„Soomes Turu Kunstiakadeemia nukukunsti osakonnas lõpetab sel kevadel neli aastat väldanud õpingud kuus noort eestlast: Kaisa Selde, Katri Pekri, Kadri Kalda, Sandra Lange, Katariina Tamm ja Mirko Rajas. Olukorra muudab eriliseks asjaolu, et nad on Eestis esimesed erialase kõrgharidusega nukunäitlejad pärast Rein Agurit, kes lõpetas selle eriala Leningradis 1963. aastal.” Panin selle loo esimese lõigu pihta Sirbilt. Seejuures kolme aasta tagusest numbrist.

NUKU näitlejad (vasakult) Katariina Tamm, Kaisa Selde, Sandra Lange, Kadri Kalda, Katri Pekri ja Mirko Rajas. Foto: Janis Kokk.

Ahjaa, pealkiri oli tollel lool „Tunnevad tuleviku maitset oma keelel”. Kuuest ilmaimest kirjutas ka Müürileht, aga see pealkiri oli Sirbis nii kujundlik, et ei raatsinud kasutamata jätta.
Kolm aastat tagasi oli juttu tuleviku maitsest, kas nüüdseks on see tulevik juba olevik? Mis on kuuest noorest saanud? Kuidas see tulevik siis mekib?

Kohtume NUKUs, vaatan hirmuga viit neidu ja üht noormeest ja mõtlen, et diktofonilindilt eristan meeshääle kindlasti, aga tüdrukuid on viis ja kõigil on veel mahedad alditämbrid ka… Sellised segadused pole nende jaoks esimene kord. Kadri meenutab itsitades: „Soomlastel oli Soomemaal ka probleeme meie nimedega – Kattri, Kattri, Kaita, Kaisa, Mirgo…”

Vaatasin hommikul teie kolme aasta taguseid intervjuusid, kui olite just Soomest tagasi tulnud ja NUKUs tööle asunud. Mõned vastused olid nii poeetilised. Kas nüüdseks on poeesia maha lihvitud või äkki on hoopis kibestumus peale tulnud?

Mirko Rajas: Ei, mina olen vist veel poeetilisem kui varem, veel idealistlikum. Mingisugust kibestumist pole üldse tunda.

Kui te Soomest tagasi tulite, siis olid teil kindlasti mingid ootused siin tööd alustades. Või mida te siis mõtlesite?

M.R.: Minul ei olnud NUKUga seoses suuri ootusi, mõtlesin pigem just sellele, et huvitav, mis saab. Kooli lõpetades ütlesid paljud inimesed, kes olid läinud otse kuhugi suurde teatrisse, et tööta kindlasti seal kolm-neli aastat, sellest on sulle palju kasu. Nii saab aru, kuidas selline masinavärk toimib. Pärast vaata edasi. Praegu hakkab see kolm-neli aastat täis saama ja ma arvan, et see otsus, kas jääda repertuaariteatri pinki nühkima või alustada omaette mõne muu iseseisva projektiga, tuleb üsna pea vastu võtta.

Kaisa Selde: Koolis õpetati meid kõigega ise hakkama saama alates nuku ehitamisest, valgusplaanide väljamõtlemisest, lavastamisest, näitlemisest kuni raha küsimiseni välja. Teatrisse tulla oli väga mugav. Alguses ehk võõrastavgi, et sul on olemas isegi inimene, kes paneb sulle lavale nuku valmis, ning sul jääb üle vaid kohale tulla ning mängida. Rääkimata kostümeerijatest, nukutöökodadest ja paljust muust. See kõik on luksus. Kardan, et olen selle mugavusega nüüd ära harjunud ja hakanud seda kuidagi iseenesestmõistetavaks pidama. Seetõttu on veidi hirmutav mõelda, et kui ma nüüd teatrist ära tuleksin, siis peaksin hakkama ise kõige eest vastutama. Nukuteater on kindel ja kodune koht.

M.R.: Minul oli vist ka nii, et kui kooli lõpetasin, pakkus kindlust see, et saan kuhugi tööle, et see on kindel asi. Nüüd, aastate möödudes, on kujunenud kindlustunde tagamiseks välja teised vahendid ja see esialgne soov püsida kindla koha peal ei olegi nii primaarne.

Katri Pekri: Minu jaoks seisnes kindlustunne ka selles, et tulime pundina. Kui oled neli aastat koos õppinud ja siis lähed kuhugi, kus sa ei tea, kuidas sisemised suhted toimivad ja kuidas sind vastu võetakse, annab turvatunnet teadmine, et punt inimesi mõtlevad sinuga nukumaailma osas sarnaselt ja on samalaadse käitumismustriga. Siin majas on erinevate ülesannete jaoks erinevad inimesed. See on algul väga võõras. Olin harjunud sellega, et kui ma näen, et nukul hakkavad silmad küljest ära kukkuma, siis lähen töökotta ja löön need uuesti külge. Siin ma annan nuku inspitsiendile, tema viib selle töökotta ja toob sealt tagasi ning mina saan selle parandatuna. See on võib-olla inimeses kinni. Üritan käia ikkagi nii palju kui võimalik töökodades ja olla nuku valmimise juures, see annab kuidagi parema tunnetuse kui see, kui ma saan valmis nuku kätte ja pean paari nädalaga aru saama, mida see teha oskab, ja samal ajal esikale vastu astuma. Siinne süsteem kohati aeglustab.

Kadri Kalda: Ma arvan, et minu puhul kehtib see, et oma unistustega tuleb ettevaatlik olla. Kui Soomest tagasi tulin, mõtlesin, et tahan hästi palju erinevaid asju teha. Me ei ole ju abielus selle majaga. Ma ei kasuta kunagi väljendit, et ma lähen tööle… Tähendab, mida ma ootasin, oli teadmine, kas ma oskan seda, mida ma õppisin, siin rakendada.

Sandra Lange: Lootsin, et NUKU on see koht, kus ma saan leiutada, avastada ja edasi õppida. Koolist tulles oli eesmärk end realiseerida, tahtsin näha, millist teatrit mina teha soovin. Natuke on saanud seda teha ka, aga vajadus veel luua ja edasi õppida kasvab.

K.K.: Üks asi, mis meid kui kursust puudutab, on seotud ühtsuse ja mitteühtsusega. Kui me NUKUsse tulime, mõtlesin, et oi jeerum, kuidas me ühe grupina küll teatris toimime, kui me kõik nii erinevad oleme (kuna Turu Kunstiakadeemia ei koolita niivõrd kursust, vaid eraldiseisvaid kunstnikke)!? Aga tegelikult nii ongi – oleme erinevad oma teatrialaste tugevamate ja nõrgemate külgede, nukkudega seotud huvide ja tegevuste poolest väljaspool maja, aga tegelikult on päris vägev tunne seda fakti teadvustada ning samaaegselt teada, et ümber on punt inimesi, kes räägivad nukumaailma osas sinuga sama keelt. Neile saab toetuda.

Te teete palju asju majast väljas, rääkige veidi neist tegemistest.

K.K.: Mina osalen rändteatris Vaba Vanker, see on selline väike pärimusega tegelev teater. Suvel näiteks rändame hobuvankritega ringi. Tsirkusetrenn on ka juba liikunud edasi trennitasandilt. Või noh, mida ma teen – harjutan oma karmoškat ja vaatan, kuhu ma sellega mängima lähen. Ja õpin siin vaikselt regilaule ja. Ja Treffi korraldan.

S.L.: Praegu on mul pooleli üks projekt belgia objektiteatri kompaniiga Des Chemins de Terre. Plaan on teha lavastus, mis oleks mõistetav kõigile, sõltumata keelest või vanusest. Lugu on kolmest immigrandist, kes kohtuvad piiripunktis. Igaühel on oma utoopiline unistus. Suhtlus toimub objektide abiga. Proovid on nüüd kevadel ja suvel ning kõigi eelduste kohaselt peaks see septembris Belgias välja tulema. Sain projekti vedava näitleja Stéphane Georisiga juba kooliajal tuttavaks. Tema stiil, klounaad objektidega, on olnud mulle väga inspireeriv.

M.R.: Mina olen VHKs teatriklassi õpetaja, minu erialaks on nukukunsti alused. Teine asi on teatrirühmitus Frank, millega vaikselt tegeleme. Sellega on mõned koostööprojektid käsil.

K.S.: Mulle on südamelähedane dubleerimine. Loen kahel telekanalil multasid sisse. Vahepeal õnnestub lugeda ka täispikki animafilme kinode jaoks. Praeguseks on suurim töö olnud „Varjatud kuningriik”, kus lugesin peale peaosa. Tunnen end stuudiotes väga koduselt ning naudin seda tööd väga. „Kartulid ja apelsinid” on loomulikult väljakutse. Kuna ma pole seriaalitööga varem tegelenud, siis on kõik uus ja huvitav ning loodan ka selles valdkonnas edasi areneda. Järgmine projekt, mis kohe töösse läheb, on füüsiline soololavastus, mida teen koos koreograaf Siim Tõnistega, ning seda saab näha juba suve hakul.

K.P.: Minul on nii, et otsustasin sel hooajal teatri kõrvalt võimalikult vähe asju teha, kuna eelmisel oli koormus hullumeelne. Tegin kooliteatrit ja veel paari erinevat projekti. Teatris on esmaspäevad vabad, praegu on õnnestunud hoida esmaspäeva sellise energia ammutamise päevana. Teeme neil päevadel ühe kunstnikuga maastikukunstiprojekti. Selle mõte on lähendada inimest loodusele ja joonida alla tänapäeva valupunkte. Oleme käinud näiteks vanade mõisate varemetes, mis justkui kuuluvad kellelegi, aga tegelikult lihtsalt lagunevad. Piilume välismaa poole ka – seal toimuvad maastikukunstifestivalid.

K.K.: Kuule, sul on praegu võimalus ennast reklaamida, ütle teie blogiaadress ka.

K.P.: emotsionaalsedmaastikud.wordpress.com. Aga see ei ole üldse nii oluline praegu… Meil läheb teine aasta selle projektiga. See on nukuteatri ja tantsu ühendamine looduses. Paberi võtame kaasa. Mul on juba ammusest ajast paberi suhtes kiiks ja see on väga huvitav, kuidas paber erinevates oludes elama hakkab. Suurte miinuskraadidega või niiskuses…

Katariina Tamm: Mina olen veetnud sel hooajal NUKU kõrval enamiku ajast koos Kinoteatriga ehk siis tehes koos Piret Krummiga lavastust „Võidab see, kellel on kõige hullem mees”.

Ja ma saan aru, et see jätkub nüüd igavesti, sest huvi on nii suur?

K.T.: No me loodame ikka mingil hetkel asjale punkti ka panna. Lõpetame sellega ja asume järgmistele jahimaadele.

S.L.: Sellele tuleb järg?

K.T.: Kindlasti. Või noh, ma ei nimetaks seda järjeks, vaid tõstatada tuleb uued teemad. Igatahes on Kinoteatriga äärmiselt tore olnud ning Piret on minu arvates fantastiline partner, kellega tahaksin jätkata. Ja siis tahaks tuua kompaniiga TIP-Connection uuesti välja lavastuse „Her Cup of Tea”, mida teeme Soomes ja milles ma mängin. Jätkame ka rühmitusega Frank.

Mis on kõige totramad asjad, mida nukunäitlejate käest küsitakse või mida neile öeldakse?

K.K.: Kui ütlen, et ma olen nukunäitlejaks õppinud, siis vastatakse, et oi kui armas, mõni õpib politseinikuks, sina õppisid nukunäitlejaks…

S.L.: Kõige tavalisem on ikka, et oot, see on see vä? (Lehvitab käsi, nagu neil oleksid sokinukud otsas.)

K.P.: Ma töötasin varem ka lastega, aga nüüd uuritakse, et kuule, meil on üks üritus tulemas, äkki teed väikse soolo või? See ongi justkui selline Pipi-roll, et tõmbad paruka pähe ja läheb. Iga kell.

K.K.: Või siis, et kuule, mul endal lapsi ei ole, aga ma võtan äkki õelapsed kaasa ja tulen sind vaatama? See klišee, et nukuteater on mõeldud ainult lastele, on päris domineeriv.

K.S.: Kui üks noormees kuulis, et ma olen nukunäitleja, siis ta tegi sellise komplimendi, et issand, milline raiskamine, nii ilus naine, aga sirmi taha tööle pandud!

K.T.: Ma alguses ikka viitsisin seletada, et ei, nukunäitlemine ei ole üldse see, mida sa arvad, see on hoopis see-ja-see, aga praeguseks ma ei jaksa enam tõde kuulutada.

K.K.: Marion Jõepera ütles kunagi, et mõtle kui äge asi, mille saab CVsse kirjutada – nukunäitleja…

Näitlejad on avaliku elu tegelased, inimesi ikka huvitab, mida nad mõtlevad. Suurem osa tuntud nägudest tuleb lavakast, teie olete tulnud kohast, mida peaaegu ükski eestlane ei tea. Kuidas selle tuntuse ja tunnustatusega on? On see üldse oluline?

M.R.: Ma arvan, et näitlejate jaoks on see õlalepatsutus väga tähtis. Mulle tundub, et me oleme Turust tulles kõik piisavalt tähelepanu saanud. Enda puhul võin küll öelda, et ei ole kuidagi tähelepanuta jäänud. Ei tunne vajakajäämist. Ei tunne, et rohkem ka olema peaks.

K.K.: Heas mõttes oleme natuke tundmatud ka, ei ole liigset tähelepanu. Ikka suhteliselt tundmatud oleme.

K.P.: Minu meelest võiks ikka kunstiline külg olla see, mis inimesi ikka ja jälle meie teatrisse tõmbab. Tihti näen, kuidas minnakse konkreetse nime peale, mis kõrvu on jäänud.

M.R.: Ma iseenesest ei arva, et see on halb, kui on hea nimi, mis mingi garantii tagab.

Teie siinoleku jooksul on toimunud ka teatri juhi vahetumine, kuidas see teid mõjutas?

K.P.: Isiklikud suhted ei olnudki ehk nii olulised, aga näitlejana oli väga kurnav, kui pidevalt küsiti, et mis teil toimub ja kas täna ikka etendused on või on maja kinni? Ja sa pead sellise tundega lavale minema.

M.R.: Selles mõttes oli kurb, et teatri töö seiskus mingiks ajaks loominguliselt. Aga samas on juhtide vahetumine normaalne ja mul on hea meel, et ma olen ühe sellise vahetumise ära näinud. See on kogemus. Skandaal oleks võinud küll olemata olla. Samas juhtis see mingisugustele valupunktidele tähelepanu.

K.P.: Aga uus juht toob alati kaasa mingid uued mõtted, värskuse.

M.R.: Reaalse info toimuva kohta saime pigem kuskilt ajalehtedest. Ja meilt oodati kollektiivseid seisukohti seoses asjadega, millest me midagi ei teadnud.

K.T.: Minu meelest tuli see kriis meie trupile omamoodi ka kasuks. Kõige selle kaose keskel istusime lõpuks rahulikult kokku ja rääkisime ausalt sellest, millisena keegi NUKUt näeb. Mida keegi unistab, mõtleb ja tahab. Võib öelda, et läksime korraks tagasi nulli ja hakkasime sealt midagi teisiti üles ehitama.

Viimasel ajal on tõusnud esile haltuuratruppide teema, kes mööda lasteaedu käivad ja seal kohati päris kahtlase kvaliteediga lavastusi teevad…

M.R.: Mina pole ühtki nende lavastust näinud, ei oska kuidagi kommenteerida.

K.P.: Ma olen jutte kuulnud. Eelmisel aastal käisime lasteaedades ja seal räägiti truppidest, kes pärast üht tiiru oma õudse lavastusega nime ära vahetavad. Järgmisel aastal näed sama tüüpi laval askeldamas, aga ta on lihtsalt paar asja ümber tõstnud. Selline šokiteraapia koolitab teatrit pelgavaid lapsi. Lastele tegemine ei peaks tegelikult olema väga erinev sellest, mida täiskasvanutele teed. Maht on ehk erinev, aga meetod sama.

K.K.: Minul on ka lasteaedades käimise kogemus. Külastasime selliseid väikseid kohti, kuhu need rahateenimistrupid ei lähe, kuna see ei too sisse. Terve detsembri surfasin sisuliselt headel emotsioonidel, sest väga äge on teha lasteaias head teatrit. Lapsed vaatavad ja kuulavad sind nii tänulikult, kui neil on, mida vaadata ja kuulata. Üsna karm ja labane on laste suhtes nn halturtšikute kasutatav teatritegemisviis – viia laps valjude häälte ja pidevate naljadega hüsteeriasse, et võita nende tähelepanu. Ma täiesti mõistan neid inimesi, kes ei soovi teatris käia, sest lapsepõlvest on jäänud hinge vastumeelsus teatri suhtes.

Järgmised lavastused, kus noori näitlejaid näha saab

„Puuhaldjate lugu”, lavastaja: Mirko Rajas. Esietendus 23. veebruaril 2014.
„Lugu kahest vereliblest”, lavastaja: Jaanika Juhanson. Esietendus 2. märtsil 2014.
Tallinn Treff Festival 5.–8. juunil 2014. Noored osalevad muu hulgas tänavaaktsioonil „Erakond Eestimaa Passiivsed”.