28. veebruarist 9. märtsini toimub kinos Sõprus prantsuse kino uue laine pioneeri Éric Rohmeri filmide retrospektiiv. Kümne päeva jooksul tulevad näitamisele suurmeistri kümme tuntuimat teost, sealhulgas „Minu öö Maudi juures”, „Markiis Di O” ja „Lenduri naine”. Müürileht avaldab sel puhul ka retrospektiivil linastuvate filmide arvustusi. Elise Eimre kirjutab Rohmeri filmist „Sügislugu”, mis toob vaatajani prantsuse kino kontsentreeritud maitse.

„Conte d’automne” (Prantsusmaa, 1998). Režissöör ja stsenarist Éric Rohmer, operaator Diane Bartier, muusika Claude Marti, Gérard Pansanel, Pierre Peyras ja Antonello Salis, osades Béatrice Romand, Marie Riviére, Alain Libolt, Didier Sandre jt. 112 min.

Kinos Sõprus 28. veebruaril algava retrospektiivi keskmes olev režissöör Éric Rohmer (1920-2010) on prantsuse väärtkinoajaloo üks kandvaid talasid. Töötades Pariisis vabakutselise ajakirjanikuna, algas Rohmeri loominguline karjäär hoopiski Cinémathéque Française’i filmiarhiivis. Seal toimunud linastustest jäi kaikuma enam kui pelgalt filmielamus. Cinémathéque Française’i saali oli koondunud mõttekaaslaste leer, kuhu lisaks Rohmerile kuulusid ka Jean-Luc Godard, François Truffaut, Claude Chabrol ja Jacques Rivette. Sünergiliselt tekkinud mõtted vajasid kõlapinda, milleks kujunesid ajakirjad La Gazette du Cinéma ning Chaiers du Cinéma. Sealsetel veergudel hakkas kerkima prantsuse uus laine, mille harjal Rohmer end filmikriitikuna kehtestas.

Kaader filmist.

Erinevalt teistest Chaiers du Cinéma autoritest olid Rohmeri aated konservatiivsemad. Sellest hoolimata õnnestus tal saada 1956. aastal filmiajakirja toimetajaks, mõjutades seeläbi oluliselt seal esitletud arvamuste alusraamistikku. Ajal, mil J.-L. Godard ja F. Truffaut end juba režissööridena tõestasid, oli Rohmer endiselt sügavalt filmikriitikale pühendunud. Kuid ei, Rohmer ei jäänud millestki maha. Vastupidi, tänaseks on ta üks tunnustatumaid prantsuse uuest lainest sirgunud režissööre, kelle looming on nii rikkalik, et moodustab iseseisvaid ansambleid. Neist hiliseima, „Neli aastaaega”, raames valminud „Sügislugu” esitleb Rohmeri kui lavastaja käekirja täielikus küpsuses.

„Sügislugu” on aastaaegade seerias viimane („Kevadlugu” 1990, „Talvelugu” 1992 ja „Suvelugu” 1996). Tegemist on romantilise komöödiaga, mis avab kaasahaaravalt paaritumisprotsessi ning selle ümber käiva mängu nüansse. Selles loos ei ole Rohmerile omaselt suuri kangelasi. „Sügisloo” karakterid tulevad justkui otse meie endi keskelt ning kõnetavad vaatajat oma inimlike tõekspidamiste ning nende otsa takerdumistega. Nimelt on filmi keskne karakter Magali (Béatrice Romand) Rhône’i jõeorus asuva veiniistanduse omanik, kes on veendunud, et hea veini saladus seisneb tõeliselt küpsetes viinamarjades. Suunates küpsusperioodi aga kohakuti iseenda eluga, leiab ta, et on armastuse jaoks liiga vana. Lisaks on naise arvates meestepõllule jäänud alles vaid „hapud viinamarjad”. Nii asetub Magali tegelaskuju klassikaliselt keskealise vallalise naise positsioonile – ta ei otsi meest, vaid ootab.

Magali kaks sõbrannat, kes on mõlemad suhtes, otsustavad ohjad naise armuelu korraldamises enda kätte võtta. Õnnelikult abielus Isabelle (Marie Rivière) võtab nõuks leida sõbrannale kaaslane tutvumiskuulutuse kaudu. Magali minia Rosine (Alexia Portal) pakub võimalikuks kaasaks oma endist õpetajat ja ühtlasi armukest Etienne’i (Didier Sandre). Mõlema armastava sõbranna agara tegevuskava ootamatud initsiatiivid kipuvad paljastuma Isabelle’i enda sõnades: „Ma tahan, et kõik mehed mind armastaksid. Eriti need, keda ma ise ei armasta.” Süžee kõlab küll nagu mehiko seebiooper, kuid püsib Rohmeri käsitluses siiski realistlike suhtekolmnurkade diskreetsetes raamides.

Erinevalt lavastaja varasemast loomingust on „Sügisloo” tegelaskujud küpsemad nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sellele annavad tõestust Rohmerile omaselt vabalt voolavad dialoogid, mis lahkavad nüüd armastust teisenenud vaatevinklist, sealt teise ringi algusest. Kuid hoolimata elukogemusest ning asjade mõlema poole nägemisest domineerib Rohmerile omaselt tugev vastuolu tegelate öeldud sõnade ning neile järgnevate tegelike tegude vahel. Sellest tuleneb režissööri dramaturgiline realism, mida omakorda toetab stilistiliselt ulatuslik naturaalse valguse kasutamine ühes loodusliku helitaustaga.

Lisaks ilmneb, et Rohmeri varasemast filmograafiast tuntud minakesksed meestegelased ei liigu „Sügisloos” enam mööda konkreetseid marsruute. Selle asemel on elult saadud hoopide tulemusena muututud tunduvalt kahtlevamaks, ent ka paindlikumaks. Rohmer, kes armastab oma tegelasi sihtkohtadesse jõudmas näidata, hoiab käesolevas filmis liikumisel märgilist tähendust. Ainukesed, keda võime pidevalt kuhugi minemas näha, on armastuses edukad Isabelle ja Rosine. Edu on võimalik mõõta nende endi poolt juhitavas armumängus. Mehed „Sügisloos” küll usuvad, et langetavad otsuseid, kuid kohtuvad ikka ja jälle päriseluga, kus käigud on naiste poolt neile juba ette söödetud.

„Sügislugu” asetab luubi alla elu keskeas. Vanus, mis lubab mõõta investeeritud aja viljakust, jätab siiski palju küsimusi õhku, igaüks neist kaalukam kui aastatetagune. Rohmeri peenetundeline teemakäsitlus püsib probleemipüstitusel, millele ta kogu oma karjääri vältel keskendunud on – armastuse keerdkäikudel. Hoolimata sellest, et tegemist on klassikalise ning koguni universaalse teemaga, jääb „Sügislugu” oma rahvuslikesse piiridesse, ja seda kõige paremas mõttes. „Sügislugu” toob vaatajani prantsuse kino kontsentreeritud maitse.

„Sügislugu” linastub Sõpruses 9. märtsil kell 19:00.