Müürileht

Kalmistutel jalutades võib tajuda aegadeülest kollektiivsust – kohtumist tuttavate nimedega, kes on su hinge märgi maha jätnud või sinust indiviidi vorminud.

Eesti suund Euroopasse, ebamugavad paraadid, kolm põlvkonda aktivismi ja ühiskonna igavene valmis saamine. Heidame pilgu LGBT+-inimeste ja riigi vahelistesse suhetesse viimasel 30 aastal.

Milleks vormida keraamilist anumat, kuhu ei saa midagi sisse panna? Milleks õppida eriala, mis tööpõllule suundudes raha sisse ei too? Asjad, mida pealtnäha millekski vaja ei lähe, võivad mängida inimese elus olulisemat rolli, kui me arvata oskame.

Protestida saab mõjusalt ka ilma suurema kisa ja kärata – näiteks käsitööd tehes. Astuda ise oma sokke nõeludes vastu üha kiirenevale maailmale, nõuda kududes oma õigusi või juhtida tähelepanu ühiskonna valupunktidele.

Greetings and Noise! Nii algavad sotsiaalmeedias MIMstuudios korraldatavate eksperimentaalmuusika ürituste teated. Kui aus olla, keeraks järgmise 6000 tähemärgi asemel hoopis volüümi põhja ning laseks igal Müürilehe lugejal kogeda lihast ja luust läbivingerdavaid helilaineid. Tuleb aga leppida kirjeldamisega.

Hanna-Maria Vanaküla õpib Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuris ehtekunsti. Seda, et ta oma valikutega õigel teel on, näitab ka hiljuti pälvitud Noor Ehe stipendiumi peapreemia. Otsustasime klassikalise intervjuu asemel korraks aja maha võtta ja omavahel pikemalt mõtteid veeretada.

Ehe ei ole pelgalt lihvitud kivi meie südame lähedal. „Ehe võib olla inimelu pühitsus,” ütleb ehtekunstnik Kadri Mälk, kes räägib Urmas Lüüsile suhetest oma töödega ning sellest, kuidas ta kive kui armsamaid valib ja vastvalminud ehetega isegi unne heidab.