Müürileht

Globaalne siseeksiil toob esile kaks vastandlikku reaktsiooni. Ühelt poolt kuulumisvajaduse, enese allutamise ühisele printsiibile, teisalt isepäisuse, fuck-y’all-individualismi. Üks pool näeb, et kehtestatud sunnimeetmed on need, mis päästavad inimkonna, teised on kindlad, et just need hävitavad meid inimestena.

Loomulikult me tahaksime olla Homo sapiens’i liigi üllaimad isendid, kelle otsused on ratsionaalselt läbi tunnetatud, mõttekäigud toetuvad raudsele loogikale ja elukogemus on tsementeeritud empiirilise tarkusega.

Emotsioonid, millega puutub kokku inimene, kelle lähedane on kõrges eas haavatavasse seisundisse sattunud, varieeruvad kaastundest ja vihast enda tulevikku vaatamiseni.

Ma ei saagi aru, mis toimub. Ilus maa ju ja toredad inimesed. Aga kodanikud kõnnivad ringi, turjad vimmast pinevil, sõrmenukid valged, silmad kurdude keskel kalgilt kollased. Nad tuututavad oma autodes, nagu käes oleks viimnepäev, ja saadavad kaasmaalastele läbi tuuleklaasi hääletuid raevupuhanguid.

Armastuse teed on kummalised. Ühel hetkel oled pealaest jalatallani üleni selle magusas nektaris, järgmisel on sind sellest välja heidetud ning seisad ihuüksinda läbiligunenult ja eksinult pimedas öös.

Ootused mehele on teisenenud – ta on kaotanud oma kindla traditsioonilise jalgealuse ning tema hinge pureb painaja, et ta ei saa oma rollide täitmisega hakkama. Kas teha kompromisse ja sattuda tuhvlialuseks või kehtestada ennast ning näida ajast ja arust põmmpeana?

Selle aasta Eesti paviljon tehti viimse viimistluseni valmis Eestis, pärast mida see laevaga Veneetsiasse saadeti ning siin taas usaldusväärsete sõprade abiga püstitati. Kui kiirete projektide puhul saab siinseid iseärasusi põhjaliku ettevalmistusega vältida, siis pikema peatumise korral tuleb sobitumiseks ennast ja enda harjumusi vastavalt veidra linna rütmile ja nõudmistele kohandada.