Perekond on ühtaegu nii paratamatu kui ka ebaloomulik ning inim- ja abielu mööduvad igal juhul loomuliku ja õige pinges. Seal, kus on olemas abielu, on tingimata ka selle rikkumine. Kust aga otsida abielu tähendust ja juuri, kas XIX sajandi korralikust kodanlikust perekonnast või hoopis Jeesuse ja Pauluse juurest?

Ado Vabbe „Mees ja naine”, õli, 1940. Eesti Kunstimuuseumi maalikogu

Perekond on paratamatus, abielu – kah. Kui jätta kõrvale tema ajaloolised, religioossed, kombelised, seadusandlikud ja ökonoomilised avaldumisvormid. Need kõik on muidugi ajutised ja muutuvad, isegi – ja veel eriti – kui esitlevad end igavestena. Kuid abielu ise – kindlasti igavene. Mingil moel. Sõnagi on eesti keeles erakordselt õnnestunud ja valgustav. Inimene vajab elus abi, teise inimese abi, ükskõik kui võimas, iseseisev ja tugev ta ka poleks. Enda arvates. Kuidas aga seda abi vastu võtta ja anda, kuidas elada koos teisega, elamata endast lahus, kuidas jääda ellu, olgu siis abi- või mitte – need on küsimused, mis ei saa mitte iialgi lõplikku vastust. Mitte iialgi. Seda suurem on muidugi kiusatus „see asi” üks kord ja igaveseks ära lahendada. Nii või naa. Inimene on hüsteerik. Inimene pole iial normaalne. Seepärast, kuigi paratamatu, on abielu ka võimatu. See tähendab, inimkond on empiiriliselt tõestanud, ja aastatuhandete vältel, et ta on täiesti võimalik. Kui vaid üks silm ideaali suhtes kinni pigistada. Abielu on kahtlemata see koht, kus ideaali ja tegelikkuse vaheline pinge on kõige valusam. Igavesti. Sest miskipärast ei saa läbi ka ilma selle ideaalita. Ma ütleksin, et praegusel ajal, kui „päris” abielu näivad tõsiselt võtvat veel vaid võitlevad kristlased ja võitlevad geid (ühtedele on see miski, mis neil veel on, teistele miski, mida neil veel pole), suhtub ka nende vahele jääv „ükskõikne enamus” abielu (või kooselu) küsimusse tegelikult vägagi tõsiselt. See on üks meie aja suuri küsimusi. Kuigi ma ei tea, kas ta iial seda ongi lakanud olemast.

Kas pole „elukaaslane” hoopis nõudlikum sõna kui „abikaasa”? „Abikaasas” on veel midagi kergemeelset, on teatav minnalaskmine. Abikaasa on justkui palju pikema keti otsas (sest küll ta ikka koju tagasi tuleb) kui elukaaslane. Elukaaslane peaks ju jagama sinuga tervet su elu, kogu tema sügavuses – just praegu. Abikaasal on aega seda teha terve elu (ja lõpuks see jääbki tegemata ja sellest pole lõpuks ka midagi), kuid elukaaslane peab sellega kohe toime tulema – kas nüüd või mitte iial!

Praegu näivad „päris” abielu tõsiselt võtvat veel vaid võitlevad kristlased ja võitlevad geid – ühtedele on see miski, mis neil veel on, teistele miski, mida neil veel pole.

Ära anda või endaks jääda

Igasugune abi- või kooselu asub kahe võimsa ja vastandliku tungi pingeväljas, võngub nende vahel edasi-tagasi ja teinekord muidugi annab ka suure pauguga lühiühendust. Ühel pool on õnn ja armastus, teisel pool kindlus ja rahu. Ühel pool on inimese võõrandamatu vajadus ennast tühistada, ennast ära anda – kallimale, lastele, missioonile –, teisel pool hirm sellesama äraandmise ees, soov kesta, jääda alles, endana ja jagamatuna. Mõlemad on võimatud tungid. Võimatu on olla üks(i) ja võimatu on olla koos. Ei saa ennast lõplikult anda ega muidugi ka andmata jätta. See on see inimelu draama ja ühtlasi igikorduv abieludraama. Kõik abielud on dramaatilised, mõned vaid peidavad oma draama sissepoole, teised elavad välja.

Mida muud nägi papa Freud, kui asus uurima ja ravima oma (nais)patsientide „hüsteeriat”. Nimi on siin muidugi väga eksitav, viidates nimelt selle haiguse soole (kr hystera – „emakas”), või siis hoopis valgustav, kui otsida täpselt vastassuunast. Nende inimelu kõige kesksemate ja valusamate asjadega on ju tihti nii, et neist räägitakse tegelikkusele täpselt vastupidiste sõnadega. Kui ma ütlen, et inimene on hüsteerik, siis eriti käib see mehe kohta. Mees on peaaegu paratamatu hüsteerik, naine võib vahel isegi mõlema jalaga maa peal seista. Ometi olid patsiendid, kes papa Freudi diivanile heitsid, enamasti naised. Muidugi. Nende mehed olid liiga suured hüsteerikud, et oma hüsteeriat tunnistada. Naised püüdsid leida abi oma meeste hüsteeriale. Naised tõid diivanile oma õnneliku abielu musta varju. Selles mõttes nägi papa Jung isegi selgemini – nägi mitte ainult õiget asja, vaid ka õiges kohas. Vist oma eluloojutustuses räägib ta kellestki mehest, moraalsuse ja normaalsuse verstapostist, pastorist, keda kogudus armastab ja kes ongi lõpmatult armastusväärne, rahvalik, empaatiline – sädelev suhtleja, südamesse tungiv jutlustaja. Vaadeldes seda ideaalset meest, küsib Jung: huvitav, kus on tema vari? See mõistatus saab lahenduse päeval, kui tolle toreda pastori naine Jungi vastuvõtule tuleb.

Mulle ikka meenub see muserdatud pastoriproua, kui kuulen järjekordseid kirglikke kõnesid traditsioonilise abielu ja perekonna hüvedest. Ühest küljest on need täiesti mõistetavad. Kust veel otsida ideaali kui mitte minevikust? Seal tundub ju kõik olevat olemas olnud. Ja muidugi oligi – kõik, nii hea kui ka halb, ja arvatavasti just täpselt samades proportsioonides kui nüüd. Aga teistmoodi. Minevik, ja eriti kaugem minevik, on täielikult meie unelmate ori. Me võime sinna projitseerida kõik oma fantaasiad ja soovkujutelmad. Minevik on tumm. Ja abitu.

Ja ega mineviku allikal joomas käimine olegi ju paha. Kui see kosutus aitab vastu astuda tuleviku teadmatusele, kui see aitab aktsepteerida tõsiasja, et mida me ka ei mõtleks või sooviks, teel oleme me tundmatusesse. Ka sellises igaveses asjas nagu perekond ja abielu.

Abi- ja kooselu sisaldavad nii inimese võõrandamatut vajadust ennast tühistada, ennast ära anda – kallimale, lastele, missioonile – kui ka hirmu sellesama äraandmise ees, soovi kesta, jääda alles, endana ja jagamatuna.

Korralikud naised ja huvitavad naised

Nii et jah, miks mitte kummarduda nende üle mõtiskledes XIX sajandi traditsioonilise ja kristliku perekonna kohale, uurida seda lähemalt, leida sealt inspiratsiooni. Ajas lähemale tulles muutub kõik juba ruttu liiga moodsaks ja kahtlaseks, kaugemale minnes liiga eksootiliseks ja arusaamatuks. XIX sajandi inimene on meile juba piisavalt tuttav ja arusaadav, aga näe, elas veel õnnelikult maailmas, kus abielulahutust peaaegu ei tuntud, aga kus perekonnaõnn oli tõstetud juba aukohale. Eriti kui rääkida kodanlikust perekonnast, kus abikaasad ei rühmanud enam ainult igapäevase ellujäämise nimel ning piiril, võides just nimelt mõelda ka sellelesamale (perekonna)õnnele. Ühesõnaga, elasid juba nagu meie. Kujundasid kodu, koolitasid lapsi, reisisid. Hoolitsesid oma tervise eest. Niivõrd kuivõrd. Praeguses mõttes oli tolle traditsioonilise kodanliku pereema eluviis kõike muud kui tervislik. See oli lausa hukatuslik. Korsett ümber, istus too naine oma kodu akna all ja tikkis. Muidugi mitte ainult! Tuli hoolitseda laste eest, jagada teenijatele juhiseid ja nende järele valvata, olid lubatud ka väikesed jalutuskäigud kodust välja, muidugi mõõdetud, kenasti tippivate sammudega, kübar peas ja kindad küünarnukkideni, ka suvel. Selle korraliku naise olukord ei erinegi nii palju naiste „kohutavast” olukorrast kuskil väga traditsioonilises moslemiriigis nüüdisajal. Korralik naine oli tänapäeva mõttes vang. Mis ei tähenda muidugi, et need korralikud naised oleksid olnud aina õnnetud. Kindlasti mitte! Inimene kohaneb alati oma aja oludega ja leiab kas nende kiuste või vahel just tänu neile oma tee õnneni. Küllap tundsid need pereprouad enamasti uhkust oma positsiooni ja varanduse, ilusa kodu ja kombekate külaliste üle, eks valmistanud neilegi rõõmu laste kasvamine ja lõpuks ka see, et mees ikka koju tagasi tuli. Vahel, tõsi, kahjuks küll koos mõne haiguse või hädaga, olgu hingelise või füüsilisega.

Sest see traditsioonilise perekonna õitseaeg oli teadagi ka bordellide õitseaeg. Ja mitte ainult bordellide. Olid head naised ja olid halvad. Halvad kippusid olema huvitavamad. Ma ei pea silmas mitte õnnetuid vaeseid lõbutüdrukuid, vaid natuke kõrgemat klassi. Neid ülalpeetavaid naisi, kes võisid elada luksuses, olla haritud, olla kunstnikud (tantsijannad!, näitlejannad…), ühesõnaga, pakkuda meestele seda vaimse ja ihulise vabaduse maitset, mida nad kodust kas ei leidnud või ei julgenud otsidagi.

Kui ma ütlen, et inimene on hüsteerik, siis eriti käib see mehe kohta. Mees on peaaegu paratamatu hüsteerik, naine võib vahel isegi mõlema jalaga maa peal seista.

Esimene kivi

Nii nagu abielu, nii on igal ajastul ja igas ühiskonnas kuidagiviisi institutsionaliseeritud ka abielurikkumine. On ühiskonna huvides, et seegi poleks täiesti „metsik”. Mulle tundub, et meie just nagu vabameelsel ajastul on abielumoraal isegi valusam, igatahes isiklikum küsimus, kui ta oli sel vaarisade ja -emade ajal, mil ühiskond oli asja inimese eest rohkem ära korraldanud (nii ühes kui ka teises mõttes).

Kus on juba abielu, seal muidugi mõista on ka selle rikkumine – seda märkas ka Jeesus, kes kahes tuntud perikoobis abielurikkumise teemat valgustab. Üks on teadagi see, kus abielurikkumiselt tabatud naist tahetakse kehtiva (usu)seaduse kohaselt kividega surnuks visata. Jeesus ütleb siis, et eks visaku see esimene kivi, kes pattu pole teinud. Siin näeme tema erilist sisendusjõudu. Sest ei varem ega hiljem pole taoline üleskutse introspektsioonile inimestele erilist mõju avaldanud. Mina ja pattu teinud!? Esimene kivi lendab enne, kui see mõte sündidagi jõuab, ja teised muidugi selle järel – just nimelt selleks, et see mõte sündida ei saakski. Kuid evangeeliumijutustuses antakse meile mõista, et inimesed lasid oma kivid käest maha kukkuda ja läksid vaikides laiali…

Ja teine kirjakoht on muidugi too, kus Jeesus, taas pühakirja käsuseadusele frontaalselt vastu astudes („teile on räägitud…” – „aga mina ütlen…”), kuulutab, et kes iganes on võõra naise peale himuga vaadanud, see ongi juba abielu rikkunud. Sellest ütlusest on tuletatud küll midagi täiesti võimatut: keeld ka mõttes abielu rikkuda. Tundub pigem, et neid Jeesuse sõnu saab mõista siiski ainult ühel arukal moel: kõik on abielurikkujad, algusest peale ja igavesti, mida nad ka ei teeks või mõtleks… Kui just mitte pidada silmas neid, kes Pauluse veidi mõistatusliku ütluse kohaselt end taevariigi pärast „kohitsenud” on.

Kui rääkida kristlikust abielust, ei tohiks ka unustada, et abielus kui niisuguses pole mitte midagi iseäranis kristlikku. Abielu oli olemas enne Kristust, nii juutidel kui ka paganatel, ja kristlus võttis selle üle kui, ütleme, elu paratamatuse. Abielu on siitilma küsimus, seega teisejärguline. Ta on väiksem pahe. Parem heita abiellu kui põleda himus ja ringi hoorata, arvab Paulus. Tema isiklikult ei tee küll kumbagi. Sest ülevam kui abielluda mehe või naisega on muidugi ennast otse taevariigile pühendada. Abielluda mitte kõrvale, vaid otse üles. Kes aga sellega hakkama ei saa, neile jääb ikka perekond ja abielu. Ükskõik mis vormis.

Abielu oli olemas enne Kristust, nii juutidel kui ka paganatel, ja kristlus võttis selle üle kui, ütleme, elu paratamatuse.

Loomulik või õige

Abielu on loomult ebaloomulik. Äärmine eksitus oleks segi ajada piibli (või üldse religioosne) õigus „loomuõigusega” (mis üldse on üks XVIII sajandi valgustuse õieti kirikuvastane ja mitte eriti järjekindel kontseptsioon). Ei piibel ega ükski muu pühakiri kuuluta loomulikku inimest. Piiblist võib küll leida loomuliku inimese kirjeldusi. Üks selliseid on näiteks dekaloog (ehk kümme käsku). Sealt saame teada, et loomulik inimene tapab, varastab, vannub valet, rikub abielu jne. Kuid õige inimene ei peaks seda tegema. Ei tohiks seda teha! Nii möödub inimelu paratamatult loomuliku ja õige vahelises pinges, ükskõik millel see tema „õige” ka ei põhineks. Igal juhul on see fiktsioon, mitte miski, mida otse „loodusest” leida võiks. Samuti ei ole sellel midagi pistmist normaalsusega. Normaalsus saab olla vaid statistiline. Igas inimeses on midagi „normaalset” (mõni tema parameeter ikka jääb antud populatsiooni normaaljaotuse piiresse) ja midagi kindlasti ka ebanormaalset ehk erandlikku. Keegi pole täiesti normaalne. Ega täiesti ebanormaalne. Ka normaalsusel pole mingit pistmist õige ja valega. Ühiskonnas hakkamasaamiseks tuleb muidugi harrastada teatavat normaalsuse mimikrit, seda teevad ühel või teisel määral kõik.

Tolstoi kuulus maksiim sellest, et kõik õnnelikud abielud sarnanevad üksteisega, aga õnnetud on kõik õnnetud isemoodi, ei ütle õieti midagi muud kui seda, et kõik abielud on lõppude lõpuks ka õnnetud. Sest veel võimatum kui leida kahte ühesugust inimest, on leida kahte ühesugust inimpaari. Õnn on soovkujutelm ja vahel õnnestub selles püsida päris kaua, aga varem või hiljem lööb lühiühendus tegelikkusega korgid välja. Peamine on siis mitte unustada: see äkiline blackout ei ole veel lõpp. See võib olla hoopis algus.

Tõnu Õnnepalu on kirjanik. Viimati ilmunud teosed: „Valede kataloog. Inglise aed” (2017) ja triloogia „Mujal kodus” (Pariis-Aaker-Lõpmatus, 2019).