„Head ööd, emme” („Ich seh, Ich seh”, 2014, Austria). Režissöörid Severin Fiala ja Veronika Franz, osades Susanne Wuest, Elias Schwarz, Lukas Schwarz. 99 min.

Kaader filmist

„Millest Seidl ja ta proua küll kodus räägivad, tahaks teada,” mõtiskles hea sõber valjult, olles jätnud äsja selja taha PÖFFi raames linastunud draama „Head ööd, emme”. Sotsiaalkriitiline Austria vormimeister Ulrich Seidl on nimelt taandunud produtsenditooli ning (kaas)lavastajadebüüdi teeb tema abikaasa Veronika Franz. Agressiivsema mehelikkuse ja pehmema naiselikkuse loogika võib aga heaga mõttest pühkida – tegu on mitte ainult aasta, vaid ühe üle aastate šokeerivaima vaatamisega.

„Head ööd, emme” peategelasteks on ema ja kaks last, kaksikvennad Elias ja Lukas. Kuniks ema toibub iluoperatsioonist ning on sunnitud kandma näo ümber paksu sidemekorda, on poisid jäetud ennekõike omaenda mängu- ja fantaasiamaailma päralt. Vaikselt hakkavad nad kahtlustama, et tujukas, kardinaid ette jättev ja maski taha peitunud naine ei olegi nende ema, vaid keegi võõras – keegi, kes on ema ära röövinud ja järgmiseks nende järele tuleb.

Mäletan, et väiksena mängisin oma peas alatasa läbi erinevaid ebatõenäolisi stsenaariumeid, üks kummalisem kui teine. Näiteks et mida teha, kui ühtäkki lööb välisukse maha kamp röövleid või magamistoa kapist kargab välja mõni koletis. Eliase ja Lukase lennukas paranoilisus tungib aga kujutelma tasandilt tegelikkusesse, muutes filmi kõhedalt realistlikuks luupainajaks. Siia on segatud kokku tõeline greatest hits nii lapsevanema kui lapse suurimatest teadlikest ja alateadlikest hirmudest. Üksindus, kaotusvalu, süütunne ja ennekõike läheduse ning usalduse kadumine sealt, kus see justkui tingimusteta olema peaks.

„Head ööd, emme” on oma jõulise perepsühholoogia juures seega kõike muud, kui film nõrganärvilistele. Kui ta ei püsiks suures osas nii võikalt usutavuse piiril, võiks ta lausa puhta õudusfilmi alla liigitada. Olge hoiatatud, et siia jagub äärmiselt šokeerivaid piinamiskaadreid. „Ei!” protesteeris naisterahvas minu taga kinos nii mõnegi stseeni eel ning ajal. Et Franz ja temaga režii eest vastutust jaganud Severin Fiala suutsid suruda filminõela publiku seksist, vägivallast ja provokatsioonist provokatsiooni pärast paksuks muutunud naha alla, kinnitasid ka teised ahhetused ja oiged saalist.

Pisut iseenda alt vaipa ära tõmbama hakkabki film alles oma ultravägivaldsel lõpusirgel, mis omandab juba selgelt mõnevõrra ebausutavaid toone. Kuuldud võrdlus, justkui oleks tegu Michael Haneke „Naljakate mängude” („Funny Games”) eellooga, pole sugugi tühjast kohast krabatud. See tähendab nii sarnast mõjuvust kui ka selgeid laene eelkäijalt. „Head ööd, emme” šokiväärtus on aga just faktis, et siin pole mingeid sissetungijaid väljastpoolt, kättemaksuhimulisi deemoneid või niisama kirvega amokki jooksvaid psühhopaate. On lihtsalt tragöödia tagajärjel väärastumiseni väändunud peresuhted ja esmapilgul väikestest päästikutest vallanduv psüühiline kaos.

„How are you, fine?” ehk kas mul läheb hästi, küsis välismaalasest tuttav minult pärast filmi. „Ma ei tea, kas mul enam kunagi hästi läheb,” suutsin vastuseks venitada. Millest need austerlased üleüldse räägivad, ma ei tea, aga kinotegemine on neil käpas. „Head ööd, emme” on seda rabavam, et kaameratöö ja kaadrikompositsiooni mõttes on tegu pea perfektse sooritusega, imeilusalt üles filmitud ilmsi toimuva õudusunenäoga. Kas sellised filmid oma empaatiat väärtustava groteski kaudu maailma kuidagi paremaks muudavad, on kaheldav. Morbiidselt põnev on see psühholoogia pimedaimate nurgataguste kompamine see-eest küll. Lihtsalt mõne filmi kohta on väga raske öelda, et meeldis.