Jäätmed ei kuulu vaid praktilise olmemajanduse valda. Mõeldes prügist, peab vaatlema ka seda, kuidas ühiskond omistab millelegi meelelist ja monetaarset väärtust.

Francisco Martinez. Foto: Maarja Merivoo-Parro

Jäätmetest on hea mõelda nende suhete kaudu. Jäätmete vahendusel saab selgeks, milliseid ammendamise ja ohverdamise toiminguid meie ühiskond kasutab. Jäätmed on informatsioon. Üks näide on William Rathje prügiteaduslik artikkel, milles autor käsitles värsket prügi arheoloogilise materjalina, uurides tarbijate käitumist enesekirjelduste asemel ainelise tegelikkuse põhjal, mille nad on endast maha jätnud.[1]

Lisaks saame õppida tundma prügikorda, mille ametiasutused on prügi tootmise ja käitlemise korraldamiseks kehtestanud. Ungari 20. sajandi jäätmepoliitikat uurides küsib Zsuzsa Gille, mil määral on jäätmeküsimus avaliku arutelu osa, mis on tabu, milliste vahenditega poliitikat ellu viiakse, kes tegelevad jäätmeküsimuse lahendamisega ja milliseid jäätmetega mitteseotud eesmärke need poliitilised vahendid teenivad.[2]

Jäätmeid võib käsitleda analüütilise tööriistana, mille kaudu vaadelda ühiskondlikke suhteid, sest jäätmed kuuluvad alati epistemoloogiliste eelduste, tavade ja ühiskondlike kommete laiemasse raamistusse. Mary Douglas on selgitanud, et jäätmed ja rämps on korrastamisprotsessi osa.[3] Jäätmete mõiste on ühelt poolt aineline, teisalt ühiskondlik ning hõlmab liigitamist ja eraldamist. Selles süsteemis kuuluvad jäätmed alati kahetise jaotuse – näiteks tõhus ja ebatõhus, kasulik ja kasutu, kord ja korratus, elus ja surnud – pahupoolele.

Jäätmed osutavad teistsugusele suhtele kasumiga, need võivad tuletada meelde hoolimatust ja eraldamist, pannes mõtlema ajale, mil artefakt veel kasulik oli. Pole üllatav, et ühiskond tegeleb üha rohkem jäätmete, prügi ja iganemisega jätkusuutlikkuse küsimusest kaugemale liikudes (sh nt hügieeni-, identiteedi- ja ajakorra biopoliitiline diskursus).

Kas jäätmed võivad olla erootilised?

Nii arvas Serge Gainsbourg, kes lavastas 1976. aastal filmi, milles prügila kõrval töötav ettekandja Johnny armub homoseksuaalsesse prügiautojuhti Krasskysse. Filmi heliriba jaoks lõi Gainsbourg 20. sajandi kõige erootilisema laulu „Je t’aime… moi non plus” („Armastan sind… ma ka mitte”).

Ingliskeelne sõna waste, mis tähistab jäätmeid, pärineb etümoloogiliselt ladinakeelsest omadussõnast vastus, mis tähendab „hüljatud”, „asustamata” või „tühi” – nagu suur tsiviliseerimata ala. Kuid sel sõnal on ka muid tähendusi, näiteks käest lastud võimalus, raisatud aeg ja vahendid, oskuste kaotamine ning enesehindamise käivitaja.

Stalinistliku Sillamäe varemed. Foto: Francisco Martinez

Jäätmed kui sellised on liiased, mõistusülesed, meelelised – kuid abjektsel kujul. Julia Kristeva kirjeldab abjektset millenagi, mis puhtust ja korda rikkudes loob korraga somaatilist ja sümboolset vastumõju; seda tajutakse välise segajana, millest soovitakse kaugele hoida, kuigi see on näiliselt võimatu ülesanne.[4]

Jäätmetel on oma vahetust kasutusest väljaspool teatav lisaväärtus, paigutudes selliste tihti sõnastamata jäävate mõistete kokkupuutepunkti nagu „viga”, „ohverdus”, „kuritarvitamine”, „hülgamine”, „kaotus”, „ebaõnnestumine”, „vastikus” ja „visadus”. Seetõttu esineb jäätmete tekkeviiside paljususe ja jäätmete kategoorilise ideaali vahel sisemine mittevastavus.

Raisatud pärand

Maa oli täis lõputuid varemeid, jäätmeid ja murtust, kuigi sõda polnud olnud. Hüljatud tööstusettevõtted, roostetavad masinad, ajale jalgu jäänud elektrijaamad, lagunevad hooned, keemiareostusega alad, keskkonnakatastroofid ja prügi on tähistanud aastakümneid NSVLi kokkukukkumist, andes riigikorra lagunemisele vahetu ainelise kuju. Jääb mulje, et kommunismi, mürgisust ja jäätmete tekkimist ei ole võimalik üksteisest lahutada. See loob kehalise vastumeelsuse selle ajastu ja kõige suhtes, mida see tähistab.

Pärast lagunemist kirjeldati Nõukogude Liitu raiskava, sümboolselt saastatu ja majanduslikult murtuna ja selle „kokkukukkumise” tagajärjed on nõukogude korra ühiskondlikust ja ainelisest mõjust lahutamatud.

Jäätmeks liigitamine tähendab, et asjal pole enam kasutust ega otstarvet, sel puudub kultuuriline tähendus ja üldse igasugune väärtus. Need asjad, mida peetakse „liigseks” või „asendatavaks”, ilmnevad meie ühiskonnas kui kohatu aines, miski, mis võib olla ohtlik ja tuleb välja heita, et süsteem saaks toimimist jätkata.

Douglase sõnul tekib jäätmeid kahes jaos: esiteks tuvastatakse see, mis ei sobitu, ja heidetakse seejärel kohatuna kõrvale ning teiseks lahustatakse (kõdundatakse) kõik iseloomulik, viies identiteedi täieliku lagunemise ja kadumiseni.

Oma saatust ootav Linnahall. Foto: Aleksander Tsapov

Isegi kui pärand läheb raisku, jääb alles lunastusvõimalus ühiskondliku, majandusliku ja poliitilise muutuse kaudu, meenutades meile, et see, mis näis ajaloo mingil perioodil vastumeelne, ei pruugi olla vastik sellele eelnenud või järgneval hetkel. Jäätmete liigitamine ei ole mitte jäik süsteem, vaid dünaamiline protsess, mille kategooriad on pidevas muutumises ja liikumises. Seepärast saame rääkida raisatud pärandist kui katkenud teekonnast või puhastatud tähendusest, viidates olukordadele, kus kohalolu väärtusetuks tunnistatakse.

Lühidalt, pärandi raiskamine ei toimu tingimata selle kasutamise, vaid pigem hooletusse jätmise teel – kui ei suudeta suhet luua. Hooletus võib sündida tähelepanematust tegutsemisest või suutmatusest õigel ajal reageerida, seega on see suutmatus tegutseda ja säilitada. Pärand vajab tihti siduvat mehhanismi, seetõttu võib selle raiskamist tõlgendada luhtunud suhete ja institutsionaalse tegevusetuse viljana.

Suhete luhtumine

Jäätmete hindamine ja tekitamine on alati vastuolulise inimtegevuse tulem – olgu selleks ühiskondlikud suhted või moderniseerimisprotsessi jäänuk – pärast seda, kui hea, kasulik ja väärtuslik on juba ära võetud. Jäätmete määratlus on segunenud võimu- ja jõusuhetega, inimesi õhutatakse tegema moraalseid ja poliitilisi otsuseid rämpsuga suhestuvate seoste põhjal. See termin viitab kõigele, mida süsteem peab enda toimimiseks väljutama, kõigele, mida tuleb peita ja varjata, mis asub üleminekuseisundis, on valmis kaduma, aga samas küps ka taasinvesteerimiseks, ümbermõtestamiseks ja -hindamiseks. Selles mõttes võime tõlgendada raiskamist võimalusena asju käima lükata, see võib panna inimesi asjadele ootamatut järelelu, uut väärtust ja kasutusotstarvet andma.

Suhe nurjub ka siis, kui ühiskondlikku heaolu edendavad tegevused loovad suures koguses prahti, nagu hiljutine Tallinna maraton, mille jooksul visati linnatänavale tuhandeid plastjooginõusid.

Suhet rikuvad ka maailma koristamist teesklevad algatused, nagu „Teeme ära!”, mis prügikorda depolitiseerivad ja esitlevad ühekordset eraalgatust lõpliku lahendusena kestvale ühisele murele, soosides jäätmeküsimuses vastutuse kandmist vabaühendustele ja majapidamistele ning toetades avalike teenuste sisseostmist.

Postsotsialistlik linnaruum Tbilisis. Foto: Francisco Martinez

Eesti jäätmekord

Kõik riigid seisavad ühel või teisel moel silmitsi jäätmete käitlemisega – olgu need värskelt tekkinud või päritud. Eesti paigutas näiteks 105 miljonit eurot uude Iru jäätmepõletusjaama, mida on võimalik hoida töös ainult mujalt prügi juurde importides. Eesti Energia juhatuse liige Raine Pajo selgitab: „Olgem ausad, välismaise prügi käitlemine on tasuvam.”[5]

2014. aastal võitis ettevõte Turu jäätmete põletamise hanke Soomes. Iru jäätmepõletusjaam on käivitamisest peale keskendunud peamiselt Soome ja Inglismaa prügi sissetoomisele ja Eesti prügi sorditakse vähem. Tänapäeval taaskasutatakse Eestis alla 30% jäätmetest.[6] Üks prügikäitlusega tegelev ettevõte läks 2011. aastal pankrotti pärast seda, kui oli taaskasutatavaid jäätmeid prügiga seganud ja Lõuna-Eestis endisesse nõukogude sõjaväebaasi ladestanud. Lisaks paljastas üks hiljutine raport, et osalt asjatundmatust juhtimisest tulenevalt toimib Tallinna kaheksast linnaosast ainult kahes seadusele vastav prügivedu.[7]

Kokkuvõttes näib meie nüüdisaegne jäätmekäitlustaristu üha enam läbipaistmatu – see on justkui järjekordne riigivalitsustehnoloogia, mille eesmärk ei ole jäätmekorraldust arusaadavaks muuta. Jäätmekäitluse diskursus on loonud ühtlasi üleilmse kaubaveo uue moraalimajanduse, mille raames globaalse põhja tarbimisühiskond taasloob neokolonialismi, saates „tarbekaubad” pärast kasutamist arengumaadesse tagasi ja jättes oma prügi sealsete inimeste ja looduse kanda.

Aastaid pärast esimest „Teeme ära!” koristuspäeva pole jäätmekäitlusküsimust endiselt lahendatud, osaliselt tulenevalt jätkusuutliku ja tõhusa prügijuhtimise puudumisest. Pikemat avalikku arutelu prügikogumise taristu tähtsuse üle ei ole Eestis veel peetud.

Riigisotsialismi langemine tõi kaasa kaupade ringlussevõtu ja taaskasutussüsteemi kiire lagunemise. Sotsialistlik majandus tekitas küll prügi, kuid neil olid sellega toimetulekuks ka omad arukad lahendused.

[1] Rathje, W. 1996. The archaeology of us. – Encyclopaedia Britannica’s Yearbook of Science and the Future, lk 158–177.
[2] Gille, Z. 2007. From the Cult of Waste to the Trash Heap of History.
[3] Douglas, M. 1966. Purity and Danger: An Analysis of the Concepts of Pollution and Taboo.
[4] Kristeva, J. 1997. The Portable Kristeva.
[5] Estonia imports rubbish to keep power plant running. – BBC News, 05.10.2016.
[6] Pikner, T.; Jauhiainen, J. S. 2014. Dis/appearing waste and afterwards. – Geoforum, nr 54, lk 39–48.
[7] Reimer, A. 2014. Report reveals Tallinn trash business blunder. – Postimees, 04.06.

Francisco Martinez on järeldoktorantuuri teadur Helsingi Ülikoolis ja ajakirja Anthropological Journal of European Cultures kaastoimetaja. 2018. aastal pälvis ta Euroopa Sotsiaalantropoloogide Assotsiatsiooni varajase karjääri preemia.

Inglise keelest tõlkinud Martin Rünk