Katrin Väli luulekogu kõige tugevamaks küljeks on tema lühikesed tekstid ning oskus rääkida lõpust ilma pateetika ja tobedate tseremooniateta.

Katrin Väli „Sugulane”
Toimetanud Piret Bristol, kujundanud Mari Prekup
Eesti Keele Sihtasutus, 2018
59 lk

Katrin Väli luulekogu „Sugulane” ei ole kerge lugeda. See ei ole üks neist raamatutest, mis tahab sind lõbustada, sulle vastu tulla, su vastu kena olla. See ei kubise nutikatest keelenditest ega peolauas tsiteeritavatest kujunditest. „Sugulane” on küllaltki keeruline ja tume, raske ja aeglane raamat, mis nõuab täit tähelepanu ja laseb lugejal heinakuhja seest nii paremaid palu kui ka helgemat poolt otsida. Need palad ja pooled on olemas küll, nad paistavad läbi ja jäävad meelde, aga, ma kardan, palju kergem oleks enne tulemuseni jõudmist loobuda.

Minu kõige suurem probleem selle raamatuga on, et ma ei saa aru, kuhu autor minna tahab, kes ta on. Hea küll, Väli mainib Maarja Kangrot ja Andres Ehinit, stiililine ja koolkonnaline suund on enam-vähem selge. Ma ise tooks mängu veel Elo Viidingu, kelle 2016. aasta „Teadvuselooja” mööda muuseume rändav morn feminism „Sugulasega” kokku kõlab. Või siis varasema Kätlin Kaldmaa, eriti tema 2009. aasta kogu „Nägemata ilmad”, kus romantilisest unistajast, üksikemast ja ühiskonnas kahtlejast luuletaja „kella kahe paiku / postimajast linna poole kõndides” unistusi endast läbi laseb.

Kui Viiding ja Kaldmaa on aga mõlemad väga selgete teemade ja identiteetidega autorid, nagu seda on ka Ehin ja Kangro, siis „Sugulases” ei ole Välil ei erilist feminismi ega ka romantikat. See on muidugi okei, ega kõik naisautorid peagi kohe kas üht või teist äärmust valima. Naise elust luuletab Väli küll, näiteks üheks parimaks kohaks „Sugulases” julgeksin pidada lõiku poeemist „Kaheksa viimast lehekülge” (lk 32), mis jõuab täitsa ilusti meie luuletajate sotsiaalkriitiliste tippudeni ja kuulutab, et „võtan omaks olen naine / juustest kleidini / ja teksastesse rõivastatud väljast / pipragaasiballooniga ja kumminuiaga / vahepeal teen natuke peenikest häält / et minus ei kaheldaks” (lk 33). Mõned read selle tsitaadi ees ja taga on veel nutikad ning toetavad saavutatud mõttetippu, aga kahjuks vajutakse mõne hetke pärast jälle väga laialivalguvasse teadvusevoolu, kus „keelte maismaa raputab nelivihaseid pirne”, „kruus kruus ütlevad lahkuvad kured alkomeetrisse” ning „oma laienenud laste tuules / põetan nüüd kõiki kasse”.

Naised ja kassid

Kassid väärivad siin üldse omaette arutluskäiku, ja ma kardan, et see paneb küllaltki palju hagu alla klišeedele, mis – halvas mõttes – poetessidest levivad. Väli võtab kassid teemana ette nii mõneski tekstis, kõige rohkem ilmselt luuletuses „Kassid” (lk 6), kus minategelane kirjeldab tööle minnes nähtud musta kassi, kel „nina peal valge kriips”, kes istub „kuulikindla klaasi taga”. Kas kasside pärast või mitte, allegooria jääb ülekirjeldamise tõttu luuletuses minu meelest siiski nõrgaks.

Aga kasside kõrval nimetatakse igasuguseid teisigi elusolendeid kaladest ja lindudest sisalikeni, seetõttu on vahepeal tunne, et autor on rakendanud teatavat loovkirjutamise taktikat, olles valinud välja mõne objekti ja siis sellest luuletanud. Sellised mängud võivad täitsa kasulikud ja toredad olla, teatrikoolis tehakse ka harjutust, et näitlejahakatis läheb lavale, juhendaja ütleb talle mõne täiesti suvalise märksõna alates automootoritest kuni markide kogumiseni ning ajukrambist ülesaamise treenimiseks peab tudeng siis antud teemal improvisatsioonilist monoloogi pidama hakkama. Väli on valinud oma teemadeks juba mainitud kassid ja kalad (lk 17), siis veel juuksed (lk 51), filmid (lk 19), kammipii ja nõela (lk 9), „väikese fajansist jaapani nuku” (lk 24) ja tiidu-nimelise „vana paksu naise” (lk 42), kes veel erandlikult värsis kirjutatud ja riimidega „kole-pole-ole” palistatud loo pälvis. Ma ei tea, kas need riimid on mõeldud irooniliselt, aga kui võrrelda nende lihtsust ja lapselikkust ülejäänud raamatu võõrsõnadest ja keerulistest keelenditest koosneva tekstiga, tekib selline tunne küll.

„Sugulane” peidab endas luuletusi, mis mulle veel pikaks ajaks meelde jäävad, millesarnaseid ma ei olegi kunagi lugenud.

Lühiduse võlu

Kui tulla tagasi tugevate tekstide juurde, siis need on siin eranditult lühikesed, isegi kõige lühemad luuletused kogu raamatus. Ma kardan, et Väli suurim viga „Sugulases” ongi liigne lobisemine, ja mul on tegelikult raske aru saada, miks toimetaja ei ole märganud autori tugevust napisõnalisuses ja teose koostamisel vastavaid soovitusi andnud.

Luuletus „Palun ema” (lk 27), mis sisukorra järgi peaks kuuluma tsüklisse „Suur vana pada” (lk 24), on nii kriipivalt ilus, ajatu ja oma üldistuses nutmaajavalt realistlik, et ta peaks olema terve raamatu nimitekst. Samas, äkki omal varjatud kombel ongi.

„Palun ema” on mõnes mõttes kõik, mida „Sugulane” tervikuna ei ole. See on napisõnaline, ainult 11-realine luuletus, see on väga selge ja lihtne, ei tee suuri sõnu, veidraid käänakuid ega suvalisi seoseid lihtsalt tegemise pärast. See on luuletus vanast emast, kes ei söö ja kes ilmselt ei kuula oma hoolitseva tütre soovitusi, et „palun söö liha ema / palun su numbrid / palun su liiga peenikeseks jäänud käed”. Peaaegu kõik read algavadki palvega, milles sisaldub nagu eos teadmine, et neile ei vastata. „Palun ema su vererõhk / ema su veri / ja vesi palun ema vesi,” lõppeb palve, ja kuigi seda ei öelda välja, on luuletuse järel tunda kõige lõppemist, nii eluringi kui ka aja. Inimene, kes ei söö, ei ela, ja inimene, kes on vana, peab surema, ja Väli tabab seda valusat tõsiasja ilma pateetika või tobedate tseremooniateta.

Ajast ja surmast

Surmast oskab Väli üldse väga ilusalt rääkida. Tsükli „Suur vana pada” lõpetab luuletus „Kuldne taldrik”, mis kahjuks küll ka kasse mainib, kuid mille read „inimese rahulik eluvanadus / nagu kuldne ratas / mis veereb ilmaruumis allapoole” (lk 28) on suurepärased. Ka luuletused „Ma olen vana” (lk 48) või teose viimane ehk „Jagame seda” (lk 59) puudutavad ajatu ja ajaliku kohtumise teemat ning näitavad Välit nukrast-ilusast küljest, võrreldes lindu pimeduses seisva kirikuga ja mängides kirjatööst mustaks läinud käte kujundiga.

Kogu surmateema võtab aga kõige paremini kokku „Väga lihtne luuletus” (lk 47), mis on pühendatud rootsi lauljale Karin Dreijerile. Pühendusi on siin raamatus muidugi veel, aga ma ei omistaks neile eriti suurt tähtsust. Küll aga on Väli luulemina suutnud siin jälle nappide sõnade, väheste kujunditega kirja panna veel ühe lähenemise elu lõpule. Seekord ise lahkuja rollis olles ja niimoodi näiteks ema-luuletusega kaunisse dialoogi astudes sõnab ta: „Sa sulged mu silmad / sa pesed mu puhtaks / ma loodan et sa teed seda / sa tõmbad mu jäsemed sirgu.” Järgnevad veel mõned soovid puudri ja muu sättimise koha pealt ning siis: „Sa paned mu ahju ja teed tule / sa paned mu kenasse urni / ma loodan et sa teed seda / sa kaevad mulle kadaka alla väikese augu / jääme hüvasti.”

Nii et head ja väga head on siin raamatus küll. „Sugulane” peidab endas luuletusi, mis mulle veel pikaks ajaks meelde jäävad, millesarnaseid ma ei olegi kunagi lugenud. Aga kahjuks on võti siin sõnal „peidab”, sest luulekogus on palju massi, mis tõmbab tähelepanu oluliselt ja mis natuke Väli liha ja luuni tungivat tumedust pehmendab. Kui oleks mindud ühte selget teed, tehtud „Sugulasest” üks väike ja tihe surmaraamat, oleks tegemist väga hea teosega.

Andra Teede on luuletaja, kriitik, stsenarist ja dramaturg.