Küllap on liiga paljud meist küsinud siin elus endilt või teistelt, mida näeb etikett ette olukorras, kus sinu telefoni saabub dickpic. Foto kellegi peenisest. Mida teha? Kas vastata? Või siis on esimene küsimus, et kes, oh kes ja miks, oh miks sääraseid üldse saadab.

Ehitage mulle püramiid

Juba aastatuhandeid on kividele, müüridele ning seintele anonüümselt falloseid joonistatud, kuid nutiajastul tabavad peeniseeksponeerijad pahaaimamatuid pilke ootamatumalt kui kunagi varem. Foto: Helen Tammemäe

Ilma igasuguse naljata ei kaunista miski inimest rohkem kui edevus, ja selfitamine on kõvasti[1] iidsem kui nutitelefonide enekakaamerad. Tähelepanujanu tekkis ka palju varem sellest, kui Abraham Maslow mõistis selle oma püramiidi paigutada. See on isegi vanem Egiptuse püramiididest, mis on juba iseenesest arhitektuurikeelsed eneseimetlusrallid pealkirjaga „Mina olin siin!”.

Samamoodi ei soostu edevuskuninganna Kim Kardashian ilmselt voodist tõusmagi, enne kui ta uusim tagumikupilt pole väärt vähemalt miljonit meeldimist ja kuulujutublogide ning konservatiivide oigamist: „Kuidas ta jälle… Ise on naine ja veel ema ka!” Õudne, kohutav ja lõpuajad.

Kuigi lõpuajad algasid kahjuks ammu enne Põhja-Ameerika lemmiktelepere reality-show’d, sest šokeerimine oli teema juba meeldimiste-eelsel ajal, meenutagem Vincent van Gogh’d, kes enda mutileeritud kõrvaga selfi lõuendile paigutas. Aasta oli siis 1889 ja enesejäädvustajaks mees.

Ühiskond areneb, ent indiviid jääb paigale, ja nii veereme edasi aega, mil ratta järel inimkonna tähtsuselt teine leiutis nimega internet on kuulutatud inimõiguseks (sellest, et ratas pole tänapäevani inimõigus, võib teha mõningaid järeldusi). Läheme ajastusse, mil jäädvustatakse näost allapoole jäävaid kehaosi. Selliseid, mille ilmete lugemiseks ei pea olema hiilgavate sotsiaalsete võimetega.

Baklažaan[2]

Jõuame emoji-ajastusse ehk tagasi märkide keelde. Ja suvalisse argiõhtusse, kui jõudsin töölt koju ja panin selga koduriided, mille mugavuse määr oli võrdne nende koledusega. Istusin rätsepaistes kõval[3] diivanil, sõin Rimi viineripitsat[4] ja kirjutasin telefonitsi mehega, kellega olin eelmisel nädalavahetusel peol tutvunud. Sattusime rääkima Sofia Coppola filmist „Lost in Translation”, kust mulle meenus hetk, mil Charlotte ütleb oma meessoost sõbrale: „Ma proovisin pildistamist, aga [mu fotod] olid nii keskpärased. Ma arvan, et igal tüdrukul on fotograafiaperiood. Tead küll, hobused… oma jalgade pildistamine.” Sellele meenutusele järgnes ettepanek kohe jalutama minna.

Kuna teatavasti kahaneb inimese sotsiaalne aktiivsus eksponentsiaalselt täpselt sel hetkel, mil ta varbad puudutavad pidžaama jalatunnelit, proovisin kõiki võimalikke viisakaid teid pidi öelda, et ma täna ei tule. Mees teisel pool internetti oli veidi solvunud, ent ma ei lasknud end sellest segada. Selge, räägime veel fotograafiast. Ja nii lendles ekraanile täiesti ootamatult mu esimene dickpic. Õudne, kohutav ja lõpuajad.

Aga ei olnud, sest lubage, ma kirjeldan. Tegu oli täiesti hariliku peenisepildiga, mida võiks esitleda galeriis järgmiselt: „Peenis peos”, digifoto, 2016. Lihtne silindrikujuline vorm inimese käes, mis täiesti ausalt öeldes ei suunanud mind nuttes telefoni vulkaani viskama.

Aga mida sa siis teed? Sellisel hetkel? Tegelikult olin üllatunud ainult sellest, et ma polnud juba varem ühtki peenisepilti saanud. Sest sellega on nagu iga-aastase gripipuhanguga – mõtlen, kas seekord saan mina ka, ja kui, siis millal, ja kui juba, siis kuidas ja missuguse täpselt. Aga lõpuks ta tuli ja sellele järgnes ainult mitu minupoolset vaikust.

Vaikus.
Vaikus.
Vaikus.

Ja viineripitsa[5] mu suus tuletas meelde ja meelde ja meelde, et ta on viineripitsa[6]. Ning kohe saabus tagasisideleht: „Kuidas tundub?”

Kuna olen suhteliselt mittepoliitkorrektne ja aus inimene ning tahtsin veidi halba nalja teha, siis vastasin, et ei tunne midagi[7].

Selle vastusega meie vestlus suri. Ise jäin edasi mõtlema, et mis küll toimus sel hetkel ta peas. Mida ta öelda tahtis? Oli see kutse tantsule või info kõrva taha panemiseks[8]? Küsis ta, kas see oli Maxima või Maxxxima? Kas sellisel hetkel peab samaga vastama? Mida etikett ette näeb? Kas peenisepildid kuuluvad ametliku lähetuse kavva või sättuvad need basseiniga järelpidude hulka? Millega ta sel hetkel üldse tegeles? Ühelt poolt peab arvestama faktiga, et vestlusse selliste pooltuttavatega on üllatusteenuse püsikorraldus sisse arvutatud. Teisalt… Aga mis teisalt. Ei olegi mingit teisalt. On lihtsalt peenisepilt.

Hiljem tegin tuttavate hulgas pisikese küsitluse ja tuli välja, et selliseid üllatuspilte saavad peamiselt geid geirakendustes (sest neis on võimalik pilte saata), heterote puhul on enamjaolt tegu vastastikuse kokkuleppega sina-mulle-mina-sulle. Põhjapanevaid järeldusi ei tasu muidugi teha, sest valim oli kitsas.

Tänase päevani pole teada, kas see oli mingit sorti flaier või visiitkaart. Igatahes ei pidanud ma seda väepilti oma kolju siseküljele naelutama, sest ta hoolitses ise selle eest, et mu püsimällu vajutuks sügav peenisekujuline reljeef. Lipuvarras[9] on sisse vajutatud[10] ja see lipp[11] ise lehvib nii mis kole.

[1]No pun intended.
[2]Pun intended.
[3]No pun intended.
[4]No pun intended.
[5]No pun intended.
[6]No pun intended.
[7]No pun intended.
[8]No pun intended.
[9]No pun intended.
[10]No pun intended.
[11]No pun intended.