Karusloomakasvanduste peamised õigustajad on loomulikult kasvanduste omanikud, aga ka paradoksaalselt need, kes endile seda kasukat tegelikult lubada ei saa. Kasvanduste keelustamise vastu astub tihti just seesama „inimene tänavalt”, kelle kohta käivad read: „Miks ta kõnnib sonis hallis? Sest et karvamüts on kallis.”

Miley Cyruse ja Briney Spearsi näitel ei aita kallis karusnahkne kasukas odavat väljanägemist varjata. Fotod: Internet

Karusnahk on (iganenud) staatusesümbol, mille järele väike inimene salamisi ikka ihkab. Kui unistuse täitumist ähvardab takistus – sedapuhku loomakaitsja – hakkab inimene vastu, saamata aru, et aitab sellega üleval hoida jõhkrat äri, mis lisaks elavate olendite kaubastamisele ka keskkonda saastab.

Vaja on positiivseid eeskujusid

Ükskõik millisest terviseuuringust on mõjusam see, et näiteks Moby, Joaquin Phoenix, Woody Harrelson, James Cromwell ja paljud teised kuulsused vegan elustiili praktiseerivad ja vastavatest väärtustest avalikult kõnelevad. Hiljuti ostis Sam Simon (Hollywoodi mogul, Simpsonite kaasprodutsent jpm – K.B.) California kunagise suurima tšintšiljafarmi ja teatas pärast tehingu sõlmimist müüja jahmatuseks, et tema partneriks on PETA, ostetud 425 loomale otsitakse kodud ja farmi tegevus lõpetatakse jäädavalt. Lepingupunkti järgi ei tohi selles kohas enam kunagi farme pidada. „See on teie kuritarvitamise viimane ja vabaduse esimene päev”, ütles ta puuris kükitavatele väikestele õnnetutele, kes enese teadmata olid eluõiguse otsa komistanud. „Loomade päästmine on kallis hobi, millega hakkasin oma elu lõpul tegelema”, ütles Simon intervjuus Reutersile. Kas taoliste tegudeni jõudmiseks just vähki haigestuma peab nagu Simon, tasub järelemõtlemist. Igaüks ei saa ühtki farmi ära osta; tegelikult ei pea isegi tšintšiljat koju võtma ega ka iga kord annetama, sest inimeste võimalused on erinevad. Tuleb lihtsalt omamoodi „farm osta” ehk kategooriliselt vastu olla: jälgida, kes kuidas riigikogus hääletab ja teha omad järeldused ning neist tulenevaid valikuid põhjendada, tuleb järjepidevalt arvamust avaldada, tuleb jätta kasvõi karusnaha lõhnagagi tooted ostmata, tuleb valjuhäälselt uute farmide rajamist taunida. Kokkuvõttes – tuleb käituda vastutustundliku kodanikuna ehk siis teha vähimat, mida inimeselt üldse oodata saab.

Maailm on juba muutumas. Hiljutiste uudiste kohaselt on karusnahkade hinnad pidevas languses, sest Hiina karusnahaäri vaevleb raskustes just tänu inimeste suuremale haritusele ja loomakaitsjate tõhusale tööle. Üsna kummaline uudis sellest, kuidas püütakse müüa karusnahka kunstnaha pähe näitab, et meeled pöörduvad aeglaselt, ent kindlalt sellise maailmakorra poole, kus loomade ekspluateerimine ei ole enam reegel, vaid taunitav erand ja kapitalismi masinavärk püüab (loodetavasti vaid esialgu) nõudlust nahavabade toodete järele pettuse teel rahuldada.

Samal ajal kerkib Eestis Läänemaale Noarootsi valda mingi- ja rebasefarm. Farm valmib hoolimata sellest, et: 1) kohalikud on ehitusloa vaidlustanud; 2) farmile pole koostatud keskkonnamõjude hindamise akti; 3) see asub Natura kaitsealal; 4) Eesti Keskkonnaühenduste Koda on esitanud Tallinna halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti otsusele, millega farmile luba anti. Põhimõtteliselt – kes saab farmipidajat keelata, kui tema tahab farmi pidada.

Ja seda hoolimata sellest, et käesoleval aastal andis üle tuhande inimese digiallkirju karusloomakasvanduste keelustamise eelnõu algatamise poolt, lisaks üle 9000 allkirja e-kirja teel ja käsitsi. Eesti elanikkonnast 59 % ei poolda (vastavalt Saar Polli uuringule – K.B.) metsloomade kasvatamist karusloomafarmides üksnes karusnaha saamise eesmärgil. Loodetavasti hakkab nõudlust peagi siingi reguleerima muutuv suhtumine ja sellest lähtuv maailmaturg.