Ühes intervjuus küsis ajakirjanik David Lynchilt, kas tema filmides on palju usutemaatikat. Selle peale vastas Lynch, et on küll, aga kui žurnalist edasi uuris, kas too sooviks selgitada, vastas režissöör eitavalt.

Uusmeremaa muusiku Aldous Hardingiga on sama lugu. Ta pole kunagi oma albumite teemade kohta väga palju seletusi jaganud. „Designeri” puhul on ta öelnud, et üritas näidata, et muusik ei pea käituma tõsiselt, et näida tõsine, ning videotes „The Barrel” ja „Fixture Picture” tõuseb see eriti esile.

Aldous on algusest peale tundnud, et ta põrkub liiga mööda seinanurki ega suuda millelegi keskenduda. Oma kolmanda kauamängivaga on ta jõudnud minu jaoks punkti, kus ta enam ei muretse, kas keegi saab temast aru, vaid on hoopis avali kätega iseenda olemust ahmimas. Ma soovitaks üldse mitte üritadagi tema täiesti absurdseid laulusõnu kodeerida. Pikemalt pole vaja mõelda ka tema ärevushäire all kannatava triksteri tegelaskujule. Kunstimaailm on niigi üleseletatud ja -mõtestatud. „Designer” on parim siis, kui panna silmad kinni ja nautida seda kõike lihtsalt sensoorselt.