Müürileht

Iga mõõdukas loodusteadlik lugeja, kes haarab kätte mõne Linkola teksti, seisab paratamatult silmitsi vastuoluliste tunnetega.

Kliimamuutuste tagajärgede intensiivistumine on käivitamas inimeste ürginstinkte. Võitlus eluruumi nimel, verre uputatud ühiskondlik puhastustöö, süüdlaste otsimine – praegu kõlavad need veel kaugete ajalooliste seikadena, aga ei maksa arvata, et inimkond on kaitstud selliste ideede leviku eest.

Eesti vasakpoolsuse ajaloos esindavad juunikommunistid madalpunkti. Inimlikust seisukohast on nende intellektuaalide ideaalide purunemises omajagu traagikat. Nad polnud üksnes stalinistliku võimu, vaid ka isikliku vaimumaailma täieliku hävinemise ohvrid.

Kas üliõpilaseluga käib (veel) kaasas mingisugune eriline vaimsus? Seda eriti Tartus, mis peaks justkui kandma endas iseäralikku nooruse vaimuelu fluidumit. Mina ja mitmed mu sõbrad, kellega koos me 2016. aasta suvel Üheteistkümnenda asutasime, uskusime entusiastlikult, et Tartu vaim, kuigi vaikne, on endiselt olemas.

Esmakordselt ilmus „Cocaine Death” 2008. aastal kogumikplaadina, koosnedes varasemalt kolmel kassetil välja antud lugudest. Väidetavalt leidis Fernow selle jaoks inspiratsiooni „pahelise ööelu glamuurist ja hävituslikust olemusest”. Kergena seda muusikat võtta ei saa. Enamik sellest on päris ebameeldiv, kuid samal ajal silmapaistvalt jõuline.

Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loopi peale).