Mitmed mängud, millega lapsed ja isegi täiskasvanud sajand tagasi meelt lahutasid, on tuttavad tänapäevalgi. Aastasadade eest olid mängud aga seotud ka usundiliste kujutelmadega.

Muna mulku ajamine, Kambja kihelkond, 1933. Fotod: Richard Viidebaum (Viidalepp) (Eesti Rahvaluule Arhiiv)

Eesti rahvamängud peaksid justkui olema need, mida on mängitud Eestimaal aastasadu ja mis on ühel või teisel viisil iseloomulikud eesti talupojakultuurile. Ent mängukultuur ja pärimus muutuvad ning erinevatel earühmadel, aga ka piirkondadel ja sotsiaalsetel gruppidel on igaühel oma mängurepertuaar. Kui räägime eesti rahvast, siis keda ja missugust ajastut me silmas peame? On selge, et mängud ringlevad nii ajas kui ka ruumis, saavutades vahel ulatuslikuma ja laiahaardelisema, teinekord kitsama leviku. Küsimus on vaid piirides – nii on otstarbekam kõnelda pigem mänguseltskondadest ja suhtlusrühmadest, kes omavahel sarnaseid mänge jagavad, kui kogu rahvast.

Ühtlasi ei ole aastasadadetaguse mängupärimuse kohta piisavalt dokumenteeritud andmeid, et täpselt väita, kes, mis ajal ja kuidas teatud mängu mängis. Lastemängude kõrval saab rääkida näiteks veel noortemängudest (õitsil või kiige juures mängitud), aga ka täiskasvanute tähtpäevadega seotud ja rituaalsetest mängudest (jõuluõlgedel mängitud) – nii oli igal mänguliigil oma funktsioon.

Veel peab mainima mängude tähtsat rolli kultuuri seletamisel, eriti 20. sajandi keskpaigas. Evolutsionistlikust vaatenurgast on äärmiselt konservatiivsed lastemängud säilitanud mitmeid motiive ja relikte täiskasvanute varasematest tegevustest ning nende põhjal on võimalik rekonstrueerida minevikku.

Pallimänge seostati allmaailmaga

Mängude algupära ja vanuse otsingud on viinud Vana-Rooma, Vana-Hiina ning teiste vanade kultuurideni. Mitmeid Eestis nii 20. sajandi alguses kui ka praegu tuntud mänge on leitud ka keskaegse Euroopa üleskirjutistest.

On arvatud, et Eesti vanemail mängudel on palju ühisjooni meie naabrite ehk vene, läti ja soome mängudega. Samamoodi on tuvastatud teatud mänguelementide meile jõudmine (balti)saksa kultuuri kaudu. Iseloomulikuks näiteks on liisklugemised ehk mängualgussalmid, mis on vahel otse- või toortõlked germaani keeltest, nagu tuntud salmike „Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa…”. Nõukogude ajal tuli rohkelt mänguainest meile idast vene keele vahendusel.

Huvitav on tutvuda uurimistöödega, kus kiigatakse korraks aastasadadetagusesse mängumaailma. Näiteks on eesti regilauludes viiteid pallimängule, kus mingit eset (nt puust muna) veeretatakse kaikaga. Regilauludes lauldakse sellest, kuidas see lendab ema-isa hauale ja peategelane läheb seda ära tooma. Ta leiab haua avatuna ja suhtleb oma surnud sugulastega. Sama motiiv esineb näiteks ka Gilgameši eeposes. Nii eesti kui ka muistses sumeri rahvaluules leiab pallimängu seostamist surnute allmaailmaga, aga ka kevadsuviste pühadega. Teatavasti algas lihavõtetega ka kiigelkäimise traditsioon, mis hõlmas samuti mängimist. Eesti ja sumeri rahvaluule sarnastele motiividele ei omistata siiski ühist põlvnemist ja teket, vaid pigem võrsusid mõlemad looduse ja inimelu tsüklite ühendamisest ning nende usundilistest tõlgendustest, ühisest pärimusvoolust. Motiivid olid sarnastena käibel maailma eri paikades ja on lihtsalt mõnel pool ka kirjalikes allikates säilinud.[1] Samuti on mängude käigus esinevat keppidega lükkamist peetud sümboolseks halbade jõudude äraajamiseks.

Mitmed mängud ja tantsud sisaldasidki maagilisi toiminguid, millega üritati mõjutada häid jõude endale soodsas suunas ja tõrjuda halba. Sellised olid näiteks ämmamäng ehk ämmamuna auku ajamine, mille puhul veeretatakse toikaga muna või palli, nagu sai eespool mainitud, ja rattamäng, kus veeretatakse ümmargust, näiteks kasepalgist lõigatud ratast. Ratast mängiti sageli külavaheteedel ning see oli armastatud mäng poiste ja noormeeste seas, kuid 1935. aastal, näitena toodud mängu üleskirjutamise ajal, ei olnud mängimisel enam usundilist sisu.

Maantee ääres elavate laste mängudest võime nimetada rattaviskamist. Selleks on vajalik ilus ümmargune ratas ja kummalegi mängijate portsule rattakaitse keppe. Mängijad jaotatakse pooleks. Mõned, kes on rattapüüdjad või kaitsjad, võtavad omale kepid ja siis võetakse loosi („kummast käest kivi võtad”). Ratta saaja viskab selle vastase poole veerema. Need kaitsevad ja püüavad ratast kinni võtta. Kui ratas käes, visatakse see sealt tagasi, kus ratas seisatas. Kumb ports taganeb teatud piiridest välja, on kaotanud. – ERA II 98, 109/10 (5). Palamuse khk., Kudina v. ja as., Raja t. – Aksel Barbits, Kudina algkooli õpilane, snd 1922 (1935)

Talulapsed liivahunnikus mängimas, Nõo, Tähtvere vald, Tedre talu, 1942. Foto: Richard Viidebaum (Viidalepp) (Eesti Rahvaluule Arhiiv)

Üldtuntud lemmikmäng – kull

Suur osa ka tänapäeva lasteni jõudnud mängudest oli tuntud juba 20. sajandi alguses. Lastemängudest saame aimu rahvaluulearhiivi 1934.–1935. aastal korraldatud esindusliku kogumisvõistluse ainese kaudu. Nendeks on kõikide meie praeguste elavate põlvkondade lemmikmängud, nagu mädamuna, keks, pimesikk, „Haned-luiged, tulge koju”, „Ass-ass, tagumine paar välja”, aga ka tipimäng ehk „Tibu-tibu, ära näita”, eseme peitmine ehk „Soe või külm”, seltskonnamängud, nagu pikknina, paberimängud, nagu „Laevade pommitamine” või „Poomine”, kaardimängud, nagu „Linnade põletamine” jt.

Teatud osa neist mängudest on rahvusvahelise levikuga. Tagaajamist ja selle imiteerimist mängus on seostatud jahiloomade küttimise või saaklooma jälitamisega ning seda mängisid varasemal ajal ilmselt ka täiskasvanud. Üks üldtuntud tagaajamis- ja jooksumäng on kull, mida on mängitud mitmete põlvkondade jooksul. Nii kutsutakse seda Eesti eri paigus erinevalt, nagu „kull”, „kula”, „läts”, „mats”, „hoop”, „kirp”, „perä” jne. Laias laastus jagunes Eesti kaheks – läänes oli kasutusel „läts”, idas „kull”, Kirde-Eestis „pütt” või „pitt”, Kagu-Eestis „hoop” jne.[2] Samamoodi olid selle tagaajamismängu nimetused jagunenud paikkondlikult ka näiteks Inglismaal, kus põhjas oli levinud „Tig”, lõunas „Tag” ja kagus „He”, Põhja-Walesis enamasti „Tick”, tunti ka teisi variante. „Tag” oli kasutusel ka Kanadas ja Ameerika Ühendriikides.[3]

Kull oli kõige populaarsem mäng aastatel 1934–1935, aga ka 1992. aasta lastepärimuse küsitluse vastustes (333 üleskirjutust).[4] Üheks laste lemmikmänguks osutus see ka 2018. aastal korraldatud laste- ja noortepärimuse küsitluse järgi. Kohati kasutatakse praegugi Lääne-Eestis (eriti Lääne- ja Pärnumaal) nimetusi „läts” ja „lets”, Ida-Virumaal „pitt”, Jõgeva- ja Järvamaal „mats” jne.

Hea ja kurja võitlus

Lastemängude uurijad peavad üheks teemaks, mis eri ajastute ja erinevate lasterühmade repertuaaris kordub, hea ja kurja võitlust. Seda mängitakse läbi näiteks tänapäevaste poest ostetud erinevate kaubamärkide mänguasjadega, nagu Lego klotsid, aga ka käepäraste looduslike vahenditega, nagu kaikad, puupüssid ja lumepallid.
Laialdaselt kajastus sõjamängudes venelaste ja sakslaste (ehk fašistide) vaheline võitlus. See II maailmasõja ainetel põhinev mäng jõudis lasteni 1940ndatel enamasti kinofilmide ja hiljem televiisori kaudu. Mängudes ei kujutatud alati sõda, otsest võitlust kahe rühma vahel, vaid erinevaid süžeid nõukogude sõjafilmidest, näiteks luurajaid ja partisane tagalas. Teemasid, rolle ja lemmikkangelasi võetaksegi üha rohkem üle meediast, mitte ainult kodusest keskkonnast.

Sõda sai palju mängitud. […] Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise „haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli! – ERA, DK 130, 7. Tallinna l. – Andrus Roos, snd 1961 (2013)

Mitmetes lastemängudes imiteeritakse töötegemist ja koduseid toiminguid ning kajastatakse erinevaid elusündmusi. 1930. aastate laste imiteerimismängude hulgast leiab näiteks salakaubaveo, matusemängu ja loomade tapmise. Agraarmiljöös olid matusemängud tavalised, surnud lindude, hiirte või teiste väiksemate loomade matuseid peavad lapsed nii mängudes kui ka päriselt siiamaani. Ümbritsevast elust jõuavad lasteni mänguteemad, laste imiteerimis- või loovmängudel on oma kindel funktsioon – kohanemine täiskasvanute maailmaga.

Nagu varasemal ajalgi, levivad mängud praegu ühelt seltskonnalt teisele, neid muudetakse, kombineeritakse ja kohandatakse, improviseeritakse ja luuakse ise. Tänapäeva mängu-uurimustes keskendutaksegi muu hulgas loovusele. Nüüdses maailmas, kus me mängime ekraanide vahendusel või sportmängude võtmes sageli kogu elu, on tähtis, et mängud tekitaksid hea tunde ja pakuksid mängurõõmu. Kuigi mängimise funktsioon, vahendid ja situatsioonid võivad olla aastasadadega muutunud, on need meile vajalikud – miks me muidu mängiks.

Kirjandus: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjad ja lehekülg „Uued ja vanad mängud rahvaluulearhiivist”.

[1] Annus, A.; Sarv, M. 2015. Pallimäng ja avanevad hauad sumeri ja eesti rahvalauludes. – Akadeemia, nr 12, lk 2143–2165.
[2] Vissel, A. 1995. Traditsiooniline ja uuenduslik tänapäeva lastemängudes. – Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist I, lk 255–305.
[3] Opie, I.; Opie, P. 1984. Children’s Games in Street and Playground.
[4] Vissel, A. 1995. Traditsiooniline ja uuenduslik tänapäeva lastemängudes. – Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist I, lk 255–305.

Astrid Tuisk on folklorist. Ta töötab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis ning tema peamised uurimisteemad on lastemängud, elulood ja Siberi eestlaste rahvaluule.