Müürileht

Minu reaalsus on olnud osaliselt virtuaalne 80ndate lõpust saati. Sellesse ajavahemikku jäävad Kadaka turu tõus ja langus, vooluadapterite ülekuumenemise kibe lõhn, all-nighter’id zombisid nottides, reaalsed kähmlused kollaste kassettide pärast ja mängulembusest tingitud eluaegsed armid.

Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

17. juunil avati Kohtla-Nõmmel Eesti Kaevandusmuuseumi Valges majas grupinäitus „Kohanemine kahanemisega”, mis võtab fookusesse meie loodud asjade hapruse ja tegeleb seisundiga, mida kutsutakse kahanemiseks või lagunemiseks.

Kellega siis ikkagi tantsida sambat? Kuhu on kadunud vana hea vaikne tugev mees? Kas sambaproff võrdub suhteproff? Jim Ashilevi küsib ja vastab.

Müürilehe narkonumbri kirjanduskülgedel kirjutab Jim Ashilevi Za/Umi teose „HAPKOMAH" mitte-arvustuses, et raamat ei tee narkosõltuvust cool'iks, vaid annab hääle neile, kellel pole seda kunagi olnud.

„Pühamäe” lugu jutustatakse toataimedele. Nemad kuulavad kannatlikult vaikides, oodates peatükkide vahel vaid sõõmukest vett ehk. Aga seda nad ei saa. Õnneks on lugu lühike ja taimekesed ära närtsida ei jõua. Hiljem kindlasti närtsivad, aga sellest me enam ei kuule. Raamat saab enne otsa.

Tere. Mõtlesin siin vahepeal radikaalsusest teatris. Et ma olen küll lugenud radikaalseid romaane ja kuulanud radikaalset muusikat, aga radikaalset teatrit näinud ei ole.

Müürileht annab Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul sõna noortele ja avaldab käesoleva aasta vältel nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Lugude olulisusest kirjutab Jim Ashilevi.