Kõik on paigas, kui lasta neil lihtsalt olla. Suvelõunal „sangast” tiksuda, grillipeol kuumarabanduse soundtrack’i esitada. Ja eriti viimasel juhul – nagu Tartu Muusikanädala avaõhtul kogetud – on võimalik neid ka huvi ja naudinguga kuulatama jääda, sest päris võluv on see kontrast lugude nukruse ja juhttandemi kavalalt välkuvate mustlasesilmade vahel. Nagu Odd Hugo oleks kutsutud kellegi matusele, mis aga viimasel hetkel ära jäi, ja bänd on muigamisi ikkagi otsustanud oma kava ette mängida.

Odd Hugo - Odd Hugo 2013

Aga niipea kui ma Odd Hugo muusikale mõtlema hakkan, on „aususe ja autentsuse” teema mul nõngelt tee peal ees kui šerifi hobune. Ja seda ei juhtu kuigi sageli, kuna olen leppinud tõdemusega, et enamasti lähevad mäng, hübriidsus ja elegantne vale mulle (heliliselt) rohkem korda kui ausus ja autentsus – niivõrd kui ma viimaste täispuhtusse üldse usun. Nii ka Americana vallas: mul on Harry Smithi folgiantoloogia, kuid ma kuulan ikka jahirokki.

Ja sealt nood kõhklused – ma tajun, et Odd Hugo püüdleb ausa ja autentse kõla poole, aga ma kuulen neis kindlasti pigem jahirokki kui Metsikut Läänt või Apalatše (kõik nood tempovahetused, džässi- ja progevihjed, mitu lugu ühes…). Kui ma mõtlen, et nad mängivad, siis tunnen, et väärtõlgendan neid enda kasuks. Kui ma mõtlen, et nad võtavad oma asja täiesti tõsiselt, siis naudin seda plaati vähem, kui too väärib.

Ma võin ju mõelda ka hoopis muust. Mõelda „David Axelrod!”, kui kõlab „Do I Offend You”, või Jandeki ja Nick Cave’i arrennbii-duetist Kusturica filmis, kui kõlab „A Song For Ashes”, või üldse tollest pasunate balkanlikkusest, mis justkui tunnistaks, et see kõik on ikkagi mäng, hübriidsus ja elegantne vale. Või ma ei pruugi üldse tähtsustada seda, mis mind minu kui egoistliku kuulaja maailmas liigutab, vaid aktsepteerin Odd Hugot niisugusena, nagu see on. Ehk siis lasen neil lihtsalt olla.

Aga mu ulakam pool igatseb siiski mingit häiret selles idüllis. Sulgeda nad ööpäevaks Barthol Lo Mejoriga Müürilehe toimetusse – kui loidab koit, kas on siis sündinud ehk mõni süüdimatu, maitselage ja tantsupõrandaid vallutav hi-nrg-bluegrass-oopus?