Ingel Undusk on dramaturgi haridusega noor autor ja muusik, kel on ilmumas peatselt ka debüütluulekogu. Müürilehe 31. numbris ilmunud tekstivaliku ilmumise järel vestlesime Ingliga erinevatest loomingulistest väljendusviisidest, armastusest ning reisimisest.

Illustratsioon: Helmi Arrak

Oled leidnud loomingulise väljundi mitmes valdkonnas: kirjanduses, teatris ning muusikas. Hariduse poolest oled aga lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikoolis dramaturgi õppesuuna. Kas ja kuidas on sealsed õpingud Sinu loomingulist tegevust teistes valdkondades mõjutanud?

Õppisin lavakunstikoolis dramaturgiat, kuid mõistsin ühel hetkel selgelt, et minu tee suundub kuhugi mujale kui teatrisse. Tunnen siiski, et lavakas oli oluline periood mu elus, mille kestel tegin endas läbi paljud vajalikud protsessid. Usun, et kõige rohkem õppisin sel ajal tundma Inimest, oma kursusekaaslaste ning õppejõudude ja muidugi iseenda kaudu. Nägin ja kogesin, mismoodi inimesed arenevad ning kuidas nad leiavad oma radu; tõdesin, kui erinevad on meie teed. Tohib olla sina ise. Selleks elu ongi, et leida igavikulised väärtused omal moel, omal ajal, läbi enese jaoks kordumatute kanalite.

Varsti on ilmumas Su debüütluulekogu, millega tuleb kaasa ka CD-plaat Sinu enda kirjutatud ja esitatud lauludega. Kuidas kirjeldaksid seda seost, mis on Sinu jaoks muusika ja luule vahel?

Muusika ja luule on minu jaoks kaunis üks. Mõlemad tulevad sügavalt seest ning mõlemad räägivad Armastusest. Vahe on selles, et laule ma laulan. Kuid ka laulusõnu võiks käsitleda kui luuletusi. Ning igast luuletusest võib sündida laul, see on lihtne, ma lihtsalt hakkan teda laulma. Minu jaoks on laulud ja luuletused kõik üks looming. Kuid laulud on veel täiuslikumad, sest need kõlavad nii kaugele ja neid saab ka koos esitada. Ütleksin, et tuleb välja CD, millega on kaasas ka luulekogu. Laulud ikka kõigepealt.

Üks Sinu luule läbivaid teemasid on Armastus. Samas on jäänud ka mulje, et Sa ei räägi mitte lihtsalt kahe inimese vahelisest tundest, vaid millestki, mis on suurem ja üldisem, igavikulisem – võiks isegi öelda, et Armastusel on Sinu luuletustes kosmiline mõõde. Kas selline tähelepanek on Sinu meelest õige? Mida Armastus Sinu jaoks tähendab?

Oo, milline ilus küsimus! Armastusest võiksin ma rääkida tunde. See on mu lemmikteema. Kuidagi on nii läinud, et kasutan seda sõna väga palju. See on see, kui kõik asjad kokku panna – siis jääb puhas Armastus. Jah, ma räägin igasugusest Armastusest. Sügavus ja vaatenurk muutuvad. Mingil hetkel kirjutasin ainult kahe inimese vahelisest tundest, sealt edasi on mu Armastus universaalsemaks arenenud. Usun, et lõpuks on kõik üks. Kui kaks inimest teineteist Armastavad, siis teenivad nad sellega ka kõiki teisi, nende Armastus sulab kokku terve universumiga. Lihtsalt nemad saavad teenida teineteise kaudu kõiksust. Tõeline kahe inimese vaheline Armastus on täielikus kooskõlas kõige muuga. See on võimalik.

Kui oluliseks pead Sa enda jaoks luuletuste vormilist külge? Kas ja kui palju Sa tekstidega peale esimest kirjapanekut töötad?

Tead, varem ma mõtlesin rohkem vormile. Kirjutasin riimuvaid luuletusi. Kuid nüüd… Asi on päris käest ära läinud. Mul tuleb lihtsalt idee, võtan Facebooki või märkmiku lahti või panen diktofoni lindistama ja… panen luuletuse kirja või salvestan ja üldjuhul nii jääbki. Vahel lisan midagi hiljem või muudan natuke, kui tundub, et mõni sõna ei rahulda. Olen hakanud seda asja väga kergelt võtma. Kõik lihtsalt tuleb. Enam ma suurt ei mõtle rütmile. Usaldan loomulikku taju. Mulle on oluline, et see mõte, mida ma edastan, tuleks otse mu seest ning annaks edasi häid tundeid, ideid… See on peamine. Kirjutan sellest, mida hetkel tunnen. Kogu aeg tuleb midagi. Praegu on selline aeg, et kõik voolab intensiivselt minust välja. Ma lihtsalt luban kõigel tulla. Varem juhtisin seda palju. Nüüd on suva. Tulgu! Lauludega on sama. Rääkimisega ka. Mulle sobib nii.

Mõned Su luuletused viitavad reisimisele – tee on viinud Sind näiteks Indiasse. Mis oleksid need kõige olulisemad asjad, mille Sa seal käies endaga kaasa oled võtnud?

Ma pole (veel!) teab mis palju reisinud. Paljud mu reisid on alles ees. Mu rännakud. Kuid jah, 2013. aasta kevadel läksin kuuks ajaks koos sõpradega Indiasse. See oli nii hea! Tõeline vabanemine, väga humoorikad olukorrad, hoopis teistsugune õhk! Mulle mõjus India nii, et läksin hästi lahti. Tegin väga palju nalja. Kogu aeg. Panin muudkui pulli. Rõõmustasin kõige üle. Ja samas totaalselt kaotasin end ära, sest seal oli nii mõjukaid vestluspartnereid. Kõik räägivad seal elu mõttest, seda teemat ei tule kaugelt otsida. Kõik on väga inspireeriv, kuid lõpuks tunned, et oled unustanud, kes sa ise oled. Ent nii see käibki. Siis ma leidsin end jälle üles. Avastasin, et kõige rohkem usun ma lihtsaid asju. Lapsi ja loomi. Rahu ning rõõmu. Toredat hommikusööki. Naljakaid laule. Sügavaid ausaid sõnu. Lähedust. Indias sai selgeks, et kõige olulisem on õnnelik olla.

Kelle looming Sind viimati sügavamalt puudutas?

Ma nimesid ei nimetaks. Tunnen, et see pole hetkel oluline. Saan öelda vaid seda, et viimasel ajal puudutab mind kõik, mis annab mulle lootust, usku, valgust… Kus on positiivsust, elujaatust, kergust… Neid häid väärtusi. Muutun aina enam lapseks. Soovin vaid, et päike paistaks. Meie sees, alati. Seda kütavad ilusad ning heatahtlikud tekstid, laulud jne… Otsin loomingust kvaliteete, mida soovin oma igapäevaellu. Mis avardavad. Mis loovad, selle asemel et lammutada (ehkki mõlemad on vajalikud). Usun, et iga inimene on võimeline looma midagi imelist, kui ta end vabaks laseb.

Kas ja kui palju huvitud noorema põlvkonna autorite luulest?

Tjah, sellega on niisugune lugu, et… Võib-olla see muutub, kuid… Mulle pole kunagi olnud oluline inimeste vanus. Seega ma ei erista ka loomingut selle põhjal, mis vanuses inimene selle kirjutanud on. Olgu ta neli või nelisada, kui ta puudutab mind, siis ma soovin temaga ühenduses olla. Pole vahet, milline näeb välja looming või kust ta tuleb. Oluline on see, mis sõnumit ta kannab. Armastust võib tekitada ükskõik mis.

Loe Ingli luuletekste siit.