On taas aeg heita pilk Müürilehe arhiivisügavustesse, artiklitele, mida on saanud varasemalt lugeda vaid paberkandjalt. 2012. aasta lehes kirjutas Peeter-Marko Mikk ülikoolilinna reiviskeene tekkeloost ja kollektiivsest armastusest elektroonilise muusika vastu üheksakümnendatel.

Peoflaier Tartu reivile

Kui ma hakkasin Tartu 90ndate aastate klubikultuuri kohta algset taustinformatsiooni ning esmaseid andmeid koguma, sai mulle üsna ruttu selgeks kaks asjaolu, mis veensid mind selle teemaga lähemalt tegelema. Esiteks, otsides teema kohta kirjalikke allikaid ning materjale, selgus peatselt, et antud teema põhjalikum käsitlus ning analüüs praktiliselt puudub. Teiseks mõistsin ma infokilde kokku pannes üsna kiiresti, et tegemist on väga põneva ning värvika materjaliga, mis väärib kindlasti ka kokkukogumist ning üleskirjutamist.

Oma uurimuse koostamisel tuginesin ma peaasjalikult intervjuudele 90ndate aastate Tartu alternatiivse klubikultuuriga vähem või rohkem kokku puutunud isikutega. Samuti kasutasin toetavate allikatena ajakohaseid meediaallikaid.

Eeldused

Tartu alternatiivse klubikultuuri kujunemisele panigi aluse see, et leidus piisavalt suur hulk inimesi, keda ühendas huvi Eesti ühiskonnas uudse elektroonilise tantsumuusika vastu. Esimesed uudse muusikaga peod korraldati üsna juhuslikel ajenditel ning regulaarset korrapärasust nende ürituste puhul täheldada ei ole võimalik.

Eeldusi, mis olid olemas esimeste alternatiivse klubikultuuriga seonduvate ürituste korraldamiseks, oli mitmeid. Esiteks leidus piisavalt suur seltskond inimesi, keda elektrooniline tantsumuusika huvitas, ning ka ettevõtlikke entusiaste, kes neid esimesi üritusi korraldasid. Teiseks eelduseks oli see, et erinevate kanalite kaudu oli saadaval juba parasjagu muusikat, mida nendel üritustel mängida. Kolmandaks eelduseks oli soov ennast teostada ning täita ühiskonnas valitsenud tühimikku, kus seni olid muusikaliselt domineerivad kitarri- ning diskomuusika. Neljandaks soodustas klubikultuuri kiiremat arengut ka ringkonnas üha laialdasemalt levima hakanud narkootikumid. Julgust sisendas ka teadmine, et näiteks Tallinnas oldi juba sarnaste üritustega algust tehtud.

Väga oluline punkt Tartu klubikultuuriskeene kujunemise juures oli ka see, et uut ning teemakohast muusikat liikus väga vähe. Nii tingiski pidudel käimise ning nende korraldamise ka fakt, et inimestel puudusid lihtsalt alternatiivsed võimalused elektroonilist tantsumuusikat kuulata. Olid küll mõningad raadiosaated ning vaadati ka MTV-d, kuid üha kasvavat nõudlust uue muusika ning tärkava skeene vastu see enam täita ei suutnud.

Kujunemine

Väljakujunenud Tartu klubikultuuriskeene oli üsna tihedalt seotud ka 1990. aastate alguses levinud indie-skeenega. Ühed olulised kohad, kus tolle aja muusikahuvilised kokku said, olid erinevad kontserdid, kus esinesid näiteks Tallinnast tulnud bändid, nagu Röövel Ööbik, ÖÄK või Dallas. Need üritused olid ka paikadeks, kus lõid omavahelisi kontakte Tallinna ja Tartu hilisemas klubikultuuris olulist rolli mänginud inimesed.

Tartus hakkas teistmoodi skeene pihta 1989. aastast, kui tekkisid sellised bändid nagu PJK PA, Alberts, Claymakers, Speculative Rock’n’Roll Band, Afternooning Plague Family ja Bizarre. Põhiliselt toimusid kontserdid 1990. aastate algul EPA klubis, ülikooli klubis, Sõbra Majas ning Illegaardis. Üksikuid kontserte toimus veel ka mujal, näiteks Narva maantee ühika all, kus asub praegu klubi Tallinn.

Esimesed ilmingud Tartu alternatiivse klubikultuuriskeene kujunema hakkamise kohta tekkisid 1991. ning 1992. aastal, kui toimusid esimesed elektroonilise tantsumuusikaga peod ülikooli klubis Tähe tänaval. Kui 1991. aasta novembris toimus seal ansamblile The Cure pühendatud tribuutpidu, tekkis ühel seltskonnal, kelle seas olid näiteks Kalev Kääpa ja Lauri Liivak, idee korraldada esimene house-muusika pidu. 1991. aastal toimuski sealsamas ülikooli klubis esimene house’i-pidu. Pool aastat varem oli Tallinnas toimunud pidu „Acid House Party”, Kalev oli lugenud selle kohta ajakirjast Vikerkaar ning nii otsustatigi panna ka oma peo nimeks „Acid House Party”.

Neuronphase 1994. aastal. Foto: Kalev Kääpa erakogu

Sellele esimesele house’i-peole järgnes aasta pärast teine, mis toimus 2. keskkooli keldris. Väga olulist rolli läbi terve 90ndate aastate Tartu klubikultuuri mängis DJ-rühmitus Neuronphase, kuhu kuulusid Anti Aaver, Kalev Kääpa, Eero Mander ning Tristan Priimägi. Selle peo näol oligi tegemist ka esimese ühise peoga.

Lisaks Neuronphase’i liikmetele olid Tartus 90ndate aastate alguses aktiivsemateks klubimuusikapioneerideks ka TJ-d Deka ja Free. Deka ja Free kutsusid ennast TJ-deks, kuna nad mängisid muusikat põhiliselt kassettidelt. Kui pärast esimest pidu mängiti muusikat põhiliselt ülikooli klubis, siis alates 1994. aastast hakkasid nad regulaarselt korraldama pidusid EPA klubis. Kuna nemad olid Tartus esimesed, kes tihedamalt elektroonilist tantsumuusikat mängima hakkasid, võib teatud mõttes väita, et just nemad olid Tartu klubikultuuri teerajajateks. Üksikuid pidusid toimus veel ka Annelinnas asunud Anne Centrumis. Kõik need peod olid aga väga juhuslikud ning eraldiseisvad sündmused. Mingist järjepidevusest või klubikultuuriskeenest siis veel rääkida ei olnud võimalik. Kuna sel ajal oli tegemist siiski väga uue nähtusega, polnud paljud noored, kes nendele üritustele sattusid, sellise muusika ning pidudega varem kokku puutunud.

Need esimesed üritused lõid eeldused alternatiivse klubikultuuriskeene tekkele, mille käigus otsustasid Neuronphase’i liikmed 1993. aastal hakata korraldama pidusid tolleaegse kino Illusiooni fuajees, millest sai alguse klubi Illusioon, kus hakati mõni aeg pärast avamist juba regulaarselt igal nädalal vastavasisulisi üritusi korraldama. Klubist Illusioon kujunes sel moel järk-järgult väljaareneva Tartu klubikultuuri põhibaas, kus käisid esinemas kõik aktiivsemad tegijad Eestis, kes tegid midagi mainstream’ist väljaspool paiknevat.

Esimeste klubimuusikapidude puhul ei saanud tegelikult väga pidudest kui sellistest veel rääkida. Pigem oli tegemist sarnaselt Tallinna skeenega väikese seltskonna ühise hobiga, mille raames mängiti üksteisele muusikat, mida oli õnnestunud hankida. See ringkond, kes 1990. aastate alguses Tartus klubimuusikaga aktiivselt seotud oli, oli väga väike. Tegemist oli sõpruskonnaga, kus kõik tundsid kõiki. Erinevatel hinnangutel jäi see inimestering, kes 90ndate aastate esimeses pooles nendel Illusiooni üritustel käis, umbes 200‒300 ringi, kuid neid, kes ennast ka aktiivsemalt uue muusikaga kursis hoidsid ning regulaarselt neid üritusi külastasid, oli ehk umbes 30‒40.

Regulaarsemaks hakkasid need peod muutuma aga juba 1994.–95. aastal, kui elektroonilise tantsumuusikaga peod hakkasid toimuma igal neljapäeval ning vahel isegi ka mitmel päeval nädalas. Kordamööda käisid mängimas Neuronphase ning Hypnitro Soundsystem, kuhu kuulusid Raul Saaremets ja Aivar Tõnso, kellega koos käis vahel muusikat mängimas ka Urmas Lange. Nendele sekundeerisid siis veel teised DJ-d nii Tallinnast kui Tartust. Näiteks käisid seal lisaks residentidele plaate keerutamas ka Karlo Funk, Deka ja Free, Vadja Lahari jt.

Väga populaarne oli kasutada ürituste nimedes sõna reiv. Võib isegi öelda, et mõnes mõttes valitses Tartus reivikultus ning kõik peavoolust eristuvad klubimuusikaüritused liigitatigi ühel perioodil reivide alla. Nii räägiti 1996. aastal kohalikus meedias klubist Illusioon lausa kui Tartu reivikeskusest. Toimus üritusi, mille nimeks oli näiteks „NEURORAVE”, „REEDE 13 RAVE” ja „Oooo! Reiv! Tore!”.

1994.–95. aasta paiku tekkis Tartusse veel üks koht, kus hakkas toimuma vahel ka plaadimuusikaga pidusid. Karlovas, Saekoja tänaval asuva hoone neljandal korrusel avati klubi Music Roll & Gaby Club. Enamasti toimusid seal küll punkkontserdid, kuid vahel sekundeerisid seal bändidele ka mõned DJ-d.

1995.–96. aasta paiku hakati Tartusse kutsuma ka välismaiseid esinejaid. Põhiliselt korraldas suuremate välismaa-artistide Tartusse toomist Eero Mander, kes oli nendega otsekontaktis. Esimesena välisartistidest toodi Illusiooni esinema Spring Heel Jack, kellega oldi kirjavahetuses ja kes olid nõus väga väikese raha eest Tartusse esinema tulema. Kuna neile jättis see esimene kontsertreis väga sügava mulje, tulid nad mõned aastad hiljem ka Tartusse tagasi. Hiljem tulid Illusiooni esinema veel E-Z Rollers, DJ SS, DJ JMJ ning mitmed teised välisartistid, kelle Raul Saaremets endaga Tallinnast Tartusse kaasa tõi.

Peo „REEDE 13 RAVE” flaier

1996. aasta paiku hakkas Tartus toimuma elektroonilise tantsumuusikaga pidusid juba rohkem kui ainult kord nädalas ja lisaks Neuronphase’i DJ-dele tekkis ka uusi tegijaid ning üha enam hakkas tekkima skeenesiseseid subkultuure, nagu hiphop ja reggae, kus kujunesid välja eraldi üritused oma DJ-de ning publikuga.

1997. aastal loodi ansambli Nyrok City liikmete Rolli (Roland Sutt), Edy (Kalevi Kaaviste) ning Andres Tirmaste eestvedamisel uus klubi Varjend 2000. Paljuski kasvas see klubi välja klubist Music Roll & Gaby Club, mis jäi tegijatele kitsaks, ning nii leitigi omale uued sobilikud ruumid Pargi tänaval asunud endise gaasi-õhu varjendi näol.

1990. aastate lõpus olid Tartus korraga lahti nii Illusioon kui ka Varjend 2000 ning toimuma hakkas üha rohkem erinevaid üritusi. Samas oli ka tunda, et see seltskond, kes kõik koos 1990. aastate alguses neid üritusi vedama hakkas ning kes moodustasid esimestel pidudel tuumiku, hakkas vaikselt laiali lagunema ning ära väsima. Generatsioon, kes 1990. aastate alguse Tartu klubikultuuri vedama hakkas, kasvas sellest siis juba välja ning lisandus üha uusi tegijaid.

Kui Varjend avati, kolis alguses ka Neuronphase oma tegemistega sinna, kuid ka nemad hakkasid tasapisi erinevaid üritusi juba eraldiseisvalt korraldama. Samuti ei olnud kõigile vastuvõetav Varjendi koht ning olemus, sest võrreldes Varjendiga oli Illusioon ikkagi palju viisakam ning olemuslikult avaram ning meeldivam.

90ndate teises pooles toimus lisaks Illusioonile ning Varjendile alternatiivse klubikultuuriga pidusid tihedamalt ka EPA klubis ning ühtlasi hakkasid Margus Petersoni eestvedamisel toimuma klubis Atlantis ka esmaspäevased house’i-peod, mis osutusid väga populaarseteks ning tõmbasid publikut kohale ka Tallinnast.

Tartu klubikultuuriskeene kõige omanäolisemad omadused tulenevad kõik vähesel või rohkemalt määral Tartu linna spetsiifikast. Tartu näol on näiteks võrreldes Tallinnaga tegemist väikese linnaga, mille tulemusena oli ka skeene väga väike, kokkuhoidlik ning selle võrra ehk isegi natukene paindlikum. Ühtlasi oli Tartus vähem DJ-sid ning nii olid väga domineerivateks kogu aeg samad DJ-d, kes mõjutasid oma valikutega otseselt skeene olemust ning nägu.

Sellega, et Tartu skeene oli väga väike ning kokkuhoidev, kaasnes otseselt ka sellele skeenele omane soojus, sõbralikkus ning pingevabadus. See paistis eriti silma just skeenevälistele inimestele ning see oli ka üks põhjus, miks nii välisartistidele kui ka Tallinna DJ-dele meeldis Tartus esinemas käia.

Alates 1997. aastast hakkasid Tartus toimuma suviti ka tänavareivid. Esimene tänavareiv „Tänavatants ’97” toimus Tartus 28. augustil kesklinnapäevade raames. Üsna huvitaval kombel oli selle ürituse eestvedajaks Tartu Linnavalitsuse noorsooteenistuse juhataja Peeter Taim, kes oma sõnul oli võtnud selle ürituse eeskujuks Berliinis toimunud 700–800 tuhande osavõtjaga tänavareivid. Muusikat mängisid sellel üritusel Erikson, Neuron Phase, Lazer, T.J. Limit, T.J. Rave, H.C., F.M. ja Cool D. Reiv kestis kella kümneni õhtul ning jätkus klubides Atlantis, Varjend, Illusioon ning Sõbra Maja. Väidetavalt osales sellel reivil 15 000‒20 000 inimest.

1998. aastal korraldas tänavareivi endiselt Tartu Linnavalitsuse noorsooteenistus koostöös reiviklubiga HC&T. Siis oli külastajate arv kokku juba 35 000 inimest. Aastal 1999 hakkas üritust korraldama juba Tallinnas „Vibe’i” kostüümipidusid korraldanud Vibe Promotions, kes kaasas siis juba kodumaistele esinejatele lisaks ka välisartiste.

Need tänavareivid näitasid aga juba selgelt, et elektrooniline klubimuusika oli jõudnud Tartus kindlasse mainstream-staatusesse. Samuti pidasid neid tänavareive mainstream-üritusteks inimesed, kes olid olnud seotud käsitluse all oleva underground-klubikultuuriga 1990. aastate algusest alates. Seega võib öelda, et 1990. aastate lõpuks oli Tartus kujunenud selgelt välja kaks eraldiseisvat ning üksteisele vastanduvad klubiskeenet: underground ning mainstream.

Kui 1990. aastate lõpul hakkas klubikultuur Tartus natuke ära vajuma, siis aktiivsemaks muutus skeene uuesti aastatuhande vahetuse paiku, kui pidusid hakkasid korraldama uued inimesed ja tekkis ka uusi alternatiivseid peopaiku, nagu Tsink Plekk Pang, ning pidude korraldamiseks hakati kasutama rohkem ka teisi kohalikke lokaale.

Flaierikunsti Tartu 90ndatest

Uue hingamise sai ka klubi Illusioon, kui suuremad peod hakkasid toimuma lisaks fuajeele ka kinosaalis. Üheks suuremaks igakuiseks peosarjaks sai „Diskoteek”, kus plaate mängisid koos nii Neuronphase’i DJ-d kui DJ-d Tallinnast ning kus hakati regulaarselt maale tooma ka tunnustatud artiste välismaalt.

Kuigi kohti, kus alternatiivse tantsumuusikaga pidusid korraldada, ning tegijaid, kes nendel pidudel muusikat mänginuks või neid üritusi korraldanuks, oli Tartus väga vähe, toimus seal 90ndatel aastatel sellele vaatamata siiski märkimisväärselt palju erinevaid üritusi. Kuigi üritusi toimus näiteks Tallinnaga võrreldes vähem ning need olid ka väiksemad, kujunes Tartu klubikultuurist Eesti kontekstis üsna ruttu välja väga elujõuline, jätkusuutlik ning tähelepanu pälviv klubikultuuriskeene.

Olemus

Tartu alternatiivse klubikultuuri skeenele oli omane ka vähene vägivaldsus. Seda rõhutasid kõik skeenega seotud olnud inimesed. Mingeid probleeme ega kaklusi ei toimunud. Kõik olid väga rahumeelsed ning viisakad inimesed, keda ühendas huvi ühise muusika vastu. Kõik austasid üksteist olenemata rahvuslikust või subkultuurilisest taustast.

Teiseks Tartu skeenet mõjutanud eripäraks on see, et Tartu näol on tegemist tudengilinnaga. Seoses sellega olid seal väga tavapäraseks nähtuseks just nädala keskel toimuvad peod, sest nädalavahetusel sõitsid paljud tudengid Tartust ära. Tudengilinna spetsiifikast tulenevalt on Tartus olnud alati palju iseseisvaid ning avatud mõtlemisega noori. Sellest tulenevalt on Tartu publiku näol tegemist küll avatud ning vastuvõtliku, kuid samas ka nõudliku publikuga.

Veel üheks Tartu skeene eripäraks on sellega seotud inimeste multikultuurne taust. Pidudel võis kohata nii endisi kui ka tolleaegseid punkareid, skinhead’e, hiphoppareid ja nii indie– kui ka futumehi. Tartu publiku mitmekülgne taust mõjutas otseselt ka tartlaste muusikalist maitset ning sellega seonduvalt ka vastuvõttu erinevatele muusikastiilidele. On võimalik täheldada, et võrreldes näiteks Tallinna skeenega läks Tartus peale mõnevõrra agressiivsema alatooniga muusika.

Mis puudutab aga Tartu rolli senistes Eesti klubikultuuri ajalookäsitlustes, siis ma leian, et päris kindlasti on Tartu roll Eesti kontekstis olulisem, kui seda seni on kajastatud. Senised Eesti klubikultuuriajalugu puudutavad käsitlused on piirdunud Tartu skeene kajastamisel kõigest ühe-kahe lõiguga.

Tartu rolli Eesti klubikultuuriajaloos ei saa samas ka üle tähtsustada. Võib öelda, et kõik olulised sündmused toimusid esmalt siiski just Tallinnas ning Tartusse jõudsid need nähtused väikese nihkega. Samas, kõik etapid, mida käis läbi Tallinna klubikultuuriskeene oma algusaastatel, käis läbi ka Tartu skeene, ainult et natukene väiksemas ning kitsamas formaadis.

Oma võimaluste piires nähti Tartus skeene arendamise kallal vaeva täie tõsiduse ning suure entusiasmiga. Nii näiteks hakati üsna 1990. aastate alguses juba otsima kontakte Lääne plaadifirmadega ning peatselt hakatigi Tartusse saatma suurtelt ning olulistelt plaadifirmadelt sellel ajastul väga tähtsaid ning aktuaalseid promoplaate. Neid plaate ning nendel leiduvat muusikat jagati klubikultuurientusiastidega üle terve Eesti.

Samuti hakati alates 1990. aastate keskpaigast tooma maale ka välisesinejaid. Peod muutusid juba ka stiililiselt mitmekülgsemaks. Loomulikult seadsid võimalused, skeene väiksus ning ka Tartu geograafilisest asukohast tingitud eripärad skeene arengule, mitmekülgsusele ning professionaalsusele omad piirangud, kuid võimaluste ning konteksti piires mingeid hinnaalandusi Tartu tegijad endale ei lubanud.

Artikkel on koostatud artikli autori 2012. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö „Otsingute aeg kultuurikorralduses: 1990. aastate Tartu alternatiivse klubikultuuri teke ja arengud” põhjal.