinkohal rääkida ei julge, aga minu mäletamist mööda alustas ta The Sisters of Mercy ja Spacemen 3-ga, kuid sellist asja nagu Depeche Mode ja minimalistlikumat kraami nagu Kraftwerk on ta samuti alati kuulanud. Ma arvan, et see 80ndate tunnetus tuleb sellest, et kasutame vanu süntesaatoreid ja meile meeldivad võimsad meloodiad.

Praeguseks koosneb teie diskograafia viiest EP-st. On teil mingi kindel põhimõte, miks te kauamängivat lindistada pole tahtnud?

Mingit kindlat põhimõtet ei ole, aga meile meeldib lihtsalt EP-de kallal töötada. Juba viie hea laulu kirjutamine on mu meelest üsna keeruline ning lisaks on hea lood vahepeal välja anda, kuna siis ei muutu need meie enda jaoks vanaks. Pärast viit EP-d on sellest saanud mõnus kontseptsioon, millest kinni hoida.

Esimesed mõtted, mis praegu Rootsist tulevale muusikale mõeldes peas hakkavad tiirlema, on võimas popmuusika, süntpopp, toores punk ja postpunk. Kas te Kite’iga alustades end mõne teise žanri territooriumile ei tahtnud seada?

Ei. Meie esimene EP kõlab nii seetõttu, kuna meile meeldis töötada just nende süntidega, mida me tol ajal kasutasime ning minu ja Christiani vaheline sünergia klappis sel viisil väga hästi. Tahtsime oma kõla suhtes järjepidevad olla: kirjutada muusikat nendes piirides, mis me juba paika olime pannud ja ma arvan, et on hea, kui mingi kindel raamistik ümber on. Me pole selles kunagi eriti andekad olnud, et analüüsida, milline muusika läbimurdeks kõige õigem oleks. See, mida teeme, tuleb pigem meie sisetundest.

Nicklas, su vokaal on Kite’i olemuse juures üks väga olulisi komponente. Kuidas sa sellise tämbrini jõudsid?

Ausalt öeldes ma ei teagi. (Naerab) Kui ma Kite’is laulma hakkasin, keerasime me vokaalid väga kõrgesse helistikku, mis annab neile üsna depressiivse kõla, sest ma suudan neid vaevu laulda. Kuulasin sellel ajal ka hästi palju Nicot, mis võis seda kurvameelset fraseerimist ja teravust veelgi rõhutada.

Kui teil oleks võimalik kirjutada muusika ükskõik millisele juba eksiteerivale filmile, siis mis see oleks?

„Gummo”!

Mida teie edasised plaanid ette näevad?

Hetkel on tähtis kirjutada valmis meie kuues EP, mis ilmub loodetavasti sellel aastal ja sellega seoses on plaanis ka mõned kontserdid.

Kuidas teie uue EP kirjutamisprotsess välja näeb ja mida me plaadilt oodata võime?

Christian elas just kuus kuud Shanghais ning kolis alles äsja Stockholmi tagasi, mistõttu oleme senimaani eraldi kirjutanud. Nüüd hakkamegi uuesti koos tööle ja käime kogu olemasoleva materjali läbi, et sõeluda välja, mis on hea ja mis mitte. See, mis me praeguseks hetkeks valmis oleme saanud, on pigem suurele lavale sobiv suure kõla ja aeglaselt kulgeva biidiga sündimuusika.

Teie tuurid on viinud teid väga erinevatesse maailma paikadesse. Mis on kõige ägedam koht, kus te esinenud olete?

Me oleme bändiga neli korda Hiinas käinud ning see on ka ilmselt üks kõige huvitavamaid tuuritamiskogemusi senimaani. On väga lahe näha, kui ülemaailmne keel muusika tegelikult on ning vaadelda oma loomingut täiesti erinevas kultuuritraditsioonis. See paneb sind oma muusikat hoopis teise nurga alt kuulama.

Kite astub 5. juulil toimuval Schillingul lavale kell 23.45. Kogu festivaliprogrammiga tutvu siin.