Müürilehe värskes lehenumbris ilmunud Mihkel Kaevatsi luuletekstid on jõudnud ka e-avarustesse. Lisaks loeb Mihkel oma luulet podcastis „Kuula luuletajat”, mille salvestus pärineb Hullunud Tartu festivalilt.

Mihkel Kaevats. Illustratsioon: Helmi Arrak

NIKOLAI LAAMA, KANGELANE
Mart Tanielile

peamehel keel läks katki
pime mees on mind näinud
silm on näinud silmadeta
ühelt poolt selge aga teiselt

segane:

„halloo ma ka siin saame sõpradeks
ain’t got no rhyme for it miskit näen ma vaimusilmas”
jah ma tahaks küll
aga mida saan mina õpetada pimedale

kes kõike on näinud

sealsamas juhtub ime sünnib kangelane
vanast printerist kes magab mulla sees
oh mu vennad kandke kõrgel lippu
ütleb joovastunud virvendus

ja muuseas: mina olen nikolai laama

me oleme siin et päästa konna
kes süüdimatult maailmas kondab
hoidke siis oma tühjad kõhud koomal
hakkame enne videvikku kõmpima

et jõuda millalgi

et jõuda millalgi kuivanud tandrile
tandrile tündrile tendrile
kõik lauad on kasvanud lahku
kõik katused on lennanud

talveks sharm el sheikhi

noh mart kas tantsime breiki
kas viime härra laama jaama
kuraditosin kanepimeest
mängivad pille ja ümisevad

oma kaugeid kauneid mõtteviise

see oli lugulaul nikolai laamast
väljamõeldud värvidekeerajast
kujutluslikust tuleneelajast
jah jah ole terve ole mõnus mart

kuldne inimene
kes tuliselt kahetseb oma vigu

*

kunagi saab ka see järv valmis
ja siis lastakse talle linn peale
või õigupoolest: on juba lastud
naised ja mehed istuvad
väikeste korterite köökides
ja teevad vähesest paljut
või paljust vähese:
söövad joovad kepivad
ja muidu on kogu aeg hall
aga siis läheb taevas selgeks
ja mittemillestki saab rõõmu
ja rahu

kuid
linn tuksleb räpakalt edasi
ja saabub õhtu
mis joonelt jääb juua täis
jälle ei ole millelgi seletust
pimedus luurab üle norskajate
ja keegi keegi kuskil
mõtleb väga pikalt järvele
mis kunagi valmis võiks saada

*

õhtu pageb läände
kuskil algab järv
aga siin
on ruumid liiga ahtad
et muuta mugavamaks pimedus
parem juba õue minna
selles väljamõeldud kohas
tänavavalgustust ei ole
ei ole tänavaid ei teidki
on mingisugused rajad
midapidi minna
igaüks neist on tripp
saab liuelda pinna alla
siis juba oledki

Sammal Põdrasamblik
Vaimukõdu

kõik mida näed ses õhtus
mis pageb läände
on sama kitsas sama avar
nagu kujutlus
pimeda sambla alt

*

VALGE ULG

Sügistorme ei tulnudki,
tulid kohe tuisk ja valge ulg.
Siin siis nüüd istun,
lumevangis,
nii nagu alati unistanud olen.
Teravad räitsakad peksavad vastu akent.
Nagu tavaliselt tuleb see hetk,
mida kunagi olnud pole.

*

nädal pärast suvist pööripäeva
näen juba kuidas öö on pikem
ja pimedam
ma tahan küll minna
augustiööde poole
aga ma ei taha
jaanuari külma rõskust
ja pimedat

pilved seisavad taevas
ja puulehtedes sahiseb tuul

kõik see on selge ja rahulik
aga tean juba praegu
et pimedus murrab
ained plahvatuseks on
segatud

meeleheide valmissaamisest
tühjus tehtust
nukrus innukusest

ja teadmine et mitte midagi
mitte kui midagi pole suutnud
ma kinni püüda
et see üritamine
on olnud tühi kulin
mis kiliseb koliseb
(lonkab ja möliseb)

teel vaikuse poole
mittetegemise

ma ei taha praegu
keegi olla
aga ometi olen
esindan „iseennast”

see tundub
nii mõttetu

*

Siis oli mul tunne,
et tahan kirjutada luuletust –
selles vanas
„noorele kunstnikule sobivas”
üüritoas,
kus üks kujutluse poole
koolutav vaim
oli tuhat korda murdunud,
silme ees lihtne,
arusaamatu maailm.

Siis oli mul tunne,
et olen luuletaja –
vaadates välja
üle rohelise katuse
valge maja poole,
mis tundus mulle
valge laev õhtupäikses,
mis murdub ja upub ikka
suurde nukrusetaevasse.

Siis oli mul tunne,
et olen armastaja –
see õnnis
lihtsameelne,
kes tunneb igas liigutuses
või kõrvale heidetud pilgus
su keha,
su tunnet,
su lubadust,
mille sina
lõpuks murdsid
või mina lõhkusin.

Siis oli mul tunne
ja selle tunde nimi
oli armastus.
Pole olemas midagi
nii tarka ja läbistavat,
nii pimedat ja häbistavat.

Üks tüdruk ses maailmas.
Terav õhtu
ükskord tagasi toob kõik,
mis pudenes
või olemas ei olnudki.