„Surnud ei sure” (The Dead Don’t Die, USA, 2019), 103 min. Režissöör ja stsenarist Jim Jarmusch, operaator Frederick Elmes. Osades Bill Murray, Adam Driver, Tilda Swinton, Chloë Sevigny jt.

Kaader filmist

Kui avaldati esimene info Jim Jarmuschi uuest filmist, siis oli raske tema – ja laiemalt võttes kogu autorikino – fännina ükskõikseks jääda. Täielik tippnäitlejate ansambel alates Bill Murrayst, Adam Driverist ja Steve Buscemist kuni vaimukate kõrvalosatäitjate Iggy Popi ning Tom Waitsini. Ja kui sellest veel väheks peaks jääma, siis üllataval kombel oli ameerika indie-kino legend otsustanud ette võtta ülekasutatud zombitemaatika. Selline isuäratav rosolje meenutas Robert Rodrigueze „Machetet” (2010), mis kuhjas samuti kokku ehk isegi ebavajalikult palju staare ja mängis välja täieliku rämpskino tulevärgi.

Tegelikult on Rodrigueze „Machete” ja Jarmuschi „Surnud ei sure” sarnasemad, kui võinuks arvata. Ei, Murray ja Driver ei haki ebasurnuid tükkideks, verd ei purska ja vähemalt pildikeele poolest on kogu film kaugel rämpskinost. Inimene, kes pole varem Jarmuschi ühtki linateost näinud, ehk ei mõistagi, et midagi on valesti. Üks väike ja vaikne, pisut isevärki ja igavapoolne zombifilm. Mis siis ikka, tehaksegi selles žanris igasugu jama, nägin ära ja unustan. Aga kui ikkagi vaadata sügavamale, siis mida Jim Jarmusch sellega mõtles? Jääb tunne, nagu ta parodeeriks iseennast, sarnanedes Rodriguezega, kes naeruvääristas rämpskino, olles ise selle eestvedaja.

Linnalumm ja argipoeesia

Kui võtta ette Jarmuschi filmograafia tervikuna, kust leiab nii südamlikke romantilisi komöödiaid („Paterson”, 2016) kui ka ühe moodsa aja tugevaima vesterni („Surnud mees” („Dead Man”, 1995)), siis neid eriilmelisi linalugusid on ühendanud alati kaks aspekti. Ühelt poolt hakkab tema filmides omaette karakterina tööle linnakeskkond. Olgu see siis aktiivne sigin-sagin või painajalik stiihia, linn peegeldab tegelaste sisemaailma. See aga ei tähenda, et Jarmuschi tööd oleksid kuidagi suurlinlikud, pigem konnatakse alati kõrvaltänavatel, räämas korterites ja nurgatagustes, kuhu keskmise kassahiti kaamera ei küündi. Need võttepaigad ja keskkonnad läbivad alati peene niidina ka stsenaariumit, seega on lugu samavõrd seotud nii tegelaste kui ka maailmaga, kus nad askeldavad. Hea näide on „Öö Maa peal” („Night on Earth”, 1991), kus taksojuhid kihutavad mööda viie metropoli öiseid tänavaid, andes edasi mingi ürgessentsi igast linnast.

Selle kõrval on Jarmuschi teoste võlu argipoeesia, sest enamik neist kulgevad eimidagi tehes. Tegelased lihtsalt veerevad läbi filmi, toimetavad oma tavaliste, igapäevaste asjadega. Need lood ei ole samas tuhmid või kiretud, pigem vastupidi: tal on oskus panna särama ka kõige väiksemad hetked meie päevast, millele muidu ehk ei oskagi tähelepanu pöörata. Näiteks film kohvijoomisest ja suitsetamisest („Kohv ja sigaretid” („Coffee and Cigarettes”, 2003)), kus pole mingit möllu ega tagaajamist, lihtsalt hulk tegelasi istumas kohvikus ja molutamas. Selle käigus paljastub aga elu komöödia ja traagika.

Need kaks aspekti on tema filme alati ühendanud ning on vähemal-rohkemal määral esindatud igas linateoses. Isegi „Armastajate igavene elu” („Only Lovers Left Alive”, 2013), mille peaosas olid vampiirid, mängis žanriklišeed režissöörile omasesse kastmesse, näidates, et mitusada aastat vanade vampiiride puhul omandab näiteks rutiin koomiliselt eksistentsiaalse tähenduse. Arvestades, et ühe korra on ta juba suutnud klassikalise õudusfilmimudeli ümber sõrme keerata ning enda kasuks pöörata, võis sama oodata ka zombifilmilt. Kahjuks on see aga teatud tuttavlikkusele vaatamata tema siiani kõige ebatraditsioonilisem töö.

Kaader filmist

Zombiigavus

Lugu viib vaatajad väikelinna nimega Centerville, mis paneb juba esimestest hetkedest küsima, et kui zombifilm annab nii hea konteksti, et mängida just kõiksugu nurgataguste ja slummidega, siis miks otsustab Jarmusch viia tegevuse hoopis ühte olematusse linnakesse. Sedalaadi minimalistlik maailm üritab ehk tabada pisut filmi „Kolm reklaamtahvlit linna servas” („Three Billboards Outside Ebbing, Missouri”, 2017) meeleolu, aga ebaõnnestub ja mõjub igava nullkeskkonnana. Kolm maja ja üks kohvik ei tekita mingit ruumi, kus tegelased saaksid ringi seigelda, pigem on see kui kuskile stuudionurka ehitatud low-budget-lahendus, et saaks asja kerge vaevaga tehtud. Pahatihti jääbki mulje, et näitlejad lihtsalt seisavad mõistmatult, sest pole mingit toetavat keskkonda, millega mängida.

Eks ole selleski ju oma tagasivaatav nostalgiaelement, sest juba zombifilmide pioneer, 1968. aasta film „Elavate surnute öö” („Night of the Living Dead”) ehitas kogu loo üles ühe maamaja ümber. Jarmuschi väikelinn töötaks samuti imelise zombimaailmana, kuid „Surnud ei sure” pole kaugeltki klassikaline õudusfilm. Tema elavad surnud ei loiva ägisedes mööda tänavaid ringi (kui ehk mõni üksik olukord välja arvata!), pigem on nad juhmi näoga passivad juurviljad, kandes endas keel-põses-kommentaari meie ühiskonnale.

Film üritab mängida suureks ideed sellest, kuidas me kõik oleme kapitalismi ja kurat-teab-mille tõttu muutunud zombideks, kes kulgevad ühest päevast teise, omamata mingit võimalust ise midagigi otsustada või oma tulevikku seada. Tore idee, kas pole? Kahjuks ei anna Jarmusch sellele mingit lisaväärtust, vaid viskab tähendused kätte juba avakaadrites ning jääb siis kohe toppama. „Surnud ei sure” oleks hea võimalus tutvustada meie praeguse aja probleeme noortele, kuid vähegi isukamatel filmivaatajatel jääb nii tuhmi ja isikupäratu lahenduse peale kõht tühjaks.

Zombikomöödiate vallas on režissöör Edgar Wright tegelikult täpselt sama asja juba ära teinud. Ta näitas oma 2004. aasta filmis „Shaun ja zombid” („Shaun of the Dead”), kuidas reaalne apokalüpsis äratab üheksast-viieni-rutiiniorjad pohmelusest ning paneb ühise eesmärgi nimel tööle. Sama idee nagu Jarmuschil, aga palju teravam teostus.

Kaader filmist

Ilus kest, vähe sisu

Kui varem on Jarmusch näidanud, et igapäevane tühi-tähi võib muutuda õige vaatenurga korral poeetiliseks ning maagiliseks, siis antud juhul keerab ta selle idee naljaks. Algul on tõepoolest koomiline, kui Bill Murray vahib tuima kalanäoga ja loeb ette tekstikatkeid, milles pole mingit kirge ega mängulusti, kuid õige pea saad aru, et midagi rohkemat Jarmuschil mõttes polnudki. Karakteritel puuduvad köitvad taustalood ja motiivid, nad on otsekui eksinud sellesse segadusse. Nii inimtegelased kui ka ebasurnud on täpselt samasugused laisad ning pikkade juhtmetega juhmardid, kellel puudub igasugune soov midagi asjalikku ette võtta. Ehk tunneksime end tõesti nii, kui maailma tabaks zombiepideemia?

Aga kui filmist puuduvad sisuline ambitsioon ja kirg, siis hääbub minut minuti järel ka rütm. Ja just see ongi suurim probleem: paroodia on läinud pisut liiga kaugele, mistõttu režissöör on pidanud minetama oma tugevused. Järele on jäänud ilus kest, aga vähe sisu.

Ameerika indie-kino huvilistel tasub „Surnud ei sure” ehk ette võtta, kõigil teistel soovitan enne aga vaadata läbi Jim Jarmuschi varasem filmograafia, kus möödalaskmisi vaat et polegi. Variant on ka see, et ärge lihtsalt kuulake minu kibestunud jama, sest Ameerika kinodes tegi film režissööri suurima avangu ning tagas küllalt suure kommertsedu. Äkki sain mina lihtsalt valesti aru?

„Surnud ei sure” linastub kinos Sõprus 10. ja Tartu Elektriteatris alates 11. oktoobrist.

Kaspar Viilup on ERRi kultuuriportaali toimetaja ja „AK” kultuuriuudiste reporter, selle kõrvalt teeb ta ka korra kuus R2-s saadet „Garaaž”. Vabal ajal vahib liiga palju filme ja kuulab ebanormaalselt palju muusikat.