Krista Ojasaar püüab oma unistusi Tartus, igapäevaselt võib teda kohata Eesti Kirjandusmuuseumis erinevaid ülesandeid täitmas. Kirjutab luuletusi ja väitekirja, lisaks kirjandusele proovib ka muu maailmaga ühte sammu käia, et mitte trükisõnasse uppuda.

Illustratsioon: Helmi Arrak

Õhk on minu pärisosa
mida kõrgemal seda parem
inimlik maailm muutub kõrgemale tõustes
aina väiksemaks aina tühisemaks
lasen vaikusel end kanda
üle kujuteldava õhupiiri
kui saakski siia jääda
hulkuda kosmoses
otsida uusi taevaid ja uusi pilvi
võib-olla on nende all teistsugused maailmad
teistsugused elusolendid

kes ütleks milline maailm on parem
kas ma neist liiga ruttu ei tüdineks
või on see rahutus

mis ei lase keskenduda
süveneda iga maailma ilusse
küllap nii ongi
aga paikseks ei soovi ma jääda
veel niipea

Õhtune linn
vihma sajab
tuled peegelduvad märjal asfaldil
nagu väljavenitatud varjud
punased rohelised kollased
õhus on elevust
juba homme tuleb rohelus
krookused õitsevad
kaugel sõidab tramm läbi pimeduse
nagu elektrimardikas
olen veel Mamoru Oshii maailmas
autoraadios mängib The Future Sound of London
vihm muudab linna sõbralikuks
ja vahemaad väiksemaks
linn võiks alati õdus olla
mitte kõle ja tolmune
tummfilm


Laevad sõidavad merele laskunud pilve
nagu mina sisenen
tarbetutesse suhetesse
Sunnitud naeratused
kohmakad repliigid
tammun jalalt jalale
ei oska kusagile oma käsi panna
Kogelen
Pärast hingan kergendatult
Selleks korraks möödas
Ei tea iial
millal järgmine pilv laskub


Öö on siidine ja soe
Tuleb laisalt liivale
lükkab eemale klibu ja vetikad
tõuseb ohkega kõrgemale
ja okas okka haaval taevani
Männid liiguvad rahutult
öö on liiga kleepuv
ööl on tuhanded unenäod
igaühe jaoks mitu
Üks pisike lind
jääb ühel jalal seistes magama
tema unenägu kõlab kui muusika
kui vaikne orkestreering
hommikuootusest õhuvooludest
kiiskavaist putukasilmadest
kiili tiivarabinast
Öö tuleb edasi tüvi- ja varshaaval
varbaidpidi jalgupidi puusadeni
öö vajub mu üle
kleepuv ja soe


Karepa

Mere ääres saab minust kiljuv lind
kutsun vaim-linde üle kaugete aegade
Suurte tiibade löögid
ajavad ärevile
männiladvus asjatavad

suliskuued
Jahedates lainetes loksuvad luiged
kasvatavad jalad alla
ja kõnnivad paarikaupa tuletornini
kus morsekoodis kutsutakse suguvendi
ja õdesid
Linnud aina kogunevad ja kogunevad
kõik nad kasvatavad pikad jalad
ja tulevad suvilatesse elama
Kõik ei mahu
osa jätkab traditsioonilist eluviisi
Nad ehitavad liivalossidesse pesad
kust nooblid linnupojad kord
tagasi maailmameredele lähevad


Niisama leban
Naudin jahedat ilma
udu ja vihma murtud värve
park lainetab nagu meri akna taga
pargis inimesed nagu kalad
ja koerad ja linnud niisamuti
pseudovetikate ja -merirooside vahel liikumas
Kusagilt aimub päris meri
kuulen ta kohinat kõrvades
tema kallaste liiv söövitab end mu laugude taha
Hõljun uneledes selle mere poole

kuigi kohale jõudes märkan
et olen ainult pargimeres
Tuul heljutab mind siia-sinna
võib-olla pärismeri olekski tormiga liiga karm
Triivin vaikselt kuni jalg

jääb millegi taha kinni
korallrahu asemel
silmitsen linnavalitsuse tublit maja
Jaheda tuule käes on maja oma funktsiooni minetanud
udu on seda murendanud
ja minusugused kohmakad loovijad
on tõsiseks ohuks selle akendele
Vabastan jala et tuul saaks mind merele viia
Õhuookean tundub nii meeldiv
eneseküllane
Pärismereni ei tahakski enam minna