„Tyrant” (USA, 2014–…). Autor Gideon Raff, osades Adam Rayner, Jennifer Finnigan, Ashraf Barhom jt.

Telekanal FX, mis on olnud koduks mitmetele antikangelastele, nende seas ka Vic Mackeyle ning Jax Tellerile, viib vaataja seekord telesarja „Tyrant” vahendusel Lähis-Idas asuvasse fiktiivsesse riiki nimega Abbudin, mis on paiskumas araabia kevadet meenutavatesse pöörastesse sündmustesse. Elu hammasratastele jääb jalgu Bassam „Barry” Al-Fayeed oma perekonnaga, kui ta naaseb pärast kahtekümmet aastat vabatahtlikku eksiili, et osaleda oma vennapoja pulmas. „Tyrant” on üks oodatuimaid sarju 2014. aastal, palju särinat seriaali ümber tekkis juba siis, kui oli teada, et hittsarja „Homeland” autorite uuele vaimusünnitisele ihus hammast lausa mitu telekanalit. Võitlusest tuli võitjana välja FX, jättes sellised gigandid nagu HBO ja Showtime pika ninaga. Kuid kas meedia genereeritud hype vastab ka sarja kvaliteedile? Kriitikud arvavad, et nii ja naa. Kui see oleks loodud ligi nelikümmend aastat tagasi, siis oleks postkoloniaalne teoreetik E. W. Said kaasanud selle tõenäoliselt oma ülemaailmselt tunnustatud uurimusse „Orientalism”, mille põhiseisukoht on, et Lääne kuvand Idast on eelarvamuslik ja eksotiseeritud. Samad omadussõnad ohustavad ka „Tyranti”.

Lastearst Bassam „Barry” Al-Fayeed (tema eeskuju on tõenäoliselt Süüria diktaator Bashar al-Assad, kes on samuti Lääne elu pikalt kogenud ning erialalt silmaarst) naaseb Ameerika Ühendriikidest küllaltki vastumeelselt oma kodumaale, mida kujutatakse stereotüüpse Lähis-Ida riigina, kus valitseb türann ja rahvas on rahulolematu, üksteist süüdistatakse terrorismis ja muudes taolistes triviaalsustes. Mehega sõidavad kaasa abikaasa ning kaks teismelist last. Viimaste kujutus on karakteriloome seisukohast üks sarja tüütumaid aspekte (vinguvad teismelised!). Abbudinis kohtub vaataja Barry venna Jamali ning teiste pereliikmetega. Jamali tutvustatakse tüüpilise antikangelasena – esimene stseen temast hõlmab kopulatsiooniakti ning et asja veel antimaks teha, on tegemist vägistamisega. Pärast vennapoja pulmi vana türann sureb ning võim kandub üle Jamalile. Alguses kiiret Ühendriikidesse naasmist planeerinud Barry otsustab jääda kodukanti, et aidata äkilisel vennal riiki paremaks muuta. Teadjam lugeja märkab siin sarnasust filmifännide ühe lemmiku „Ristiisaga”, kus perepoeg Michael Corleone samuti pere kriminaalsetesse afääridesse kistakse.

Barryle sobibki uus amet ning kõik tuleb tal välja hämmastava lihtsusega. Siinkohal võib vaataja küsida, kas selleks, et Lähis-Idas midagi korda saata, on vaja Lääne-kogemust? Araablasi kujutatakse, nagu nad ei oleks võimelised oma riiki juhtima. Selle kohta ütleks teine postkoloniaalne teoreetik Gayatri Chakravorty Spivak, et sarjas nähtud araablastel puuduks justkui kõnevõime ning selleks, et olla demokraatlikud või head juhid, peavad olema omandatud läänelikud mõtlemismallid. Jamali hoiab Barry huvitava võttega kontrolli all – ta saadab talle video Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi hukkamisest, mida Jamal korduvalt vaatab, ning hirm sarnase saatuse ees kasvab. „Tyrantist” ei puudu ka kommentaar Ameerika Ühendriikide välispoliitika kahepalgelisuse suunal. USA on valmis kukutama diktaatoreid ainult siis, kui nood ei tee nendega koostööd, mis kehtis ka Gaddafi puhul, kellest sai Ühendriikide vaenlasest number üks hoopis „parim sõber”, kui ta asus koostööd tegema. USA riigivõime kujutatakse ka seriaalis Abbudini türannia suhtes neutraalsena, sest valitsev eliit lubab nende vägedel riigis baseeruda.

Eespool sai mainitud stereotüüpsust ning kahjuks seda „Tyrantis” ka leidub. Vastupanuliikujateks on religioossed fundamentalistid, kes ei kohku türanni kukutamise nimel ühegi meetme ees tagasi, kuigi see jääb nende jaoks arusaamatuks, et taolisi teguviise rakendades taaselustavad nad terrorismi. Kahjuks on ka rahvast paradoksist arusaamiseks liialt rumalana kujutatud ning tundub, et võimuvahetuse ootuse tingib kõigest tüdimus vanast – ega uus despoot ikka hullem saa olla. Moslemimeeste tüpaaži kinnitamiseks visatakse siia-sinna ka törts neile „omast” naiste väärkohtlemist. Kuid leidub ka humoorikaid eelarvamusi – diktaatorite pojad sõidavad ringi ülikalliste sportautodega ning kuulavad läänelikku rokkmuusikat. Kui rääkida ehedusest, siis „Tyrantile” annab palju juurde asjaolu, et filmimiseks ei ole kasutatud mõnda L.A. stuudiot, vaid võtted toimusidki Lähis-Idas – Iisraelis (kaheksa esimest osa) ning Türgis (kaks viimast osa). Erinevad võttekohad olid tingitud sõjasündmustest Iisraeli ning Palestiina vahel. Tegemist on keskmisest parema teleseriaaliga, kuid sellel on omad vead. Vaatamata sellele on FX andnud „Tyrantile” võimaluse oma puudujääke parandada ning uuendas seda teiseks hooajaks. Kuigi Lähis-Ida kuvand on kallutatud, provotseerib sari mõtlema revolutsiooni, võimu ning heaks inimeseks olemise omavaheliste suhete üle.