On rohkelt näiteid nii kunstnikest, kes teaduse poole vaatavad, kui ka teadlastest, keda kunst ja selle võimalused paeluvad. Kunst pakub eneseväljendusvõimalusi, mis on laboriseinte vahel olevale teadlasele „teistsugune” kogemus.

Teaduskunsti näituse ja konverentsi „Rhizope” korraldaja Piibe Piirma. Foto: Tõnu Tunnel

Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli ja Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli (KTKDK) korraldatav teaduskonverents „Kunst ja teadus” toimub Rüütelkonna hoones Tallinnas 30. ja 31. mail. Näitus „Rhizope” avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 29. mail ning see jääb avatuks kogu suveks.

Intervjuu konverentsi korraldaja Piibe Piirmaga.

Olete toonud pealkirjas välja mõiste „teaduskunst”. Millega on tegemist? Mis liiki teadust poogib enda külge see uus kunstiliik?

Seda küsimust on tõstatatud nii kunstnike ringkondades kui ka akadeemilistes institutsioonides. Teadus ja kunst kokkukirjutatuna viitab koostöövormile, mille käigus erinevad distsipliinid ühise eesmärgi nimel ja võrdsuse põhimõttest lähtuvalt oma huvid koondavad. Nii ei saa ma vastata küsimusele „pookimise” kohta, sest selles ei saa nimetada üht valdkonda „puuks” ega teist „oksaks”. Loominguline mõtlemine toetub tänapäevase tehnoloogiast läbiimbunud ühiskonna vajadustele – kultuuri mõtestamisel on vajalik arvesse võtta väga paljusid aspekte, sh erinevate teadusvaldkondade arengut. Praegu püüame vaadelda, millised koostööd leiavad aset doktoritasemel ning kuidas humanitaar- ja reaalteadlased oma huve ühiste eesmärkide nimel koondavad.

Kas teaduskunstist on kasvanud (kasvamas) uus kultuurilooline nähtus?

Teaduskunst (ingl ArtScience, aga esineb ka vormi ScienceArt) ei ole mingil juhul uus nähtus. Väga oluline roll teaduskunsti tekkimisel on möödunud sajandil toimunud kunstipööretel, teaduse ajaloos aset leidnud murrangulistel protsessidel (nagu kvantfüüsika sünd või matemaatilise aksiomaatilise mõtlemise ümberlükkamine) ja kahtlemata ka digitaalrevolutsioonil. Märke sellest, et kunstnikud teadusest ja tehnoloogiast inspiratsiooni ammutavad, võime näha läbi kogu inimajaloo. Kitsamalt näeme selle juuri aga näiteks Bauhausi tegevuses, konstruktivismis, dadaismis, kineetilises, op-, meediakunstis jpt kunstivaldkondades. Märkimisväärne aeg teaduskunsti arengus oli 1960ndad aastad, mil György Kepes, Jack Burnham ja Billy Klüver korraldasid Ameerikas mitmeid ettevõtmisi, mille käigus ühendati kunstiringkonnad teaduslaboritega.
Teadus, mis on seotud tihedalt tehnoloogiaga, on seega kunstiringkondadele alati huvipakkuv olnud. Teisalt põhineb teaduskunst laiemal loomingulisel mõtlemisel ja käitumisel. Uueks nähtuseks selles arengus on praegu võib-olla uued väärtused ja uued tehnoloogilised võimalused, mis pakuvad kunstnikele veelgi laiemat haardeulatust.

Kas selline teaduskunst ei pea silmas vaid ühele kindlale grupile omast loomingulist kontseptuaalset lähenemist? Üldise arvamuse kohaselt on kunstnikud need, kes kipuvad teaduslikke uurimispraktikaid oma kasuks pöörama ja mõnevõrra vähem on näha loodusteadlasi, kes soovivad oma teadustulemusi kunstivormi valada. Kas Sa oskad seda selgitada ja tuua näiteid selle kohta, kuidas mõni „hull professor” on kunstnikuks hakanud?

See ei saa olla nn one-man show juba seetõttu, et teadus ja kunst üheskoos kaasab autoritena enam kui ühte geeniust-loojat, ning kui see hõlmab erinevaid valdkondi ja meetodeid, peab see järelikult minema korda ka nende erinevate valdkondade esindajatele. Muidugi paistab humanitaarteaduse pöördumine reaalteaduse poole enam silma kui vastupidine huvi, aga selle põhjuseks ei ole minu arvates mitte kunstnike ühesuunaline vajadus end teaduse keeles põnevaks teha, vaid hoopis nende kommunikatsioonivõime – humanitaarid lihtsalt edastavad oma sõnumeid avalikkusele vabamalt, sest neid on selleks paremini ette valmistatud. Olen mitmeid koostööprojekte ellu viinud ja seda teemat lähemalt uurinud ning ma ei saa sugugi öelda, et huvi oleks vaid ühesuunaline. Levinud arvamus, et kunstnikud käivad teaduslaborites teadlasi segamas, nende aega ja raha raiskamas, on äärmiselt väär. Teadlased lasevad kunstniku laborisse siiski vaid juhul, kui nad leiavad, et koostööl on potentsiaali mõlema jaoks.

Kuid muidugi on olemas ka „hullud professorid”, kelle eesmärgiks on teaduslikke teadmisi eripärasel moel edastada. Üks uhkemaid näiteid on mõned aastad tagasi muu hulgas ka Eestis Plektrum Festivalil esinenud kunstnik-teadlane Joe Davis. Tema uuenduslikule mõtlemisele ei jää tõepoolest ükski idee kättesaamatuks. Ta suhtub teadusesse mõnevõrra jultunult, tehes just seda, mida loomeinimene on teatud situatsioonides kutsutud tegema. Ta kritiseerib neid kitsaskohti, mida tippteadus ei märka, tuues esile valdkonnaüleseid probleeme. Või näiteks arhitekt Tomás Saraceno, kes on uurinud läbi ämblikevõrkude struktuuri analüüsi võrgustumist ja püüdnud mõtestada põnevate gravitatsiooni ületavate eksperimentide (lendavad linnad) ümber ka linnastumist. Ta on kunstnik, kes tõestab oma loomingu kaudu suurepäraselt näiteks gravitatsiooni ületamise võimalikkust ja näitab, et looduses miljardite aastate jooksul välja kujunenud struktuurid toimivad ka kõige praktilisematel inimühiskonna mudelite tasandeil. Asjaolu, et Saraceno on olnud kaastegev NASA uurimisprojektides, peaks väga hästi tõestama, et kunstnikel on teadusloomes võimalik kaasa rääkida. Ka teadlased, kes kunsti poole vaatavad, on olemas, sest kunst pakub eneseväljendusvõimalusi, mis on laboriseinte vahel olevale teadlasele köitev, „teistsugune” kogemus. Ajalooliselt on seda näha ka Eesti kultuurielus. Sirje Helme ja Eha Komissarovi kureeritud teaduskunsti näituse „Biotoopia” (1995) käigus esitleti ühtlasi teadlaste loodud kunstiprojekte, teiste hulgas esinesid seal androloog Margus Punab, arstiteadlane ja molekulaarbioloog Raik-Hiio Mikelsaar, tehnikateadlane Andrus Salupere ja biotehnoloog Raivo Vilu. Siinkohal märgiksin, et isegi kui teadlased ei ole personaalsete kunstinäitustega esinenud, tulevad nad üpris meelsasti kunsti ja teaduskonverentsidele üles astuma ja diskuteerima, sest ka nemad otsivad suundi, mis nende mõttemaailma avardaksid – näiteks „gravitatsiooni ületamise” ja kitsastele teadusprintsiipidele allutatud maailma muutmise võimalusi.

Siit edasi küsiks lähemalt ikkagi mõiste „teadus” defineerimise kohta. Me tunneme ju kunstiteadust, humanitaarteadust, loodusteadusi või tänast peavoolu – kognitiivteadusi. Kuidas peaks humanitaarteadlane lähenema teie tegevusele ning milline valdkondadevaheline uurimus võiks olla seotud humanitaaria, sotsiaalia ning hübriidsete kunstivormidega?

Teadus on laiemas mõttes teaduslik teadmine ehk siis teadmise laiendamine uurimise ja eksperimenteerimise kaudu. Selles mõttes ei soovi ma tuua välja traditsioonilist vastuolulist arusaama, et teadus lähtub objektide ja loomingulised suunad subjektide uurimise vajadusest. Teadust teevad nii reaalteadlased, humanitaarteadlased kui ka kunstnikud-uurijad, sest kõigi eesmärgid on laias laastus sarnased: püstitada küsimusi > otsida lahendusi > pakkuda võimalikke vastuseid.

Siin on ka keeleline erinevus, mis tuletab meelde Ernst Cassireri sümboolsete vormide filosoofias välja toodud keele rolli meie sümbolite maailmas – keel on üks viiest kanoonilisest sambast müütide, kunsti, religiooni ja teaduse kõrval. Rõhutaksin, et ingliskeelse mõiste science ja eestikeelse teaduse tõlgendused on üsna erinevad: kui ingliskeelne termin viitab otseselt reaal- ja loodusteadustele, siis eesti keel jätab selle palju avatumaks – selle mõiste alla võivad kuuluda mis tahes teadusharud, ka humanitaarteadused.

Tulles ikkagi tagasi selle kunstniku ja teadlase koostöö juurde, siis kuidas kõnetab kunstnik teadlast ning kuidas toimub teaduslaborisse sisenemine?

Praktikast rääkides on parim viis teaduslaborisse sisenemiseks eelnev täpne teadmine, mida sa soovid teha. Elementaarsete valdkondlike teadmiste tasand on ülioluline, sest ilma selleta on keeruline ühist keelt leida. Korraliku „kodutöö” abil on võimalik aga jõuda üsna põnevate tulemusteni. TTÜ Biorobootika Keskuse juht Maarja Kruusmaa on öelnud teadlaste ja kunstnike koostöö kohta tabavalt, et kunstnik peab küsima laborisse astudes endalt eelkõige, m-i-k-s ta seal on. See viitab asjaolule, et kunstnikul ei ole suurt mõtet minna sinna kui ühe konkreetse töö tellija. Minu meelest tuleb siin välja oluline tendents koostöö arengus – teadlased on avatud ühiseks diskussiooniks ja ei soovi näha end vaid tööde teostajate või mentoritena.

Kui nüüd ollakse „sees” ühises laboris või ruumis, siis millised on tänased „kuumad” küsimused rahvusvahelises teaduskunstis?

Väga hoolega peaks jälgima bioloogia (eriti sünteetilise bioloogia) arengut ehk rääkides hübriidsest kunstist näeme aina enam näiteid, mis ilmestavad asjaolu, et mehaaniline maailm on masininseneeria mõttes ammendumas. Palju on õppida bioloogilistest süsteemidest, sest neis toimub infovahetus kordades kiiremini ja tõhusamalt kui tohututes serverite ja kaablite sasipundardes. Sellesuunalisi näiteid, mis üldisi arenguid analüüsida soovivad, on kunstimaailmas rohkelt, nt kunstnikele ja teadlastele biokunstialaseks koostööks avatud laborid SymbioticA (Austraalias) ja Biofilia (Soomes), mis kutsuvad kunstnikke tegema „tõelist” koostööd teadlastega. Mul oli suurepärane võimalus möödunud aastal Biofilia tööga tutvust teha. Olen püüdnud Soome initsiatiivi ka meie poole tuua, sest eesti biokunsti areng on tänapäevases mõttes alles alguses. Kuumi küsimusi on täpselt nii palju, kui palju on teaduslikult mõtestatud küsimusi – seega tohutult. Ma usun, et eksistentsiaalsed küsimused tulevikukeskkonna ja -tehnoloogia kohta on palavaimad. Siinkohal tsiteeriksin teaduskunstnikku Simon Pennyt: „Me ei pea piinlikult täpselt kaardistama maailma mehhanisme, vaid selgeks tegema, kuidas siin ja praegu hakkama saada ja edaspidi ellu jääda. Prussakas ei juurdle palju elu põhiprintsiipide üle, aga teeb ometi kõik selleks, et elus olla ja elu edasi viia.” Ma leian, et see võikski olla põhimõte, mida teadusliku teadmise juures silmas pidada – uurigem asju ja nähtusi, rääkigem sellest avalikult ja arendagem elu edasi selle kõige laiemas mõttes. Vahendid selle tegemiseks valigem vastavalt oma erialale.

Küsiksin lõpetuseks ka vaataja seisukohast, et kas konverents on mõeldud vaid doktorantidele või on see kõigile avatud? Millise hoiakuga peaks näitusekülastaja teaduskunsti näitusele „Rhizope” tulema?

Konverents ja näitus on kõigile, samas peame silmas akadeemiliselt kõrgel tasemel diskussiooni – oleme kutsunud esinema põhiliselt doktorandid, kelle teadustöö on moel või teisel teaduse ja kunsti ühendamisega seotud. Anname sõna eeskätt Eesti doktorantidele, sest Eesti teadusloome vajab samasuguseid diskussioone, kui toimuvad mujal maailmas. Kuulajad-vaatajad-kaasamõtlejad peavad valmistama end ette mõnetiseks ajupingutuseks, sest ega see lihtne ei ole – lühikõnede või kunstiprojektide põhjal teaduskunstist arusaamise kujundamine. Kuna koostöövormide valik on aga rikkalik, siis peaks siin leiduma köitvaid teemasid väga erinevale publikule. Põhiline, mis peaks kaasas olema, on avatud meel ja loov mõtlemine.