Müürileht

Plaadiga „Nocturnal Orange” on INGA leidnud endale meelepärase suuna Eesti RnB ja neo soul’i maastikul.

Miriko laulumaneeris leiab The Weekndit ja silmavaates tibake Post Malone’i.

Liis Ringi värske üllitis hakkab kõrva õhulise õrnuse ja kihilise hõrkusega, isegi teatava viirastuslikkusega.

Šveitsi-eesti muusik Ingrid Lukas on muu hulgas ka haritud muusikaterapeut. Kõnealune album tegeleb üsna otseselt traumade vabastamise, oma hääle leidmise ja sisekaemusega.

Soulitar Rita Ray teine album mõjub tuttavlikult soojalt ja esinduslikult, olles range kvaliteedimärk ja samal ajal ka väga inimlik.

Elektroonilise poprokitrio kolmas täispikk kõnnib tumedamaid radu. Albumi roosa kuue alt ilmuvad nähtavale ärevus ja emotsioonide möll, mille võiks võtta kokku tarost tuntud kuradikaardiga.

Viktor’s Joy teine album toob päevavalgele nelja aastaga kogunenud muljed ja materjali – dokumentalistika põneva omailmaga loovisiku elust.

Paide indie-pundi Ans. Anduri puhul on tegu juba väikestviisi vanameistritega. Vananemise märke ilmutavad nad vähe, aga arenevad muudkui meisterlikumaks.

Tants ja trall šamaanivihmametsas, pidu päädib nõia hütikeses! Tegemist on ühe kobeda ja kauni kassetiga, millel figureerib kaks duot (mõlemad peaaegu triod!) kahest maailma eri otsast.

Ilmselt ei leidu Maarjamaal palju hingi, kes poleks kuulnud nalja- ja kirjamehest Mart Juurest. Vähem tähtis ei ole aga ka fakt, et tegemist on pikaajalise muusikakriitikuga, kes suudab kirjutada plaadiarvustuses kõigest muust kui muusikast ja ikkagi teose olemuse lugejale edasi anda.

Kuidas selgitada võhikule, mis on soul? Lase talle seda albumit!

Anna Kaneelina debüütalbum mõjub tõsimeeli nagu kaneel. Mõrkjasmagus helipalett tekitab omamoodi metamorfoosi. Plaadi kaanekujundus on suviselt kerge ja õhuline. Ometi viib üllitise sisu kuulaja (vähemalt minu) iseenda hämaratesse katakombidesse, pimedasse saali, kus saab oma murede ja rõõmudega tantsiskleda nagu Anna videos „Thunder”.