Charlie Hebdo, Kaur Kenderi „Untitled 12” ja „Minu Poola” Tartu Kunstimuuseumis – mis ühendab neid kolme kunstimaailmast kaugemale jõudnud juhtumit? Tanel Rander arutleb selle üle, kuidas kunst mõjutab rahvusvahelist suhtlust ning miks küsimus ei ole enam pelgalt sõnavabaduses, vaid elus ja surmas.

Tekst arutelu tekitanud teoseid eksponeerinud ruumi sissepääsul. Foto: Madis Katz

Tasuks pikemalt arutada selle üle, kas Charlie Hebdo, Kaur Kenderi ja Rael Arteli juhtumite ühisosa on sõnavabadus või midagi muud. Sõnavabadus on üleüldine inimõigus, mitte osa Lääne heaoluühiskonna kontseptsioonist. Kuidas siis on võimalik, et maailma kõige privilegeeritumas paigas – Euroopas – satub korraga kahtluse alla üks elementaarseim inimõigus? See polegi võimalik! Sõnavabadus ei ole Euroopas kordagi kõikuma löönud! „Je suis Charlie” oli ühiskondlik hukkamõistev reaktsioon terroriaktile. See oli see teatav energia, mis toob inimesed tänavatele ja mida poliitikud oskavad imehästi enda kasuks tööle panna või teisisõnu, nad oskavad murdepunktidest uut reaalsust toota. Mille eest siis seisis „Je suis Charlie” – kas rahuliku ühiskonna või eesootava sõja eest? Kõikjal, kus domineerib globaalkapitalism, on inimesed justkui kotti surutud, ja koti suu tõmbub üha enam ja enam koomale. On halvad ja veel halvemad valikud.

Charlie Hebdo konteksti täidavad Lääne suhted oma endiste kolooniatega, praegune geopoliitika ja nekropoliitilisi jooni omandav elukorraldus. Nekropoliitika – see on filosoof Achille Mbembe tutvustatud ühiskonnakorraldus, milles surmal on strateegiline tähtsus elu edendamisel. Nekropoliitika mõiste lähtub Michel Foucault’ biopoliitika kontseptsioonist. Seda on rakendatud postkolonialistliku Aafrika ja 09.11.2001 järgse Lääne kirjeldamisel, ent praeguseks on see poliitika laiendanud haaret ja keegi ei üritagi seda enam varjata. Võib oletada, et inimsus (humanism, inimõigused) on devalveerumas. Võimalik, et juba ongi sündinud „uus inimene”, uus neoliberaalne subjekt, nekropoliitilise võimu instrument. Või on ta hoopis sellise subjekti, sellise instrumendi vastand – inimene, samuti neoliberaalse Lääne tulemus, kes on valmis idee nimel surma minema. Liberaalne heaoluühiskond on osutunud privilegeeritute klassiks, mida saadavad tumeda varjuna geopoliitika, allasurutud ja mahakantud inimhulgad. Ma ei pea võimalikuks näha Charlie Hebdo tegevuses autonoomsust ja poliitilist sõltumatust.

Ka kaasaegset kunsti on üha raskem näha autonoomsena. Ida-Euroopasse sattus ta geopoliitiliste protsesside tulemusel. Siin on ta püüdnud sisse seada neoliberaalsest deregulatsioonist, konkurentsist ja turuloogikast lähtuvat hierarhilist süsteemi. Sõnavabadus ja loomevabadus on seal kehtivad, tsensuuri ei ole. Tundub, et riik eelistaks end sellest süsteemist täielikult taandada ja jätta kõik turu ja erakapitali reguleerida. „Riik olemegi meie ise,” nagu ütles Rael Artel Müürilehele vahetult enne näitusega „Minu Poola” holokaustiskandaali sattumist. Tema oligi see, kes võttis iseenda kureeritud näituselt maha Artur Żmijewski tööd. Pärast seda on hakatud rääkima tsensuurist ja vaba kunsti lõpust. Nagu Charlie Hebdo puhul, tuleb ka siin vaadata selle näituse konteksti, ehkki need kaks asja ei ole omavahel võrreldavad. Küsimus on sõnavabaduses ja selle ümber keerlevas diskursuses. „Minu Poola” asjaosaliste põhiliseks argumendiks on olnud asjaolu, et vaidlusaluseid Żmijewski töid on näidatud pikka aega kõikjal maailmas, need kuuluvad erinevatesse kollektsioonidesse ja on kunstimaailmas tunnustatud. Seega ei ole küsimus Żmijewski teostes, vaid näituse kontekstis, milleks on Eesti. Eestil ei ole lubatud (või õigemini on olemas teatud võim, mis ei luba) sooritada nende teoste näitamise žesti. Hoolimata käimasolevast propagandasõjast, mida võib pidada küll näituse kontekstiks, ent seda ei tohiks normaliseerida, on Eestis asju, mille üle tuleks aru pidada. „Minu Poola” näituse võtmeline ja konteksti avav teos on John Smithi (Marko Mäetamm ja Kaido Ole) 2001. aastast pärinev maal „Holocaust”.

Iroonia oli 90ndatel justkui kohustuslik meetod. Iroonia sarnaneb magusale kihile, mis aitab kibedat tabletti alla neelata. Ida-Euroopa allus tol ajal Läänele identifitseerumise ja iroonia kaudu. Fiktiivne John Smith oli poola päritolu saksa immigrant, geenitehnoloog, kes saabus Eestisse inimesi uurima. See taustalugu avab kahtlemata palju kontekste, ent kuraatoritekst „Minu Poola” kataloogis tõstab seda kunstiteost esile seoses holokausti problemaatika kommertsialiseerumisega. See avab üsna konkreetse vaate John Smithi positsioonile. John Smithi jaoks on holokaust bränd, vaatemäng, valeteadvus, surnud ajalugu. Ta on sellest distantseerunud, tema pilk on neutraalne nagu kõigest monotoonse ükskõiksusega „huvituval” turistil. Kui see on mõõduka natsiminevikuga Eestist pärit kunstnike positsioon, ja üks väheseid holokaustiga seotud kohalikke kunstiteoseid, siis millest see tegelikult kõneleb?

a) Eesti ühiskonnast, kus Saksa okupatsiooniga seonduvat pole endiselt selgeks räägitud ja kus koostööd natsiarmeega on peetud omamoodi vabadusvõitluseks. Ja siin on vastutus ka kunstnikel – miks ei ole kunstnikud kasutanud oma loomingulist vabadust teha sel teemal uurimistööd ja väljendada oma seisukohti?

b) Kaasaegse kunsti depolitiseerivast funktsioonist. John Smithi identiteet sündis seoses kunstnike osalemisega näitusel „Young British Art” (Tallinna Kunstihoone, 2001, kuraatorid Anders Härm, Kiwa, Hanno Soans), mis üritas igast suunast (pornokomisjon, juudikogukond jne) skandaali otsida. Selle näituse kohta kirjutas Raivo Kelomees 11.05.01 Sirbis: „Eestlaste kunst auväärse noor-briti kunstina, eestlaste kolimine mandrilt saarele, ümberkehastumine, oma nahast väljapugemine, üle oma varju hüppamine, enesemoondamine, totaalne muutumisvõime, mida kapitalistlik turuloogika justkui nõuab – need asjaolud teevad YBA mõistetavaks.”

Näitusega „Minu Poola” võiks kaasneda analüütiline seanss, mis seab lähtekohaks kõnealuse John Smithi teose ja võrdleb käesolevat sõnavabaduse problemaatikat 2001. aastaga. Nagu näha, on olukord väga palju muutunud. Aga holokausti temaatikal puudub endiselt adekvaatne representatsioon kaasaegse kunsti kontekstis.

See, mis 2001. aastal piirdus sõnaga ja selle vabadusega, muutus nüüd, 2015. aastal lihaks ja vereks. Võib spekuleerida selle üle, kas Kaur Kenderi „Untitled 12” oleks ka 2001. aastal lapspornoks kuulutatud. Samal aastal ilmus tema raamat „Check out”, mis sisaldas erakordselt palju jõhkrusi ja 12-aastase tüdrukuga suguakti kujutamist. „Untitled 12” on justkui teadlik provokatsioon, mis testib sõnavabaduse piire, ent ilmselt tahtmatult testib see ka kollektiivse eetika piire ja riigivõimu toimimist. Nii Kenderi kui Charlie Hebdo ja „Minu Poola” juhtumid viitavad vaenlase või ohu olemasolule. Charlie juhtum seisnes defineeritud vaenlase alandamises, nii et vaenlane reageeris ootamatu radikaalsusega. Kenderi juhtum seisnes riigivõimu õrritamises, nii et riigivõim reageeris ootamatu ratsionaalsusega ja hulk spetsialiste (need, kes tegelevad väärkoheldud lastega) ütles, et oht on täiesti reaalne. „Minu Poola” eesmärgid ei olegi niivõrd olulised – see näitus tabas ootamatult reaalset Eesti valukohta, ja sellele järgnes ootamatult reaalne propagandarünnak. Oht realiseerus, vaenlane on olemas ja täiesti käegakatsutav.

Lõpuks ometi näitas kunst oma reaalset positsiooni ja mõju ühiskonnas, ja ühtlasi avardus ka ühiskonna mõiste – Eesti ei ole üksik saar, vaid osa tervest maailmast, nii Euroopa Liidust kui ka Venemaast. Kunst puudutab nii Eesti-sisest kui ka -välist kommunikatsiooniruumi. Vahest ei olegi Eesti identiteet intiimsuse, vaid pigem ekstiimsuse küsimus. Intiimsuse kontseptsioon põhineb isolatsioonil, milles sisemus vastandub välisele. Sisemusest saadetakse välja vaid välisstandarditele vastavaid visiitkaarte. Ekstiimsus tähendab aga seda, et kõik, mis siin toimub, on ühtlasi osa välismaailmast. Kes oleks osanud arvata, et selline murrang jõuab meile pärale Tartu Kunstimuuseumi kaudu?!