„Murdumatu“ on suurejooneline tõsielupõhine sõjadraama Louis Zamperinist (1917–2014) – lihtsast Itaalia perest pärit poisist, kes lapsena sulitempe sooritades ja oma vanematele nuhtluseks olles poleks ette näha osanudki, kui hämmastavaks kujuneb tema elutee.

„Unbroken“ (2014, USA). Režissöör Angelina Jolie, stsenaristid Joel ja Ethan Coen, Richard LaGravenese, William Nicholson (Laura Hillenbrandi romaani ainetel), osades Jack O’Connell, Takamasa Ishihara, Domhnall Gleeson jt. 137 min

Kaader filmist

Louis Zamperini kogus juba noores eas tuntust pikamaajooksjana, pälvis oma kodukoha järgi hüüdnime Torrance’i Tornaado ja pääses 1936. aasta suveolümpiamängudele, olles ise alles poisike. Mõned aastad hiljem liitus meheks sirgunud Zamperini aga USA õhujõududega ning võttis osa teisest maailmasõjast, kus tal tuli teha koos kamraadidega hädamaandumine Vaiksesse ookeani. Kuigi toidu- ja veevarud olid peaaegu olematud ning ookeanis tiirutasid näljased valgehaid, õnnestus Zamperinil päästepaadis sangarlikult vastu pidada enam kui kuu aega. Lõpuks võtsid Jaapani sõdurid tema ja ühe ta ellujäänud kaaslastest kinni ja toimetasid nad vangilaagrisse, kus sai alguse Zamperini kannatuste teekond.

Ehkki sõjavangiks langenud olümpiasportlase lugu on oma erakordsuses teadmist väärt ning stuudio Universal omandas õigused sellele ettenägelikult juba 50ndatel (kui filmi tollal vändata plaaniti, pidi Zamperini osa mängima Tony Curtis), jõuab „Murdumatu“ lugu täies hiilguses ekraanidele päris esimest korda. Režissööriks pole ebatavalisel kombel keegi muu kui Hollywoodi täht Angelina Jolie, kes on varem lavastanud vaid ühe mängufilmi. „Murdumatust“ paistab kahtlemata välja Jolie austus mehe vastu, kelle vaprusest, jõust ja tugevusest soovib ta jutustada emotsionaalse loo. Ent vaatamata lavastaja siirusele ning ambitsioonidele on see elulooline draama, olgugi et majesteetlik ja efektiderohke, liiga konventsionaalne, üksluine ja üllatustevaene, et pakkuda mõtteainet või olla meeldejääv – intrigeerivaid teemapüstitusi ning süžeekäike on napilt.

„Murdumatu“ huvitavaimaks tahuks on vaen Zamperini (Jack O’Connell) ja õela Watanabe ehk Linnu (Takamasa Ishihara) vahel, kes on pealikuks mõlemas vangilaagris, kus Zamperini viibib. Ehkki armutult otsekohene ja võimukas, on viimane väikest kasvu ja androgüünse välimusega ning paistab end ähvardatunagi tundvat, kui tema juhitud laagrisse tuuakse kuulus olümpiavõitja, tõeline mehelikkuse etalon. Watanabel tekib perversne soov oma ülemvõimu näidata ning „murda“ edukas ja nägus sportlane brutaalseid piinamistaktikaid rakendades, justkui tõestamaks omaenda mehelikkust. Selle käigus muutub ta tegelasena aina eemaletõukavamaks, näitamata seejuures kordagi üles inimlikkust. Kui Watanabe mõistab viimaks Zamperini tegelikku vintskust ja tugevust – jõudu, mida tal endal ei saa kunagi olema –, on tema omapärane reaktsioon veenev. Põnevust toob, et loos on Watanabe kujul olemas reljeefne antagonisti roll, kellega kangelasel tekib konflikt, sest kui Zamperinit ja teisi vangi võetud sõdureid piinaksid järjepidevalt lihtsalt juhuslikud Jaapani sõdurid, oleks film oluliselt pealiskaudsem ja üheplaanilisem. See-eest ei keskendu Jolie piisavalt näiteks noore Zamperini keerulisele suhtele Jumalaga, et esile tuleks selle tegelik olulisus Zamperini jaoks.

Kaader filmist

Filmi kasuks ei räägi see, et viimaste aastate jooksul on juba valminud meeldejäävaid filme nii teisest maailmasõjast kui ka merehädast: pärast Steven Spielbergi „Sõjaratsut“ ja alahinnatud „The Railway Man’i“ (mis on samuti biograafiline draama Jaapani vangilaagris piinamise ohvriks langenud mehest) mõjub lõviosa „Murdumatu“ narratiivist, mis kujutab Zamperini kannatusi sõjavangina, suhteliselt rutiinsena. Kes on see-eest näinud filmi „Kõik on kadunud“ Robert Redfordiga peaosas või maagilist Oscari-võitjat „Pii elu“, ei ole tõenäoliselt rabatud venivatest stseenidest, mis kujutavad Zamperinit ja tema kaaslasi abitult ookeanil triivimas ning näljast järk-järgult kondisemaks muutumas.

Kui jätta välja märgatavad montaaživead ning mõned keskpärased visuaalefektid, on film viimistletud ja nägus, sest Jolie sai töötada niivõrd talendikate inimestega – nende seas 11 Oscari nominatsiooni pälvinud operaator Roger Deakins ning tunnustatud helilooja Alexandre Desplat –, kuid just ajastus paistab vilets, eriti pidades silmas sentimentaalsusesse kalduvate eluloofilmide rohkust viimastel aastatel. Isegi kui „Murdumatu“ ei tundu otseselt olevat mõne põhjapanevama linateose püüdlik imitatsioon, mõjuvad erilisemadki stseenid ometi tuttavlikult. Filmi kallal töötanud inimesed, olgu selleks peaosatäitja Jack O’Connell (tõusev täht, keda võis näha ka PÖFFil linastunud draamades „71“ ja „Tähed õlgadel“) või teenekas Deakins (kelle elavad kompositsioonid rõhutavad ühtaegu sõja suursugusust ja õudust), on selgelt palju pingutanud, kuid üldises plaanis ei ole see heroismist, patriootilisusest ja ennekõike inimhinge tugevusest jutustav draama teostuselt kuigi paeluv ega eriilmeline. On näha, et stuudio noolib selle filmiga prestiižseid auhindu, nagu need valgehaid noolisid Zamperinit ja tema sõpru, kui nood merel ulpisid. „Murdumatu“ šansid pole otseselt olematud, kuid film ise pole selgelt pooltki nii eriline kui mees, kes on selle südames.