Stefan Peetri käis vaatamas Interneti ja inimloomuse suhestumist lahkavat lavastust „Saun”.

Stseen lavastusest „Saun”. Foto: Kiil Photography

Stseen lavastusest „Saun”. Foto: Kiil Photography

Teatri Elektrooniline jumal esimest etendust „Saun” võib pidada katseks liikuda uue teatrikeele suunas, mida teatriteoreetik Bryan Reynolds on nimetanud intermediaalseks. Eesti keeles raskepäraselt kõlav „intermediaalne” tähendab etümoloogiliselt vahepealsust, kus kaks või enam meediumit kohtuvad (meediumite hulka loeb ta ka etendajad). Reynolds leiab, et intermediaalne lähenemine kasutab (lava)disaini ja tehnoloogiat, et mõjutada oma vaatajaskonda „kognitiivselt, neurokeemiliselt, emotsionaalselt, füüsiliselt, teisisõnu, vistseraalselt, intellektuaalselt, elektriliselt – lühidalt, vistselektriliselt”[1]. Selline teatrikeel leiab, et laval asuvaid objekte ei peaks kasutama rekvisiitidena, mis illustreeriks või toetaks laval toimuvat, vaid laval asuvad objektid omandavad aktiivse suhte näitlejatega või etendajatega, k.a publikuga. Seda võib pidada liikumiseks näitleja-keskselt arusaamalt teatud risoomilise teatri poole, millega on eesti teatripublik tuttav juba Cabaret Rhizome’i tegevusest (vt etendusi „Otsuse anatoomia”, „Puugi protsess”, „rhizomedia. risomeedia”).

Traditsiooniliselt on olnud harjumuslik seostada laval toimuvat tegevust näitleja(te) tegevusega, arvestamata asjaolu, et objektid võiksid omandada agentsuse. Objektide agentsuse tunnistamist võib ühelt poolt nimetada post-humaanseks, aga samal ajal ka mitte-koloniaalseks. Näitleja(d) või etendaja(d) ei koloniseeri oma tegevuse kaudu objekte, vaid lubavad objektide elul seguneda elusa tegevusega.

Materjalid ja kujundid

Laval olev massiivne kile moodustab justkui triptühhoni, ulatudes ühest lava äärest teise. Seda kasutab trupp, et tuua esile kehalise kontakti võimatuse virtuaalses ruumis. Kile ja inimkeha, mis olemuslikult on vastandlikud (üks läbipaistev, ent teine mitte), moodustavad visuaalselt ilusa sensuaal-plastilise kujundi, mis visualiseerib ekraniseeritud kirgi. Meile näidatakse näitlejaid kasutamas kile (kile eraldab ja samal ajal vahendab näitlejate tegevust), et väljendada nii seksuaal- kui vägivallaihasid.

Vaatajana jäängi ootama seda mängu kilega, mis tooks esile, kuidas virtuaalne enesejäädvustusiha või virtuaalne narkissos vormib meie füüsilisi kehasid, sest kile on etendajate poolt hea kujund ja materjal, millega annaks kõike seda edasi anda.

Foto: Kiil Photography

Foto: Kiil Photography

Etenduse olulisemaks tegelaseks võib pidada suurt ekraani, mis ripub lava kohal. Saali sisenedes näeme sellel erinevate pophittide karaokeversioone ja peagi kirja, mis palub vaatajatel lülitada sisse oma nutitelefonid ja logida kas Facebooki või Google’i konto kaudu leheküljele: https://n01.le.ht/. Login sisse, kuid selle reaalset potentsiaali võimendada publikuga interaktiivset suhet kasutatakse alles etenduse lõpus. Vahepeal näeb näitlejaid tantsimas ja mänglemas veebikaamera ees, mis on ühenduses eelmainitud suure ekraaniga. Ekraan on jaotatud kaheks, mille üks pool näitab suures pildis laval toimuvat ja publikut selle taustal ning teine pool Chatroulette’i[2] kasutajaid, kes satuvad meid jälgima. Kogu etenduslik pahupidi pööramine, kus publik muutub osaliseks, tekitab rahva seas kerget elevust. Kogu selle interaktiivse ökoloogia – ekraan-Chatroulette-näitlejad-publik-võõras ekraanil – kulminatsiooniks on hetk, kui Jim Ashilevilt võetakse seljast ülariided, asendatakse need piduliku valge triiksärgi ning tumesinise pintsakuga ning antakse talle kätte mandoliin. Üksinda laval esitab ta Radioheadi laulu „Creep”, vaadates otse ja siiralt veebikaamerasse. Ekraanil näeme, et seda jääb jälgima üks meesterahvas, kes vahetevahel kurvalt õlut lonksab. Tekib kaunis hale moment, mis on korraga nii intiimne kui koomiline.

Alles nüüd saab publik aimu, et tema sisselogimisel „etendusse” oli olnud eesmärk. Meile antakse teada, et tuleb hääletada oma lemmiku näitleja poolt. Laval leiab aset võitlus publiku näpuvajutuste nimel. Pärast 10 000nde lävepaku ületamist saame teada võitja. Kaotaja üle saab publik otsustada roomakeiserlikult, kas ta hukata või mitte – seda jällegi näpuvajutuse kaudu. Enamus soosib hukkamist. Võitja kätte tuuakse paintball’i relv ja ta „laseb” kaotaja maha.

Foto: Kiil Photography

Foto: Kiil Photography

Kuhu jäi saun?

Etendus oleks võinud aidata mõista põhjalikumalt, kuidas võrgustatud ühiskonna visuaalkultuuris mõtestatakse inimest läbi n-ö „kile” ehk läbi nähtavaks ja nähtamatuks muutmise, läbi anonüümsuse ja paljastuse. Peaaegu iga kujund, millega opereeriti jäi lõpetamata või mõjus markeerivalt. Tekkis palju põhjendamatust, mis jäi õhku, ent põhiline probleem seisnes etenduse põhilises kujundis, mis on ka etenduse pealkirjaks – saun.

Katarsise kui Vana-Kreeka tragöödia eesmärgiks oli inimese hingeline puhastus. Oleks võinud arvata, et laval luuakse sild „sauna” ja Vana-Kreeka teatri arusaamaga katarsisest, ehk katarsis kui psühhosomaatiline saun. „Saun” seostub ka intensiivse ja temperatuurilise kujundiga. Saun pole lihtsalt puhastus, vaid ka läbielamine. S.o teatud eneserepresentatsiooni minnalaskmine, kuna kuumuse intensiivsus ületab eneserepresentatsiooni ilunormid, mida võib seostada „instagrammitava elu” ettekirjutustega. „Saun” võiks olla kujund mitte-representatiivsest ja afektsest, kuid kahjuks me seda etenduses ei näe. Sauna kujundi ainukeseks markeerivaks (ja jällegi kõigest markeerivaks) kohaks on etenduse lõpp, kus pestakse üksteist saunanõust võetud märja svammiga. Tulles tagasi sissejuhatuses tutvustatud intermediaalse teatri juurde, võib väita, et „Saun” oli kõigest katse või markeering katsest liikuda sellise teatri poole. Piirduti kokkuvõttes ainult markeerimise ehk tähistamisega. Üheks intermediaalse teatri aluseks võib pidada just tähistamisest loobumist ehk teatrit, mis keskendub läbielamisele, s.t tunnetuslikule. Me nägime seda hetkeliselt juhtumas, kui Ashilevi esines ekraanile ilmunud meesterahvale ning korra sähvatas midagi ka sensuaalsest stseenist kile ja kahe näitlejaga, kuid see oligi kõik. Tundub, et saime külma sauna, kui sedagi.

[1] Reynolds, B. 2017. Intermedial Theater: Performance Philosophy, Transversal Poetics, and the Future of Affect, lk 7-8.
[2]Chatroulette on veebipõhine videosuhtlussait, mis ühendab juhuslikult omavahel kahte tundmatut isikut.

Novembri viimased etendused toimuvad 14.-17. novembril kell 19.00 KUMU auditooriumis.

Lisainfot leiad siit.