„Gravitatsioon” („Gravity”, 2013, USA, Warner Bros). Režissöör ja stsenarist Alfonso Cuarón, operaator Emmanuel Lubezki, helilooja Steven Price, osades Sandra Bullock, George Clooney jt. 91 min.

Kaader filmist

„Gravitatsioon” on visuaalne meistriteos. Aukartus, mida see endaga kaasa toob, on minu jaoks samal skaalal, mis „2001: A Space Odyssey” (1968) puhul. Kuigi Alfonso Cuaróni „Gravitatsioon” ei ole eksperimentaalne kunstifilm nagu Kubricku klassika, vaid selge narratiiviga põnevik, on seda ääretult nauditav vaadata.

Süžee on lihtne, kuid hästi läbimõeldud. Ryan Stone (Sandra Bullock) ja Matt Kowalsky (George Clooney) satuvad ohtlikku kokkupõrkesse kosmoseprügiga, pääsevad, ning peavad leidma viisi maale naasmiseks. Nad on sõna otseses mõttes ainsad elavad näod, mida filmis näidatakse. See ei ole aga filmi puuduseks, kuna hoopis olulisem on kosmos ja Maa atmosfäärist väljapoole jäävad ohud. Stseen stseeni järel tekivad hädaohud ja pinged; pingelangust on tunda vaid üürikesteks hetkedeks.

Muljetavaldavamaid osi „Gravitsioonist” on selle tehnilised saavutused – niivõrd realistlik kosmose kujutamine filmis on enneolematu. „Gravitatsioon” on ka üks paremaid näiteid sellest, kuidas 3D visuaalsete efektide kasutamine filmi paremaks muudab. Kosmoses on kõik kaaluta olekus – asjad ja inimesed on pidevas hõljumises. Filmis tuleb ette üksikuid odavaid trikke, kus näiteks näitleja käsi sirutub otse kaamera suunas või mõni ese lendab vaataja poole, kuid 3D tehnoloogia tervikuna on oskuslikult käsitsetud ja annab filmi „võttepaiga”, kosmose, realistlikule kujutamisele palju juurde.

Film on visuaalselt nauditav ka Emmanuel Lubezki suurepärase operaatoritöö poolest. Viimane rõhutab pea igas kaadris kosmose tühjust ja ohtlikkust. Vaatajale antakse võimalus näha ka hingematvalt kauneid kaadreid Maast. Distanseeritud kaadrid, mis näitavad väikest valge skafandriga astronauti lõputul süsimustal taustal, rõhutavad isolatsiooni ja inimese tühisust; lähikaadrid, kus kaamera tungib skafandrisse, tekitavad klaustrofoobiat. Kaadrid skafandrites peategelastest Ryan Stone’ist ja Matt Kowalskyst rõhutavad nende füüsilist isoleeritust.

Lisaks oskuslikule visuaalsele keelele on filmil oivaline helikujundus. Suurem osa kosmosefilmidest eiravad fakti, et vaakumis hääl ei levi, kuna selle kujutamine muudaks filmi igavaks „Gravitatsioonis” on heliseade esitatud Ryan Stone’i vaatenurgast. Pealtvaataja on temaga koos skafandris: ta kuuleb tema hingeldamist ja karjed, kuid ka summutatud helisid, kui ta millegi vastu põrkab. Need justkui surnud helid koos hääletute plahvatustega tekitavad õõvastava tunde ja rõhutavad keskkonna ebatavalisust. Stone’i lakkamatu hingeldamine tüütab ausalt öeldes lõpuks ära, aga tegevustik on piisavalt huvitav, et see mulje domineerima jääks.

Linateos saavutab vaat et täiuslikkuse väga mitmes plaanis – visuaalselt, helis ja narratiivis ja on üks paremaid ulmefilme, mida näinud olen.