Mis punktis lõpeb ajakirjandus ja algab aktivism? Ja mis hetkest peaks ajakirjanik ütlema, et stopp, see pole enam see, mida peaksin ajakirjanikuna tegema?

Laura Mallene

Ajakirjanduse pealisülesanne on alati olnud toimuva objektiivne ja erapooletu kajastamine, kusjuures eriti terava tähelepanuga tuleb heita valgust ebaõiglusele. Ajakirjaniku jumal on tõde. Töö meedias eeldab, et sa lähed faktide juurde, vaatad dokumente, leiad andmed ja lood kajastuse neist lähtudes. Teiseks on ajakirjanduse ülesanne käsitleda ebaõiglust. Selle töö sisse on kirjutatud vale paljastamine, ebaõigluse päevavalguse kätte tirimine, ohvritele hääle andmine.

„Aktivism” on sõna, millega ajakirjanikku rünnatakse. See tähendab, et sa ei jäänud truuks tõepüüdlusele, vaid taotlesid mingit kindlat (maailmavaatelist) eesmärki. Hiljaaegu tuli sellise kriitikaga lagedale USA esimene leedi Melania Trump, kes viitas president Donald Trumpist ilmunud paljastavale loole, milles anonüümsed allikad kirjeldasid, kuidas Trump keeldus Prantsusmaal USA hukkunud sõdurite surnuaeda külastamast, sest hukkunud olla „luuserid”. „See ei ole ajakirjandus, see on aktivism. Ja see on karuteene meie suurele rahvale,” kirjutas ta.

Üha enam tõstatubki küsimus, et kus lõpeb ajakirjandus ja millal on tegu aktivismiga – mis on lubatud, mis mitte. Oma ajakirjanikukarjääri jooksul pole ükski toimetus andnud mulle täpseid suuniseid selle kohta, millistest protestidest tohib osa võtta või mida peab vältima. See on põhinenud alati kõhutundel.

On ajakirjanikke, kes usuvad, et selle ameti esindajad peaksid piirduma kirjutamisega, mitte minema Valgevene diktatuuri või abordivastasele marsile. Kui on vaja toetushääl anda, saab seda teha arvamusartikliga, sest ka see on hääl ja vahend võitlemiseks. Paljud usuvad, et ainus vahend.

Kirjutasin naiste marsi ettevalmistustest reportaaži Eesti Päevalehe laupäevalisasse. Käisin vaatamas, kuidas kõledas hoones maaliti valmis roosad plakatid, saatsin fotograafi pildistama, kuidas endale kooti üheskoos marsi jaoks mütse, kohtusin Balti jaama turuhoone teisel korrusel peakorraldajaga.

Siis kohtusin lesbidega, kes olid tulnud siia Venemaalt. Oma kodumaal ei saanud nad enam olla ega elada – just seksuaalse orientatsiooni tõttu. Üks neist oli leidnud vinge eesti naise. Nad käisid koos, käsikäes, kaks naist pluss nende väike koer, kelle kaelas oli naiste marssi toetav sildike.

Loo ilmumispäeval vaatasin süngelt enda ette ja mõtlesin neile lugudele, mille ma kirjutanud olen. Lähisuhtevägivallast, ahistamisest, vägistamisest, treeneritest, kes vägistasid oma õpilasi, väärkohtlemisest, Istanbuli konventsioonist, mille eesmärk on koduvägivallaga võidelda, ja poliitikutest, kes peavad sellest tähtsamaks traditsioonilisi soorolle. Ja ma olin vihane.

Veel olin ma kahevahel. Kas ma tohin seal marsil olla? Kas ma olen endiselt ajakirjanik? Millal pean piirduma kajastamisega? Millal tohin ulatada abikäe? Tõmbasin punase kootud mütsi pähe, astusin õue ja liikusin Viru väravate suunas.

Stenograafiast aktivismini

On palju neid, kes tahavad taandada ajakirjaniku stenograafi rolli: kui on konflikt, helistad ühele, siis teisele poolele, kolmandale, kui see on olemas, paned kõigi arvamused tasakaalustatult kirja ja avaldad täpselt sellisel kujul. Nii näevad reporterite tööd reeglina võimukandjad, kelle jaoks oleks palju lihtsam, kui ajakirjanduse osatähtsus oleks väiksem.

Oleks ju kergem istuda Stenbocki majas neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil siniste sametkardinate taustal, öelda, mis tekst peaks ajalehte minema, ja teada, et järgmisel tunnil on sinu suurejooneline sõnum veebis ja siis ka homses ajalehes. On riike, kus see nii käibki, kuid neis on riigikord hoopis teine. Neis ei ole sõna vaba.

Stenograaf-ajakirjanik on kindlasti mugav, kuid demokraatia seisukohast kehv variant. USA endine ajakirjandusõppejõud õpetas oma tudengitele, et kui keegi ütleb, et sajab, ja keegi teine, et mitte, siis sinu töö pole tsiteerida mõlemat. Sinu asi on vaadata kuradi aknast välja ja teha kindlaks, kummal on õigus. Ajakirjaniku roll ongi küsida küsimusi. Ebamugavaid küsimusi, mis on tõe teenistuses. Ajakirjaniku lõplik lojaalsus saab kuuluda ainult lugejale.

Oleks ju kergem istuda Stenbocki majas neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil siniste sametkardinate taustal, öelda, mis tekst peaks ajalehte minema, ja teada, et järgmisel tunnil on sinu suurejooneline sõnum veebis ja siis ka homses ajalehes.

See on kohati väga ebamugav amet. Selline, mida on lähiminevikuski avalikult rünnatud, selle esindajaid ähvardatud, alandatud, ignoreeritud, kasutatud nende pihta avalikult rohkem või vähem räigeid solvanguid. Ajakirjanike ahistamise meetoditest on Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid kirjutanud teadustöid (viimati Tartu Ülikoolis ühiskonnateaduste instituudis tänavu kevadel kaitstud Greete Palgi magistritöö „Eesti naisajakirjanike kogemused agressiivsete ja ahistavate kommentaaride ja allikatega”).

Neid lugedes taban end kaasa noogutamast. See juhtus ka minuga. Ning see. Avalik alandus, ähvardamine. Korduvalt mulle läkitatud teade: „Ma soovin, et neegrid sind grupivägistaks.” Need sõnumid kõlasid, kui kirjutasin immigratsioonist, pagulastest või Aafrikast, ja on tuttavad neile meedias töötanud inimestele, kes on samal teemal peatunud.

Eesti poliitilises diskussioonis on alandavad nimetused võetud valehäbita kasutusele eelkõige USA ametivendade hiljutist käitumismalli kopeerides mitte ainult tagatoas või omavahel, vaid ka avalikel esinemistel või pressikonverentsidel. Kõige julgemad ütlevad solvangu kaamerasse või ajal, mil diktofon lindistab. Inimese kohta, kes istub-seisab ta enda kõrval.

See strateegia on teinud poliitiku elu kergemaks. Lihtsam on ajakirjanikku rünnata kui tegeleda tema sõnumiga. Lihtsam on Delfi ajakirjanikule mitte vastata ja lasta erakonnameedial ajakirjanik „leheneegriks” tituleerida kui tegeleda ajakirjanduse avaldatud tõenditega, mis räägivad sigadustest sinu valitsemisalas. Eriti lihtne on see siis, kui sinu koalitsioonipartner vaatab seda vaikides ja nii heaks kiites pealt. Ajakirjanikku püütakse jõuliselt ja solvangute abiga stenograafiks suruda. Ajakirjandusmaailmas elades saabki pareerida kahe äärmuse vahel: kuuleka passiivse stenograafia ja aktivismi. Õige lähenemise peaksid aitama leida toimetused, ajakirjanike ühendused ja hea tava.

Eesti ajakirjanike suhe aktivismiga

Töö ajakirjanikuna ei pea faktitäpne ja aus ainult olema, vaid ka sellisena näima. Eesti ajakirjanikud ei ole aktivismist „puhtad”. Pea eranditult on ajakirjanikud põhjendanud seda asjaoluga, et olid aktivistid väljaspool ajakirjanikuametit. Nii algatas Raadio 2 saate „Olukorrast riigis” kunagine juht Anvar Samost keskkonnas petitsioon.ee allkirjade kogumise peaminister Andrus Ansipi Sotši olümpiamängudele sõitmise vastu. Ta põhjendas hiljem, et tegi seda „väljaspool saadet”. ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk mõistis selle hukka, tsiteerides ERRi hea tava dokumendi sõltumatuse peatükki, mis ütleb, et ajakirjanikud ei deklareeri oma eelistusi sellisel viisil.

Priit Pullerits saatis kooseluseaduse vastuvõtmise ajal 2014. aastal riigikogulastele kirja, kus ta lubas teha kõik endast oleneva, et tuletada meelde nende riigikogulaste nimesid, kes hääletavad kooseluseaduse poolt. Kuna kiri saabus Pulleritsu töömeililt, võtsid riigikogulased seda ähvardusena. „Ma olen kindel, et minul kui Eesti kodanikul on ABSOLUUTNE õigus saata riigikoguliikmetele seesugust kirja nagu see õigus on ka ABSOLUUTSELT kõigil ülejäänutel Eesti kodanikel, sest kui riigikoguliikmed ei kuula üldse rahva enamuse häält, ja enamus on selle seaduse vastu, mida on näidanud kõik avaliku arvamuse küsitlused, siis mis ühel Eesti kodanikul veel üle jääb?” põhjendas oma tegu Pullerits. Enda blogis kinnitas ta hiljem, et toimetus keelas tal edaspidi kooseluseadusest kirjutamise. Kahel korral.

Suur osa Eesti ajakirjanikest on istunud Priit Pulleritsu uudiste sotsioloogia ja reporteritöö aluste loengus. Ka mina. Just seal õppis praegune Ekspress Meedia uuriv ajakirjanik Martin Laine, mis on kõige selgem punane joon: parteisse kuulumine. „Ja ma olen sellega sada protsenti nõus. Seal on ilmselged põhjused, miks seda teha ei tohiks. Ajakirjanikuna pead sa looma võimalikult vähe mooduseid enda ründamiseks,” ütleb Laine.

Ta kasutab oma arvamuse väljendamiseks Twitterit. Mitmel korral on ta alustanud säutsu kirjutamist, kuid siis kirjutatu kustutanud. „Ma olen seadnud piirangud mõtete väljendamisele avalikus ruumis, et mitte tekitada segadust, kas need on minu isiklikud seisukohad või minu tööandja omad. Ometi on minu väljendusviis keskmisest ajakirjanikust julgem,” leiab Laine. Kuid lõpuni ta ennast ei piira. Laine usub, et see, et ta nii avatud kaartidega tegutseb, pigem näitab veel rohkem, et ta on sõltumatu.

Ajakirjandusmaailmas elades saabki pareerida kahe äärmuse vahel: kuuleka passiivse stenograafia ja aktivismi.

Ajakirjanik ja maailmavaade

Ajakirjandus on tegelenud ise oma üldiste piiride paikaseadmisega – mis on eetiline ja mis mitte. Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks aktivismi ei puuduta, märkides küll ära sõltumatuse olulisuse. Lisaks üldisele ajakirjanduseetika koodeksile on toimetusi, kus on veel eraldi (kitsendavad) reeglid. Nii on Äripäeval oma eetikakoodeks, mis keelab ajakirjanikul „kirjutada asjadest, millega ta kodanikuna on seotud”. Samuti ei tohi Äripäeva ajakirjanik kuuluda poliitilisse erakonda või mõnda teise organisatsiooni, millesse kuulumine seab kahtluse alla tema sõltumatuse. Samas sedastab ERRi hea tava lepe, et töötajad võivad olla erakondade, ametiühingu ja ametialaste liitude ning teiste ühiskondlike liikumiste liikmed tingimusel, et oma töös ja tegevuses, mida võidakse seostada ERRiga, peavad nad lähtuma ERRi väärtustest.

Üks USA mõjukaim veebiuudiste portaal BuzzFeed News on töötanud välja oma eetikakoodeksi, mis puudutab just aktivismi: „Usume kindlalt, et mitmetes küsimustes, sealhulgas kodanikuõigused, naiste õigused, rassismivastane võitlus ja LGBT võrdsus, pole kahte poolt. Mis puutub aga aktivismi, siis BuzzFeedi toimetus peab järgima nende meie toimetajate ja reporterite eeskuju, kes pärinevad rangest ja neutraalsest ajakirjanduse traditsioonist, mis seab esikohale faktid ja uudised.” BuzzFeed ütleb sealsamas välja: kui me nõnda ei toimi, muudab see ajakirjanike töö raskemaks. Raskemaks – see tähendab tõenäoliselt rünnatavamaks.

Mis juhtub, kui ajakirjanikul tekib maailmavaateline konflikt? „Ma ei mäleta, et oleksin olnud sellises olukorras,” tunnistab kolme Bonnieri preemiaga pärjatud Piret Reiljan. Ta usub, et iga teema kajastamisel tuleb olla tasakaalukas ja anda sõna kõigile pooltele. Kui kellelegi tehakse liiga, keegi varastab, siis sellele tuleb teravalt osutada ja pole vahet, mis on kellegi maailmavaade, kuuluvus jne.

„Minu jaoks poleks näiteks oluline, kas korruptiivne on Reformierakond või EKRE, kajastaks samamoodi mõlema variandi puhul,” ütleb Reiljan. Ja kui ta tunneb, et tal on teema suhtes nii tugev arvamus, et ta ei suuda sellest kirjutada, ütleks ta selle toimetusele välja. „Ka vastupidi: kui toimetus teab, et mõnel ajakirjanikul on teatud teemade suhtes väga tugev hoiak, siis ei peaks ehk saatma just teda neid asju kajastama, kui on alternatiive.”

On hulk väärtusi, mille eest peab seisma. Inimõigused ei kuulu debateerimisele. See on mängulaud ja enne ei saa mängima hakata, kui see on paigas.

Aga ikkagi, see protest

„Mina ei näe selles probleemi, ise ma küll väga meeleavaldustel ei käi, kuid ajakirjanike kui tundliku närviga inimeste puhul on see igati ootuspärane ja okei,” kirjutab Piret Reiljan mulle.

Hästi, selgelt parteilistel meeleavaldustel (nagu parteilised tõrvikurongkäigud) ta ajakirjanikke näha ei sooviks (kui kajastamine välja arvata), kuid üldisematel ühiskonna valupunkte, aktuaalseid teemasid vms puudutavatel kogunemistel – miks mitte.

Ta meenutab, kuidas käis kunagisel Ukraina toetusüritusel ja Meie Eesti üritusel, samuti mingil pagulaste toetuseks korraldatud üritusel. Sõja vastu ja vabaduste ning inimõiguste/inimlikkuse poolt on Pireti jaoks lihtsalt oluline meelt avaldada. Isegi kui oled ajakirjanik. Martin Laine nõustub temaga: inimõiguste poolt olla on okei. Lisaks on ajakirjanikud noorem generatsioon, kes ongi sellistes küsimustes tundlikumad. Ajakirjanik – leiab ta, ja ma noogutan ägedalt kaasa – on see, kes jälgib toimuvat äärmise tähelepanelikkusega. Punane ohutuli hakkab vilkuma kaugelt enne, kui jõuab toimuda mõni protestirongkäik. Ajakirjanikud teavad demokraatia kirjutamata reegleid. Nende järgimine on ajakirjaniku roll.

Kes ta siis on – see, kes läheb naiste marsile või Valgevene eest seisma –, aktivist või ajakirjanik? Ajakirjanik muidugi. Selles maailmas on piir ja tükk halli ala. Aga siiski. On hulk väärtusi, mille eest peab seisma. Inimõigused – nagu rõhutab BuzzFeed – ei kuulu debateerimisele. See on mängulaud ja enne ei saa mängima hakata, kui see on paigas.

Laura Mallene tegutses ajakirjanduses üle kümne aasta. Ta on töötanud Postimehes, Äripäevas, Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes ning võitnud mitmeid ajakirjandusauhindu. Peamiselt kajastas ta sotsiaalseid teemasid. Praegu on ta kommunikatsioonijuht mõttekojas Praxis.