20.–31. augustil leiab juba kümnendat korda aset Tallinna Kammermuusika Festival, kus astub üles kirev ja väärikas plejaad Eesti ning välismaa tippmuusikuid.

Kirke Karja. Foto: Jette Heinlo

Sellega seoses tekkis idee uurida, kuidas suhestub inimene akadeemilise muusikaga; mil moel on tekkinud tema huvi selle vastu ning missuguste ootustega võiks minna akadeemilise muusika kontserdile. Täpsustan, et akadeemilise muusika all pean silmas klassikalist muusikat kui laiemalt kasutusel olevat väljendit, kuid esimene variant on mõtteselguse huvides ehk etem.

Umberto Ecolt pärineb mõte, et keskkonna suurimad reostajad on plastmass ja müra. Nõustuda temaga või mitte on iseasi, kuid paraku on meie ühiskonnas muusikal suur roll „turvalise” keskkonna tekitajana, ümbritsedes meid poes, liftis ja peenes restoranis, kus suvaline raadiojaam või naiivne „kaubamajadžäss”, mis peaks justkui õdusa olemise tekitama, muutub lihtsalt mürafooniks. Seesugune kasutusviis võib muuta muusika nii mõnegi inimese jaoks laiatarbekaubaks, sest ei nõua kuulajapoolset suuremat pingutust. Sama tulemus tekib siis, kui panna muusika mängima mõne muu süvenemist nõudva tegevuse, näiteks õppimise taustaks.

Ükskõik, mis liiki muusikaga on täpselt samamoodi nagu ülejäänud kunstiliikidega – seda saab mõista kunstina üksnes siis, kui see on võimeline pakkuma vaimset naudingut ning kui tarvitada seda aktiivselt ja intellektuaalselt. Kui jääda passiivseks kuulajaks, võib muusika muutuda meelelahutuseks või halvemal juhul mürareostuseks.

Tahtmata ühtki teist stiili alahinnata, tuleb tõdeda, et akadeemiline muusika vajab teistest enam süvenemist ning tähelepanu. Elamuse saamiseks pole tingimata vaja läbida aeganõudvat muusikalise erihariduse protsessi, kuigi sellealased teadmised annavad inimesele hoopis põhjalikuma vaatenurga. Siiski – katsed on tõestanud, et akadeemilisest muusikast saab elamuse ka inimene, kes tehnilise poole pealt sellest kuigi palju ei tea, ent on aktiivse mõtteprotsessiga kohal.

Muusika õppimine muudab inimesi emotsionaalselt ja kultuuriliselt intelligentsemaks; mõjub hästi ka keskendumisele, muudab järjekindlamaks ja mõjub stimuleerivalt ajutegevusele – vanusest sõltumata. Paraku ei pruugita muusika õppimise hüvesid alati piisavalt mõista, sest need ei avaldu sama praktilisel ja silmnähtaval moel kui näiteks korrutustabeli oskamine.

Sageli saab inimese muusikamaitse kujunemisel määravaks faktoriks vanemate muusikahuvi. Paljud elukutselised muusikud on oma karjäärivaliku algimpulsiks pidanud just vanemate muusikaarmastust, mille tõttu veeti neid lapsepõlves kontserte kuulama ning kodus oli hoolega valitud plaadi- ja kassetikogu.

Impulss kuulata akadeemilist muusikat võib tulla ka läbi teiste kunstiliikide. Üks mu sõber kirjeldas värvikalt, kuidas ta avastas Rahmaninovi pärast Dostojevski raamatutest vaimustumist – sobivat hästi kokku vene inimloomuse ja kannatusega. Teist sõpra hakkasid Bachi „Goldbergi variatsioonid” huvitama pärast Hannibal Lecterist kirjutatud raamatu lugemist – Lecter nimelt jumaldas seda helitööd.

Mõningate heliloojate looming on muutunud minu jaoks paeluvamaks näiteks pärast muljetavaldavaid filmielamusi. Filmikunstis on muusikal harva iseseisvat tähendust, kuid eesmärgiga rõhutada ekraanil toimuvat ning viidates millelegi, mida nägemismeel ei suuda hoomata, võib muusika kanda filmis väga olulist rolli. Esmalt meenub Lars von Trieri apokalüptiline „Melanhoolia” Wagneri avamänguga ooperist „Tristan ja Isolde” ning Martin Scorsese meistriteos „Shutter Island”, mida ilmestasid moodsamate heliloojate Cage’i, Penderecki ja mitte nii moodsa Mahleri teosed. Muuseas, 26. augustil esitatakse Tallinna Kammermuusika Festivalil samas filmis kõlanud Mahleri kvartetti.

Rääkides veelkord muusikaharidusest: mõningate õpetajapoolsete selgituste abil võib muidu väheke tüütuna tunduv teos muutuda koolilapse jaoks väga kihvtiks tükiks, kui seda siduda kasvõi ajalootunniga. Näiteks võib tuua Arvo Pärdi „Credo”, mis oli valmimise ajal (1968) vastupanumeetod kogu Nõukogude Venemaa okupatsioonirežiimile ning teose ladinakeelne tekst mõjus äärmiselt provokatiivselt. Huvitavat sümboolikat saab hea tahtmise korral leida muusikaliteratuurist palju. Näiteks barokkmuusikas sageli esinev laskuvate nootide jada võib kujutada pisaramotiivi, viidates teose emotsionaalsele seisundile.

Kogu eksisteerivat muusikat (ja kultuuri tervikuna) võib vaadelda ühe organismina, kus iga osa sellest täidab mingit funktsiooni teiste osade suhtes. Akadeemilise muusika mõjusid võib hõlpsasti leida džässis, popis, progressiivses rokis ja vastupidi. Põnev on ka siduda muusikast saadav informatsioon üld- ja kunstiajaloos toimunuga. Ühest inimelust jääb väheks, et ennast absoluutselt kõigega kurssi viia, kuid erinevate kunstiliikide ja teaduste omavaheliste seostega tuttav olemine annab terviklikule ja loogilisele maailmapildile tohutult palju juurde.

PS. Üks asi veel. Kui tunned, et tärkab huvi mõne põneva muusiku vastu, siis tema kontserdi külastamine või plaadi soetamine on tunduvalt parem variant kui Spotify, mille bossid ei maksa oma albumi üles riputanud muusikutele suurt midagi, suretades sel viisil välja plaaditööstust.

Tallinna Kammermuusika Festivali kavaga tutvu siin.