Müürileht

Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

Kuigi telereiting võib olla soliidne, siis tänavatel ja salongivestlustes ei hoita ETV kultuurisaatest „OP” rääkides keelt hammaste taga. Kenitlev, lage, veniv või suisa camp – silte, mida saatele lisatakse, on enam kui euro eest.

Aseri savist, metallist ja vaigust dinosaurused, kured, hülged, koerad ja maod on vaid osake skulptor Edith Karlsoni tööst ja loomingust, mis on juhtinud teda viimastel aegadel segipaisatud elutunde piirimaile ja põhjustanud ka ajataju kadumist.

Darja Popolitova „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku” suutis – lisaks äärmisele rafineeritusele oma ideede esitusel – olla esimene näitus, mis pani sel aastal kunstisaalis päriselt valjult naerma.

Üheksakümnendatel laulatatud kommertsfotograafia ja kunsti abielu näib isegi digiajastu lastele kui miski cool, ajatu ja energiline.

Kumus on kuni 2019. aasta veebruarini avatud Kaarel Kurismaa, ühe eesti heli- ja kineetilise kunsti alusepanija ülevaatenäitus „Kollase valguse orkester”.

„Hea festival on nagu suurepärane raamat, kus kõik on kokkuvõttes enesestmõistetav,ˮ kirjutab Gregor Taul, mõtiskledes kultuurielu ja kunstifestivali olemuse üle Viljandis.

Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral mõtiskleb Gregor Taul ERMi uuest hoonest, mis on korraga nii absurdne kui ka täiesti funktsionaalne.

Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral jagab Gregor Taul mõtteid, mis tekkisid konverentsiturismi harrastades.

Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral arutleb Gregor Taul avaliku ruumi probleemide üle Amandus Adamsoni skulptuuri näitel Viljandis.

Eesti kaasaegse kunsti näituse „Kehamaterjal” Viljandi Linnagaleriis on koostanud kohalikud kooliõpilased, täites oma gümnaasiumi õppekava kohustusliku uurimistöö osa. Gregor Taul avab näituse tagamaid ning annab hääle keskkooliõpilastele kaasaegse kunsti kuraatorite kasvulavalt.

Mina, kes ma jut(l)ustan õpilastele, et kaasaegse kunsti puhul on iseseisev mõtlemine ja automatismide väljajuurimine A ja O, pean sealsamas tõdema, et õõvastaval moel võis pedagoogi tulistamine tähendada meie antikangelase jaoks oma noore elu esimest iseseisvat mõttetehingut.