Elame lõputu paljususe ja piiritu vabaduse ajastul, kus maailma – vähemalt sellise, kus me praegu elame – lõpu lähenemine on igal nädalal uudistes. Von Krahlis lavastati Akse Petterssoni käe all lugu meie kaasajast Metsiku Lääne võtmes.

Kohtusime soome lavastaja Akse Petterssoni ja kunstniku Jaakko Pietiläineni ning Von Krahli näitlejate Jim Ashilevi ja Ragne Veensaluga Von Krahli saalis uue lavastuse „Kuidas võideti lääs” saepuruplaatidest kujundatud laval. Istusime ringis keset tühja lava, publikuks peale paari majalise istekohtadele kuhjatud kauboikübarad ja mantlid. Mainitud lavastus on ajend, mis meid kokku tõi – Akse ja Jaakko koos soome näitleja Joonas Heikkineniga on Helsingist Tallinnasse kutsutud, et lavastada Von Krahli trupiga vesterni.

Foto: Mikk-Mait Kivi

Kuidas võideti lääs

Küsimuse peale, et miks just vestern – millega see praeguses maailmas seotud on –, vastab Akse, et tema meelest on see absoluutselt kõigega seotud. Idee sai alguse tema juba lapsepõlves välja löönud isiklikust huvist fiktsiooni ja ulmekirjanduse vastu, kus samurai- ja multifilmides ning superkangelastes on hea annus eskapismi. Indiaanlaste ja kauboide mäng tundub olevat ühine jagatud mälestus, vaatamata asjaolule, et Akse ise seda mänginud ei ole. Kui küsida, kuidas vestern kui idee või žanr meie kaasaega kõnetab, leiab Akse, et Metsiku Lääne unistus vabadusest on läänelikkuse või lääne inimese kontekstis seotud absoluutselt kõigega. Vestern, mis on žanr, kus pärismaailma kõrval on kujutluspilt päikeseloojangusse ratsutamisest, on teatris võimalus mähkida ideed mitmekordse fiktsioonikihi alla, millest tuleb läbi näha, et üldse alustada arutelu sellest, millest lavastus räägib. Lavastaja ei pea õigeks, et teatritükid peaksid olema alati millegi kohta, kui see muutub tähtsamaks lavastuse enda tähendusest.

Soov teha vesterni oli olnud Akse peas juba aastaid, enne kui ta Von Krahliga käed lõi. Ent Tallinnasse kohale tulles ja trupiga tööd alustades kehtestati demokraatlik tööviis, kus igaühe ideed on olulised. Trupp tajus esimesest proovipäevast saati, et sünergia toimib hästi – alustati nullist, ent varsti selgus, et osa ideedest oli olnud kollektiivi kohal õhus juba enne, kui keegi need välja mängis. „Mul pole mingit huvi oma unistustemaailma lavale sundida, see pole lõbus. Toredam on genereerida ideid ühiselt pinnalt,” kommenteeris Akse. Tegelikult tundsid trupi liikmed üksteist juba varem – Jim Ashilevi ja Ragne Veensalu olid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias näitlejaõpingute ajal Helsingis Ylioppilasteatteris Akse töid näinud. „Kuidas võideti lääne” kunstnik Jaakko Pietiläinen tõdes, et teda üllatas, kui hästi koostöö Von Krahli trupiga esimesest proovist peale toimima hakkas. Vaim oli ühine juba kohe alguses. Praegu on Akse Soomes üks intrigeerivaimaid noori lavastajaid, eriti pärast seda, kui ta lavastas möödunud aastal Kansallisteatteris „Kaspar Hauseri”, mis äratas Soome kultuurimeedias palju tähelepanu. Akse hinnangul on põhjus selles, et „Kaspar Hauser” kirjeldab põlvkonda, kes on oma vanemate põlvkonnast erinev. Noored teatritegijad tegid lavastuse, mis ei põhinenud eelkäijate arhetüüpidel, ärajutustatud lugudel, vaid nad jutustasid loo iseendast. Põlvkond, kellele siin viidatakse, on muidugi Eesti meediaski palju sõnavõtte tekitanud Y-generatsioon. Ragne võttis oma põlvkonna kokku sõnadega, et neil pole oma vanematega ühist vaenlast, võideldakse pigem isiklike asjade nimel, igaüks oma eest. Seetõttu võib X-generatsioonile jääda mulje, et oleme laisad ja missioonitundetud, aga tegelikult on meie võitlused lihtsalt hajusamad.

Jim seadis kahtluse alla, kas on võimalik üldistada hiiglasuurt inimeste gruppi ainult nende sünniaasta põhjal, aga tõdes, et pärast „Kaspar Hauseri” nägemist on ta mõistnud, et olemas võivad tõesti olla mingid põlvkondlikud nüansid või teemad, mida varem polnud. Piir X- ja Y-põlvkonna vahel on hägune, aga tundub, et nooremad inimesed näitavad üles mingit idealismi, mille suhtes nende vanemad on väga skeptilised olnud. Samal ajal võivad noored kõige, eesotsas iseenda, üle naerda, nagu nad usuksid, et neil on supervõimed, aga seejuures peaksid iseennast maailma kõige tühisemateks inimesteks. See veider bipolaarsus põhjustab egomaniakaalsuse ja nartsissismi pahvakuid, aga ka suurt ebakindlust ja enesevihkamist. Vastandus ilmneb just läänemaailmas, kus on lahendatud kõik esmavajadused – toit, peavari, tervisekindlustus, sotsiaalsed tagatised – ning on aega iseendaga tegeleda. Selle võimaluse olemasolu teeb inimesed isekamaks, aga muudab seejuures ka nende suhet tegelikkusega. Oleme jõudnud absurdsesse kohta, kus on võimalik elada täielikus kujutelmas ja samas täielikus eituses. Vestlusringis toodi välja iseenese olulisus praeguse põlvkonna jaoks – minu probleemid ja valikud on mulle kõige olulisemad, aga samal ajal tahaksin ka maailma parandada. Seda kõike kannab uskumus, et pead saama tõeliseks endaks, töötama, et ennast leida, ning seeläbi võid midagi saavutada. Pead meeletult tööd tegema, et iseendaks saada, aga sa ju oled juba sina ise? Samastame ennast sellega, mis tööd me teeme. Ma mitte lihtsalt ei tööta teatris, vaid ma olen teatritegija, veidi ka DJ, veidi kirjanik, veidi maalija, võib-olla veel veidi sportlane ning inimene, kes tahab kodu ja lapsi, samas ka poliitiline tüüp, aga mitte ainult seda, vaid lisaks veel laisk ja mugav tüüp, kes tahab lihtsalt diivanil lösutada ja videomänge mängida. Lõpuks ongi nii, et teen hommikul joogat ja õhtul narksi. Valikuvabadus on nii suur ja kõik on sunnitud midagigi valima ning hiljem tuleb need oma isiksuse eri osad kuidagi ühildada. Samal ajal surub mingi jõud kõiki neid asju eemale. Valikumoment võib olla ka illusioon – neoliberaalne kujutelm tahtejõu kõikvõimsusest, et võin saada ükskõik kelleks, kui vaid tahan.

Foto: Mikk-Mait Kivi

Kuidas selline killustunud vabaduse idee vesternis „Kuidas võideti lääs” peegeldub?

Akse Pettersson: See on keskne mõte. Vabaduse kohta on palju ideid, on hea vabadus, halb vabadus, filosoofiline vabadus… Mida vabadus tähendab? Mida vaba olemine TEGELIKULT tähendada võib? Seda ütles vist Žižek, et lihtsam on kujutada ette maailma lõppu kui kapitalismi lõppu. Kui vaadata ulmefilme, siis on tulevik selline, et autod lendavad. Raske on millegi paremaga ilmale tulla. Lihtne on kujutada ette destruktsiooni, katastroofi, mis maailma lõpus tuleb, aga raske on visualiseerida, mis pärast seda saab. See, mida meie teeme, on mingis mõttes luigelaul vesternile. Mängime päris viimast korda kauboisid ja indiaanlasi ning vaatame, mis siis saab.

See pole väga naljakas teema, kuna juttu praeguse maailmakorra lõpust seoses ressursside otsasaamisega on olnud väga palju.

A.P.: Nojah, palju on juttu olnud kõige otsasaamisest. 1980ndatel avaldas Fukuyama raamatu ajaloo lõpust, aga miski tegelikult ei lõppe kunagi, kõik lihtsalt kestab edasi, kuni kõik selle ära unustavad, mis lõppema pidi.

Kas olete sotsiaalsete teemadega dialoogis, kui teatrit teete, või teete lihtsalt kunsti?

A.P.: Ma olen poliitilise teatri kontseptsioonist teadlik, näiteks olen osalenud Helsingis lavastuses, kus kasutasime poliitikute koosolekute transkriptsioone. Publiku huvi on suur. Publikut huvitab poliitika ja on võimalik teha teatrit poliitikast, näiteks maksumaksmisest, aga minu jaoks see ei tähenda, et lavastus ise on poliitiline. Kui teha „poliitilist” teatrit, on see nagu nädalavanune ajaleht – uudised selles on enam-vähem aktuaalsed, aga juba on värskemaid väljaandeid. Teatriajaloos on tehtud ajalehtede ettelugemist, väga puhast poliitilist teatrit, nt Bertolt Brecht, isegi Shakespeare tegi seda. Teema ei mõjuta otseselt lavastust. Näiteks „House of Cards” on väga poliitiline, sest seal on poliitikud, aga tegelikult jälgime nendes sarjades emotsioone või intriige. Mind huvitab hoopis rohkem, et oo, Frank Underwood ja tema naine kepivad oma turvameest, see on palju poliitilisem kui nende töö presidendiga…

Jaakko Pietiläinen: Parim asi lavastuste juures parlamendist, millele viitad, on see, et need püüavad olla väga objektiivsed. Need on pigem loengud kui poliitilised seisukohavõtud. Kui tahad ühiskondlikult aktiivne olla ja sotsiaalsete teemadega tegeleda, võid teha midagi muud, näiteks töötada sotsiaaltöötajana või tegeleda heategevusega. Kunstnik ei pea neid asju tegema, et poliitiline olla. Kunst pole selle jaoks õige koht. See muidugi ei tähenda, et ükski teema poleks poliitiline.

Mis teeb teatri poliitiliseks?

A.P.: Kui tahad ühiskonda muuta või näidata seda teise nurga alt, siis see on tegevusena poliitiline. Mis on ühiskonna muutmise vahendid? Vastused? On tore kasvatada teadlikkust, aga tuleb küsida, mida see tähendab?

J.P.: Jah, ja küsida, kuhu see viib? Sest minu meelest viib „ühiskondlik aktiivsus” tegelikult negatiivse tagajärjeni. Inimesed kaifivad veidi ühiskondlikke teemasid, aga pärast teatrist väljajalutamist unustavad need. See töötab veidi kunstniku üllastele ideedele vastu.

A.P.: Jah, see on ka valiku küsimus. Pead ise otsustama, mis on sinu jaoks piisavalt poliitiline. See on lõks, kui arvad, et pead olema kogu aeg järjest poliitilisem. Pean ise otsustama, mis see on, mida ma teen. Kas ma kasvatan teadlikkust? Kas minu viis on parim viis selle tegemiseks? Mis mind juhib, miks ma seda teen? Teatritegemiseks on palju võimalusi – kas me muudame midagi või on teater ainult eskapism? Minu jaoks on see teadlik isiklik valik. Teatritegemine pole poliitiline selles mõttes, nagu on poliitiline ajakirjandus, aga ma teen midagi ja ma mõtlen, et see, mida mina teen või mida meie teeme, on tähtis, vähemalt mulle tundub nii. See on seotud teiste inimeste jaoks tähtsate asjadega. Seda pole võimalik ega ka vaja majanduslikku valemisse panna. Ma põhjendan enda jaoks asja nii, et ma lihtsalt tahan teatrit teha. Ma lihtsalt tahan, see ongi kõik.

Jim Ashilevi: Teater on poliitiline ja sotsiaalne igal juhul, ükskõik kui sügaval mingis fantaasias lavastus on. See on igal juhul miski, mille ajendiks on olnud üks konkreetne ühiskondlik ja poliitiline süsteem, mille osa lavastus on. Teiseks, teatrist ei saa riiki juhtida. Seda saab teha parlamendis. Sel põhjusel ongi teater ja riigivalitsus erinevad asjad. Poliitikul on palju võimu, aga samas on seda ka kunstnikul. Peale selle on kunstnikul vabadust, mida poliitikul ei ole. Näiteks kui tegime Kansallisteatteris lavastuse „Tuntematon sotilas” („Tundmatu sõdur”), siis see tekitas skandaali. Seal oli stseen, kus sõdur tulistab Tarja Haloneni pildi pihta. See on asi, mida kunstnik saab teha. Kunst näitab mingit võimalikku eluviisi, selles mõttes tegeleb kunst alati vabadusega – indiviidi vabadusega, hinge vabadusega. Kui poliitik jääb teise poliitiku pildi tulistamisega vahele – seda on Eestis juhtunud –, siis on tagajärjed hoopis teised. Poliitik peab tagasi astuma, ta võim võetakse ära. Nii et kunstimaailm ja poliitiline maailm on eri võimustruktuurid, aga põhimõtteliselt näitavad mõlemad mingit võimalikku eluviisi. Need toimivad kõrvuti, aga on erinevad. Selles mõttes on võimatu mitte olla poliitiline teatris või kirjanduses või kas või abstraktse maali puhul.

Foto: Mikk-Mait Kivi

A.P.: Poliitilised karikatuurid või poliitilised kabareed, see on üks asi – satiir –, mis on olemas, aga samal ajal on olemas ka abstraktne maal, mis on tekitanud inimestele väga palju segadust. Mis need on – pildid, mis ei kujuta mitte midagi?! See on hoopis teises mõttes poliitiline.

J.P.: Need lavastused muutuvad poliitilisteks, aga need pole valminud poliitilistel eesmärkidel. Just sel põhjusel, et need on nii tungivad ettepanekud uue eluviisi kohta. Olen mõelnud poliitilise kunsti kontseptsiooni peale: küsimus, kas kunst peaks olema poliitiline, sisaldab eeldust, et poliitika on tähtis ja kunst vähem tähtis, sest kunstil pole otsest mõju. Minu jaoks peaksid need olema võrdsed. Võime endalt küsida, miks poliitikud ei või olla kunstilised? See on neokantiaanlik mõtlemine, aga minu meelest on kunstil oma määramispiirkond, mille sees olevad elemendid võivad muutuda poliitiliseks, aga kunstil on ka omaette väärtus.

A.P.: Põhjuse, miks sa kunsti teed, otsimine muutub lõksuks. Miks me ei küsi tuubamängijalt, milline on tema suhe sotsiaalsesse teadlikkusse või poliitikasse? Need on muidugi erinevad asjad, aga neil on palju kattuvat ala – tuubamängimine, teatritegemine, kalligraafia.

J.P.: Jah, see on suhtumise küsimus.

A.P.: Miks või kuidas sa seda teed – mul on oma peas selle küsimusega probleem. Kas teatritegemine on piisavalt väärtuslik või kas peaksin midagi tähtsamat tegema? Samas, kui võib tuubat mängida, siis võib ka teatrit teha.

J.P.: Kunsti ei peaks tegema selleks, et kompenseerida puudujääke oma isiksuses, lisades oma tööle poliitilisi või sotsiaalseid elemente. Pead tegema tööd, mis on iseenesest hea.

A.P.: Minu meelest on võimalik alustada kunstiteost poliitilisest lähtepunktist, miks mitte, aga ei pea poliitilisust „juurde lisama”, et oma töö „tähtsust” tõsta.

Ragne Veensalu: Mõnikord on mul lavastustega, mis väidavad end olevat väga poliitilised, tunne, et kui ma võin nende sõnumit paberilt lugeda, siis miks ma peaksin seda vaatama?

J.A.: Küsimus on see, et mida sa veel teemasse tood, mida sa teatritegemisega juurde annad?

A.P.: See vist oli Grotowski, kes ütles, et teatri tuum on see, mis siis alles jääb, kui võtad kõik ebavajaliku ümbert ära – inimese keha laval. See ongi poliitiline, inimesed laval asju tegemas.

J.A.: Kõik meie valikud on igal juhul sotsiaalsed, me ei pea selleks manifesti kirjutama. Me ei saa ühiskonnast mitte mingil viisil välja astuda, igasugune käitumine on kommentaar su ühiskonnale, su ajaloolisele taustale, su poliitilisele keskkonnale. Võid olla väga valjuhäälne oma seisukohavõttudes, aga võid elada ka oma vaikset tavalist elu, ja juba on su hariduse, riiete, kallimate, elukoha, väärtuste, töökoha valik sotsiaalne.

A.P.: Hästi öeldud. Ja tuleb omaenda võimalustest ja valikutest teadlik olla.

J.A.: Täpselt. See on see koht, kus kunst oluliseks muutub. Kui kunst võtab vabaduse astuda üks samm kaugemale ja pakkuda välja täiesti hulle ideid, kartmata, et kunstnik lastakse pärast esinemist maha – lääne ühiskonnas seda tavaliselt ei juhtu –, siis on kunst võimalus näidata tulevikuvõimalusi, pakkuda välja võimalikku uut eluviisi, muuta inimesi teadlikumaks oma eksistentsiaalsest kohalolust.

„Kuidas võideti lääs”

Lavastaja: Akse Pettersson
Kunstnik: Jaakko Pietiläinen
Osades: Mari Abel, Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Joonas Heikkinen, Tõnis Niinemets, Ragne Veensalu

Esietendus 30. jaanuaril 2015 Von Krahli Teatris.
Etendused 5., 7., 10., 12., 13. ja 14. veebruaril kell 19.00, 8. veebruaril kell 16.00.