Kui kunstiprojektid, eriti audiovisuaalse täiskompoti stiilis üllitised, võivad tihti pelgalt heliradadele ümber asudes oma mõju kaotada, siis „Lexachasti” puhul on sellest rehast kindlalt mööda astutud.

Oma pool tundi kestev drone’i ja avangard-EDMi mõjutustele tuginev väljalase tõuseb kõrgemale üksluisest ambient’ist ning suudab kuulaja tähelepanu põnevate ning ootamatute võtetega üleval hoida. Näiteks vokaalsämplid oma mänglevas müstikas on laenatud justkui üks ühele Shpongle’i kataloogist, samal ajal kui maja väristavad karmid momendid süstivad kuulajasse õudu ja ängistust.

Tegemist pole siiski mingi hitivabrikuga ning palade jaotamine üheksaks peatükiks tundub pigem meelevaldne või äärmisel juhul meediumi nõudmistest tulenev valik. Tegelikult elab muusika siin oma elu, tuues tagasi helisid ja lähenemisi, mis vaid mõned minutid tagasi julgelt kõrvale heideti. Kuigi kriitiline kuulaja võiks nõuda siinkohal vähem skisofreenilisust ning närvilisust, peab tõdema, et „Lexachasti” lähenemine on üpris värskendav. Jah, see on peamiselt mehaaniline ning külm väljalase, mille ülesanne ei ole kuulajas kindlus- ja turvatunnet tugevdada, kuid vahetevahel on selline vägivaldne lambist võetud latakas päris asjakohane.