2015. aastal SA Kultuurilehega liituva noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk proosatoimetaja Tõnis Vilu asub ajutiselt tööle ka ajakirja tegevtoimetajana. Palusin Tõnisel rääkida tema senise toimetamiskogemuse põhjal noorema proosa tugevatest ja nõrkadest külgedest ning sellest, mida võiks Värskele Rõhule kaastööde saatmisel silmas pidada. Ühtlasi uurisin, kuidas suhtub ajakiri väitesse, et noorte huvi ilukirjanduse lugemise vastu on suhteliselt madal.

Tõnis Vilu. Foto: Annika Markson

Oled töötanud alates käesoleva aasta algusest Värske Rõhu proosatoimetajana. Milline pilt nooremast proosast ajakirjale saadetud kaastööde põhjal avaneb? Mida tooksid positiivsena esile, millised on kitsaskohad?

See on siiski ikka veel üsna uus ala minu jaoks, olen ju toimetanud vaid käputäie numbreid ja mingeid väga suuri üldistusi on ehk vara veel teha. Kuid midagi saab ka juba praegu välja tuua. Üks, mis negatiivsest küljest kohe silma hakkab, on polaarne vastuolu enamiku tekstide vahel: ühelt poolt saadetakse blogitekste meenutavaid (tavaliselt lühemaid) kirjutisi ja teisalt midagi konservatiivsemat – midagi, mis näib enamasti olevat mõjutatud mõnest kohustusliku kirjanduse teosest või stiilist. Mõlema puhul on hea ilukirjandus võimalik, kuid sageli jätavad need harjutusliku mulje – on vinjetid, aga põhjani pole veel jõutud või juletud minna. Vähesest on kinni haarata. Tavaliselt soovitan sel puhul autoritel oma kirjutatu põhjalikumalt läbi mõelda, küsida rohkem miks- ja kuidas-küsimusi, anda liha luudele, juhul kui viimased olemas on. Blogitekste meenutavate kirjutiste puhul on nõrkuseks mis-ma-täna-tegin-ja-tundsin-kirjeldused, mis sageli kuhugi ei jõua. Konservatiivsemate tekstide nõrkus on nende ebaoriginaalsus – mitte et originaalsus oleks väärtus omaette, aga ei ole väga mõtet püüda kirjutada näiteks Camus’ tekste, kui need on juba kirjutatud. Eks selle taga ole ka noorte lugemus – need on alles esimesed sammud nii lugemises, kirjutamises kui lihtsalt oma elu elamises. Kui on tahe kõike kolme teha (ja üksteisest lahus nad ei eksisteerigi), siis küll nad jõuavad veel. Positiivsest küljest on väga lahe jälgida just mõne noore püüdu leida täpset ja kandvat kujundit, mõelda ja tunnetada läbi oma jutustus, novell, laast vms ning vältida just sellist lihtsalt käega viskamist, et „ah, käib küll, ma tahan nüüd avaldada”. Neid autoreid, kes tõesti üritavad oma asja kõlama panna, pole üldsegi vähe. Ja see teeb mul meele heaks.

Milliseks on sinu kui proosatoimetaja roll kaastöödega tegelemisel kujunenud? Millest lähtud, kui langetad valikut, kas avaldada tekst või mitte? Milliseid soovitusi jagaksid ajakirja potentsiaalsetele kaasautoritele, kes kaaluvad, kas saata enda tekste Värskesse Rõhku avaldamiseks?

Eks seda ole üpris raske kirjeldada, mille alusel ma valiku teen. On täiesti loomulik, et mõnele tundub see valik ebaõiglane vms, sest kahtlemata on see üsna subjektiivne protsess. Aga mingid üldisemad printsiibid mul ikkagi on. Lähtun suuresti kujundlikkusest ja sellest, kas tekst jääb millegi poolest kõlama, seejärel püüan aru saada, kas kirjutis üritab mingit põhja või iva üles leida ja milline keel selleks valitud on – kas see valik on läbi tunnetatud ja teadlik, kas tekib mingi tervik või hoopis mosaiikne kulg jne. Jah, kujundlikkus ei ole ilukirjanduse ainus mõõde, sest ka Google’ist kokku otsitud ja kleebitud tekst võib olla ilukirjandus. Kuid ka eksp-kirjandusel on ilukirjandusena siiski kujundlik väärtus, kuigi kohati ta püüab seda õõnestada – enamasti loeme me seda kohe algusest peale poeetilises võtmes. Kui tekst on valitud, siis püüan lugeda algul just lugejana, püüan leida üles kohad, mis on kuidagi nihu või arusaamatud, ning seejärel küsin autorilt, mida ta nendega mõelnud on. Hea, kui toimetamisprotsessi käigus näeb autor oma teksti hoopis uue pilguga. Üldiselt olen ma toetav ja suhteliselt leebe toimetaja, juhul kui autor suudab oma valikud mulle ära põhjendada. Üritan siiski säilitada autori enda nägemust tekstist, mitte seda ära nudida. Suhtlemine on siin võtmeks. Toimetamine peakski olema autori ja toimetaja koostöö selle nimel, et tekst veel paremaks saaks. Potentsiaalsetele kaasautoritele soovitan kannatlikkust ja järjepidevust kirjutamisel – kõike ei tasu kohe avaldamiseks pakkuda. Sageli on parem lasta tekstil natuke settida – suurem osa kirjutatust pole ilmeksimatult puhas kuld. Kui tahe ja tõmme on olemas, siis soovitan ka kirjutada nii palju, kui süda lustib, et tekiks lähedus sõnade ja sellega, mida nad suudavad ja ei suuda teha. Ja hea on lasta vahel lahti mõttest, et kirjutatust peab kohe miski saama ja see miski peab ilmtingimata sahtlist ajakirja või raamatusse jõudma. Ei pea. Täiesti loomulik on ka lihtsalt enda jaoks kirjutada.

Väide: noored loevad murettekitavalt vähe ilukirjandust. Viimati võis sellesisulist sõnumit kuulda seoses Tartu kandideerimisega UNESCO kirjanduslinnaks, kui linnapea Urmas Klaas rõhutas lugemisharjumuse edendamise vajalikkust ka laste ja noorte hulgas(1). Kuidas Värske Rõhk noorte napi ilukirjanduskogemuse ümber käiva nn murediskursusega(2) suhestub? Kas ajakiri teeb midagi selleks, et noored rohkem ilukirjandust loeksid? Kas püüad toimetajana oma kaasautorite – ja oma toimetajavalikute kaudu ka ajakirja lugejate – lugemisharjumusi mingil viisil suunata?

Ma ei oska öelda, millises ulatuses ja kuidas täpsemalt see väide paika peab. Kuna mu elukaaslane on eesti keele ja kirjanduse õpetaja, tean, et mitmetel noortel on süvenemisvõime pikemate tekstide puhul kehvemaks muutunud. Eks see kajastub ka lugemuses – maailmaklassika „telliseid” ei suudeta läbi närida, raamatud on justkui liiga aeglased ja aeganõudvad, väheklikitavad. Ja nii jääb ka paljude noorte kirjutistest teatud kiirustamise mulje. Ma ei ole kindel, kas just kirja- ja keeleoskus sellest halveneb. Oleneb, mida selleks pidada. Ühelt poolt on ju sotsiaalmeedia koht, kus on tohutul hulgal teksti ja visuaalset materjali. Kultuurimärke, mis nõuavad samuti lugemisoskust, on silme ees palju rohkem kui varem. Kuid teisalt sulab see kirju ja kiirustav paljusus sageli ühtlaseks massiks kokku ning vajaka jääb just ühe „pikaldase” romaani polüfoonilisusest. Kuna püüan valida toimetajana rohkem just süvitsiminevamaid tekste (mis oleneb loomulikult palju sellest, mida mulle üldse saadetakse), siis võib-olla saab seda nimetada ka ajakirja lugejate lugemisharjumuste suunamiseks. Autorite puhul on raske öelda, mida nad peaksid lugema ja mida mitte (peale selle, et mida rohkem, seda parem) – loetakse ikka parema meelega seda, mis puudutab, mitte seda, mida ette öeldakse. Muidugi, kui ma tunnen mingi stiili või suundumuse ära, mida on kas tahtlikult või tahtmata järele tehtud, siis ma seda ka ütlen ning soovitan lugeda lisaks mingeid teisi autoreid, kes selle suundumusega „lingivad” või just vastu mängivad. Mul siiski on nii palju usku, et kui on tahe kirjutada, siis küllap on ka tahe lugeda. Ma vähemalt loodan. Meie kriitikarubriik toob kindlasti noori ilukirjandusele lähemale, näitab, kuivõrd erinevalt on võimalik kirjandust lugeda. Mu meelest on kriitikarubriik ka aegamisi, aasta-aastalt üha tugevamaks muutunud. Ja Värske Rõhu raamatusarja üks eesmärk on ka kahtlemata püüd head uut kirjandust propageerida – noortelt noortele.

Värske Rõhu kodulehele.


1. Tartu Linnavalitsuse pressiteade, 02.10.2014.
2. Kruus, Priit 2010. Noored ja ilukirjandus. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 928–930.