Tänavuste Eesti Muusika Päevade raames esitlusele tulnud „Vältimatult valgusesse” tõmbas tähelepanu juba eraldiseisva üksusena, sest elektroonilise muusika ja klassikalise flöödi sümbioos ning reaalajas kodeerimine (!) tundus eriti eksootilise kooslusena.

Gianni Trovalusci. Foto: Peeter Langovits

Kui sel kontserdil oleks jäetud välja kas visuaal, flööt või muu osapool, oleks elamus kokku kukkunud. EMTA audiovisuaalse heliloomingu konkursi tööd olid igaüks eraldi tervik. Visuaal võimendas audiot ja vastupidi ning valitud teostesse sobituv flööt lisas just puuduoleva.

Olen flööti enamasti igavalt lüüriliseks pilliks pidanud, kuid Gianni Trovalusci tehniline võimekus transformeeris täielikult selle pilli kõla – akustiline muusika lahustus ja muutus bittideks ja baitideks.

Trovalusci kõrval jättis sügavaima mulje helide programmeerija Lukas Nowok, kelle laivis arvutiprogrammiga loodud helimaastik suutis eemaldada kuulaja nii ruumist kui ka ajast. See oli midagi enamat reeglitele vastavast või raamidesse jäävast muusikast, kuna asetses kõrgemal rütmidest, meloodiatest või ajalisest tunnetusest.

Erinevate muusikastiilide ja kunstivormide vahel proovitakse otsida järjest enam toimivat kokkupuutepunkti – sellist, mis täiendab ja võimendab neid, mitte lihtsalt ei ühilda. Kui nendevaheline suhe toimib, siis on tulemuseks meelteülene elamus. „Vältimatult valgusesse” mõjus ootamatu, kuid ometi nii loogilise kooslusena.