„Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (Eesti, 2019), 58 min. Režissöör Vallo Toomla, produtsent Kaie-Ene Rääk, operaator Erik Põllumaa.

Kaader filmist

Tol päeval, kui ma nägin esimest korda Vallo Toomla filmi Marju Lepajõest, olin õhtuni välja nii õnnelik, et teised pidasid mind totraks. Kas oled purjus, küsis üks sõber. Mis sul viga on, et heast peast ja ilmaasjata niimoodi särad, kas sul pole mitte pikk tööpäev seljataga, imestasid teised. Küllap paistab õnnelik inimene teistele enamasti nii, nagu oleks ta arust ära või lihtsalt loll, olen seda ennegi märganud. Asjalikku ellu ju õnnelik olemine ei kuulu, õnn on tegusate, töiste inimeste silmis üks igapidi kahtlane asi, mingi ebausaldusväärne seisund, mis saavutatakse kõige kättesaadavamal – ja tundub, et ka aktsepteeritavamal – viisil enamasti alkoholi abiga. Kui oled joonud, siis antakse andeks – aga vaat kui pole, siis võid seletama jäädagi, ükski ei usu niikuinii.

Vaimus ja kütkes

Film on vaimustav, sest Marju Lepajõe on vaimustav. Vaimustust peetakse tavaliselt emotsionaalseks seisundiks, ja küllap ta seda ongi, ent päris kindlasti mitte ainult, põhja poolest ja peamiselt usutavasti ikkagi pigem mitte. Seletav sõnaraamat ütleb esimesel kohal, et „vaimustus” on tugev rõõmutunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud tähelepanu koondumine millelegi, keskendumine – ja teatav võlu või nõidus, mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle loomus, keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha. Kütkestavus kuulub nähtuse loomusse, see ise kütkestab, haarab kaasa, keskendab ja koondab. Aga võiks ehk täpsemini kuulda ka sõna „vaimustus”: vaimustatud olla tähendab lasta oma vaimul laieneda ja kasvada, lasta (teisel) vaimul end kaasa haarata, ehk ka ühendusseastumist või sideme loomist säärasega, millega enne pole sisimat sidet saavutatud või pole taibatud teda kuulda võtta. Nõnda pole vaimustus enam mõni pelk emotsionaalne seisund, vaid – ikkagi tundega seotud – avardumine. Ent mis olekski intellektuaalne avardumine ilma tundeta. „Mu enda jaoks head õpetajad on tekitanud just nimelt tundeid – koos mõtlemisega,” ütleb Lepajõe. „Inimesed, kes mõjutavad tuimalt, ei õpeta.” Mõtlemine ja tundmine ei ole vastandid, ei pea olema, ehk ei tohigi olla, pole päriselt kunagi olnud, räägitagu mis tahes. Alles läbituntud mõte saab omaks ja õigeks, mõjuvaks, loomust vormivaks.

Inimene, kes on armastanud sophia’t ja logos’t nõnda nagu Marju Lepajõe, saab ise olla ainult kaunis, teist võimalust ei ole. Vallo Toomla filmis on Marju Lepajõe ilu saanud salvestatud imelisel kujul, seda ühessegi raami surumata, diskreetselt, just parajalt kauguselt (mitte liiga lähedalt), et see kõige paremini nähtav oleks. Tean ainult ühte inimest, kes samal viisil kaunis olnud – see on muidugi Tõnu Luik, ja ma annaksin paljugi, et temast oleks olemas samasugune suurepärane film, nagu tänu Toomlale nüüd on Marju Lepajõest. Ja küllap vääriksid paljud teisedki suured õpetajad säärast lähivaatlust: Jüri Talvet ja Peeter Torop näiteks, kui nimetada üksnes mõned neist, kelle loenguid mul oli omal ajal rõõm ja au ülikoolis kuulata. Auditooriumites sündinud imed püsivad küll igavesti neid kogenud õpilaste hinges või vaimus, kuid Toomla film tõendab, et neid on võimalik näidata ka neile, kelle elus pole olnud õnne olla Marju Lepajõe õpilane.

Kaader filmist

Vaikust vaadata

Küllap võlub (kütkestab!) vaatajaid suuresti Marju Lepajõe erakordne inimlikkus ja huumorimeel – vaimukus. Jällegi, päris vaimukus – see pole mõni suvaline naerutamine või naljategemine; iga filmis kuuldav mõttekäik on säärane, millest igal järgmisel vaatamisel/kuulamisel on võimalik enda avardumise tarvis leida mõni uus rõhuasetus või nüanss, mis esiti jäi märkamata. Muide, ma poleks ehk Toomla asemel peljanud näidata portreteeritavat lugemas ja kirjutamas. Olen sageli mõelnud, miks filmides seda kunagi ei näe – no ma saan muidugi aru, ikkagi film, ja film on vaatamiseks, võib-olla keegi ei vaataks seda, kui inimene mitu tundi järjest loeb või kirjutab, aga tegelikult – miks siis ikkagi mitte? Mina igatahes vaataksin. Kuulaksin seda vaikust mõtlemise, lugemise ja kirjutamise ümber, jälgiksin silmade liikumist, sõrmede dünaamikat pastakat hoides või arvutiklaviatuuril klõbistades, paberi krabinat. Tunneksin, kuidas raamatud lõhnavad, paneksin tähele, kuidas valgus parasjagu langeb. Inimene, kes loeb, tõlgib või kirjutab, ei saa ju olla igav, mõtlemise nähtavaks tegemiseks ei ole tingimata vaja heliefekte või visuaalseid vahendeid – keskendunud olemises eneses on erakordne ilu, tegelikult üldse olenemata sellest, millele keskendutakse.

Aga veelgi enam – vaadates lugemas või kirjutamas inimest, kes on täiel määral iseendaks saanud nagu Marju Lepajõe, võiks ehk tasapisi hakata tunnetama seda, kuidas koos temaga kõnelevad need tekstid, millega ta on end ümbritsenud – raamatud kõnelevad omavahel riiulites, see on ju täitsa kindel, eriti kui nad on nõnda hoolikalt valitud ja üksteisega seosesse paigutatud, nagu nad Lepajõe kodus olid, neile on isegi antud aega üksteisega harjuda, enne kui neid loetakse, „tõmmata”, teiste teostega sidemeid luua. Suuresti, muide, ongi see Toomla filmis juba kuuldav/nähtav, ja mitte ainult tänu Plotinose tekstidele, mida ekraanil näidatakse (see, et just Plotinose „Ilust” oli valitud Lepajõe tõlkevaramust kuvamiseks, pole üldsegi juhuslik, need katked korrespondeerivad Lepajõe enese loomusega kandvaimalt), vaid ka kõigi teiste teoste tõttu, mis teda ümbritsevad, kuigi me kõiki autoreid ja pealkirju muidugi ei näe.

Loodan väga, et need, kes Marju Lepajõed ja tema pärandit tundmata seda filmi nägema satuvad, saavad külge tarkusearmastuse nakkuse, millest ei vabane iial. Tarkuse, ilu ja armastuse salapärane seos, mis Lepajõe isiksuse kaudu vaatajani jõuab, on sel määral kütkestav, et ehk valib sophia ja logos’e teenimise tee mõni neistki, kelles on selle võimelisus alles ära tundmata.

Vilja Kiisler on Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanik, aegade jooksul töötanud nii Postimehes kui ka Äripäevas.