Müürileht

Möödunud nädalal toimunud UIT festivali fookuses olid Tartu linnapausid. Need on üleminekufaasis ja taltsutamata paigad, mil esmapilgul ei tundu funktsiooni olevat, kuid ometigi on neil väärtus sellistena nagu nad on.

Olles jõudnud neljapäeva õhtul puupüsti täis Sveta Baari, oli hea meel tajuda, et lõpuks ometi saab mitu aastat oma kookonisse surutud rahvas jälle rahus kogeda, mida tähendab kontserdil esiritta trügida, suvalisest small talk’ist väsida ja jalgadega põranda külge kleepuda.

18.–21. augustini kestnud kunsti- ja linnafestival UIT toimub iga kahe aasta tagant ning selle eesmärgiks on avastada ja vaadata Tartu linnaruumi uue nurga alt.

Möödunud neljapäevast kuni pühapäeva hommikuni Hiiumaal toimunud Sõru Saund oli parim puhkuselõpupidu.

Kumus avatud näitus „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel” tõstatab teemad nagu vastupanuvõimalused kapitalismis, meedia kui masside mobiliseerija ja reivide dionüüsoslik vabaduse potentsiaal.

Innovatsioon seondub Eesti avalikus arutelus valdavalt majanduskasvuga. Paraku vaatab see suuresti mööda tööstusühiskonna tekitatud keskkonnakahjudest. Meil on tarvis uue põlvkonna innovatsioonipoliitikat, mis suudaks vastata nüüdisaja suurtele väljakutsetele.

Ajastul, mil tehnoloogia imbub erinevates elusfäärides järjest sügavamale, pole kummati suudetud seda läänemaailmas hüppeliseks üldise heaolu kasvuks konverteerida. Süüdi on siin kidunev ühiskondlik kujutlusvõime, mis ambitsioonikate tulevikusihtide seadmise asemel üritab korvata oma visioonipuudust intensiivse peenhäälestusega.