Luulekogu „Tätoveerimata inimene” lasi end oodata pea kümme aastat, sel puhul autoriga nüüd vestlesimegi. Aga mitte ainult kirjandusest, vaid ka sellest, mida teeb inimesega muusika, mida depressioon ja öö.

fs. Foto: Iris Kivisalu

Luuletaja fs ehk kodanik Indrek Mesikepp ei ole meie kirjandusmaastikul ammu võõras nimi ega ole küllap ka võõras nägu muusikaviktoriinide entusiastidele jt melomaanidele. Tema luule on öine, külm ja sügisene, pea kunagi pole siin suve või kevadet või hommikut. Mida on Indrekul selle kohta öelda ühes kevadpäikselises Tallinna pärastlõunas?

Sind ei ole vist eriti lihtne intervjueerida. Mulle on jäänud mulje, et sa kipud vastama lühidalt ja natuke tõrksalt.
Võib-olla on põhjus selles, et ma ei tunne ennast tegelikult luuletajana, mul on imelik end nii identifitseerida. Ja nagu ma aru saan, siis sa mõtled intervjuusid, mida tehakse minu kui luuletajaga. Kui keegi küsiks minu käest kuskil plaadipoes mõne küsimuse, näiteks mis plaadi ma soovitaksin osta või mille ise viimati ostsin, siis võib-olla ma räägiks 45 minutit (naerab põgusalt).

Kas ennast melomaanina identifitseerida on lihtsam kui luuletajana?
Ma isegi ei oska öelda, kellena ma ennast identifitseerin, aga kindlasti mitte luuletajana.

Kes siis veel on luuletaja kui mitte sina? Sul on ju nii palju luuleraamatuid ilmunud.
Mul ei ole väga palju raamatuid, aga asi ei ole isegi selles. No näiteks Jürgen Rooste on luuletaja. Kümmekond aastat tagasi suhtlesime temaga rohkem ja sattusime ka mingitele reisidele koos, ning kui ma kuskil plaadipoes olin käinud ja hunniku plaate ostnud ja pärast lennukis või rongis muusikast rääkima hakkasin, siis hiljemalt kolmandas lauses kõneles Jürgen juba poeesiast ja sealt veel kaks lauset edasi enda kordumatust loomingust ja isikust. See on luuletaja. Või siis teine aastatetagune näide, kui sattusime mingite inimestega kellegi ateljeesse ja seal üks kunstnik – vist Sven Saag – ütles, et ta oli enne maalikunstile pühendumist mõnda aega ülikoolis meditsiini õppinud. Seal seltskonnas oli ka luuletaja Mihkel Kaevats, kes hakkas selle peale naerma. Ma küsisin, et mida ta naerab, ja ta vastas lihtsalt: „A las ma naeran.” Mulle jäi mulje, et selliste üdini luuletajate jaoks on arstid imelikud või teistsugused. Minu kadunud ema oli arst ja mu isa on arst ja vanem tütar õpib arstiks. Minu meelest on nad kõik – ema oli ja teised on – väga normaalsed ja sellised inimesed, kellega ma oskan rääkida. Pigem nende kui luuletajaga, kes elab oma mullis – seal tekib viimasel ajal mingeid tõrkeid.

Äkki see juhtub siis, kui panna inimesele külge ainult üks silt, olgu see siis „arst” või „luuletaja”. Siis on sellised üldistused lihtsad tulema.
Nojah. Muidugi on erandeid. Näiteks mu väga hea sõber Vahur Afanasjev, luuletaja ja proosakirjanik, kes sai just oma romaani eest kaks auhinda järjest[1]. See on selline paks, jäme raamat, mida ta kirjutas enda väitel viis aastat. Ja vähemasti kolm sellest viiest aastast – ma nüüd täpselt peast ei mäleta, millal ta Tallinnast Tartusse läks – suhtlesime me temaga väga tihedalt, käisime sealsamas Peipsi ääres, kust mina pärit olen ja millest ta kirjutas („Serafimas ja Bogdanis” – M.T.), ning käisin tal sageli külas. Mõnikord panime kärakat ja mõnikord tegime muusikat – ta oli esimene inimene, kellega koos ma läksin nii lahti, et hakkasin tegema muusikat, mida ma olen suurema osa oma teadlikust elust salaja soovinud, aga pole julgenud. Ühesõnaga, me olime üksteisele täiesti avatud. Ja selle aja jooksul mainis ta maksimaalselt kaks korda, et kirjutab romaani. Ei tõmmanud pintsakutaskust musta märkmikku ega röökinud, ei seadnud teisi fakti ette: „Kas ma loen nüüd oma tänase luuletuse või oma eilse luuletuse?” Tegelikult, kui mõelda, et pooleteisemiljonilise rahvaarvuga Eestis on selliseid inimesi nagu Vahur kindlasti rohkem kui üks, siis maailma peale on taolisi kirjanikke päris palju.

Muidugi ma sildistan. Ma räägin oma subjektiivsetest kogemustest oma subjektiivse isiku kaudu. Mulle tundub, et mõnel on selline identiteet, et ta ei saa isegi baarileti juurde mindud, ilma et ta annaks maailmale teada: „Nüüd mina, luuletaja, lähen baarileti äärde! Nüüd mina, luuletaja, olen purjus!” Ja kui ta on armunud, siis ta ei ole lihtsalt armunud, vaid luuletaja on armunud.

Miks jäi „Alasti ja elus” (2008) ja „Tätoveerimata inimese” (2017) vahele nii pikk paus, peaaegu kümme aastat? 2012. aastal ilmus küll „100% fs”, aga seda võib vist rohkem valikkoguna võtta.
Ma ei oskagi sulle öelda… (Pikk paus) Kui ma nüüd üritan meenutada, siis vahepeal oli selline aeg, kus ma olin üldse justkui letargias… Ja mõned lähemad sõbrad soovitasid mul minna psühholoogi või psühhiaatri juurde ning proovida antidepressante. Ja kui nad olid paar aastat seda soovitanud, siis ma läksingi lõpuks spetsialisti jutule, kes kirjutas mulle ravimid välja. Vahepeal oli aeg, mida ma hästi ei mäleta – mida ma tegin või mida tundsin. Ju siis ei olnud vaja avaldada. Võib-olla ma ei kirjutanudki siis… eriti või. Ma ei tea.

Täna (12. aprillil – M.T.) rääkis Valner Valme „Terevisioonis” teiste seas ka sinu „Tätoveerimata inimesest” ja ütles, et seal on „natuke negativistlik vaatepunkt elule ja asjadele”, aga et samas see „kuidagi puhastab ja rõõmustab”. Ma olen isegi mõelnud, et ju selles pessimismis on vist ka midagi õilistavat.
Tekstidega on nii, et eks teised peavad analüüsima ja hindama. Aga olen tähele pannud, et negatiivse emotsiooni või olukorra väljendamine – pean ennast pigem üldse mingite asjade väljendajaks või sõnastajaks, mitte millegi uue loojaks – võib õnnestuda, samas positiivse läbielamise kirjapanek pigem harvem… Mul tuleb enda tekstidest meelde ainult üks, mis…

…mis on läbinisti positiivne?
Jah. Kusjuures, sellega on nii, et ma ei tea, kui paljud on aru saanud, et see on üdini positiivne. See on üks tekst, mille esimene rida on „pohmell me yhises kehas”[2]. Ma elasin siis koos inimesega, kellega me teineteist väga armastasime, ja põhimõtteliselt see luuletus ongi sellest. Armastusest ja seksist ning üheksolemise tundest. Mulle endale näib see isegi päris õnnestunud tekst.

Nüüd hiljuti tuli mingis seoses ka üks teine mõte, et kas me tegelikult tahamegi oma positiivsetest läbielamistest kirjutada. Kui sa kirjutad millestki nii, nagu mina olen oma tekste kirjutanud – et ei loo midagi juurde, vaid üksnes väljendad midagi, mis on juba olemas või juhtunud –, ja paiskad selle konveierile, mida nimetatakse kirjanduseks, siis ta liigub sinust järjest kaugemale ja sealt edasi hakkavad mingid teised imelikud inimesed sellega seoses imelikke tegusid tegema, mõtteid mõtlema ja nii edasi. Ta eemaldub sinust. Negatiivsete kogemustega on nii, et võib-olla on hea, kui sa suudad need kompaktselt konservi panna ja allavoolu lasta. Ta ei ole enam see, mida sa üksi põed.

Samas kui tunned midagi hästi helget või ilusat, kas sa siis tahad seda üldse niimoodi endast ära anda, et ta eemalduks sinust? Äkki ei tahagi? (Elavneb silmanähtavalt) Aga võib-olla see ongi minu ja luuletaja vahe. Äkki luuletaja tahab teha iga hinna eest head surematut luulet, aga minu jaoks on oluline, kuidas inimesena edasi elada (naerab). Pigem head ja ilusad asjad endale jätta.

See oli muidugi väga teoreetiline arutlus. Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud, et kirjutan nüüd sellest või et sellest ei kirjuta. Mul ei ole olnud mingit programmi, ma ei kirjuta sõnumiluulet. Viimasel kümnel aastal… see on… nojah… ah, kurat. No mul on kalduvus depressiivsusele. Jah (naerab), selle pani spetsialist mõned aastad tagasi paika.

Foto: Iris Kivisalu

See jutt kõlas praegu nii, et isegi kui sa seda, et kirjutamine on teraapia, väga teadlikult ei võta, siis praktiliselt paistab ta nii töötavat. See on ju positiivne.
Samas ei oska ma meenutada ühtegi negatiivset eluseika või masendavat perioodi või kirjutatud teksti näitena selle kohta, et kirjutamise tõttu on midagi paremaks läinud.

Aga kui vaadata seda kirjeldust, et negatiivsed asjad eemalduvad kirjanduse konveieril ja positiivsed jätad endale…
Ma arvan, et just see kirjapanek ise on võib-olla, jah, teraapiline. Et ma ei taha suruda seda sügavamale – et see on ainult minu väike räpane saladus. Pigem kisun selle välja ja panen kirja. Mitte et ma seda kirjutamise ajal teadvustaks. Äkki see on nii.

See ei ole nüüd mõeldud „elu ja surma kysimusena”, aga „kas on võimalik armastada tallinna / kui sa ei ole siin yles kasvanud”?[3]
(Mõtleb pikalt) Vaat, ma ei tea. Mulle tundub viimasel ajal, et mina… (mõtleb veel pikemalt) nojah. Mul on tekkinud see küsimus, jah. Tahaks positiivset vastust, aga praegusel eluperioodil ei ole seda saanud.

Kui kaua sa oled Tallinnas elanud?
Vähem kui 20 aastat. 18 või 19 või midagi umbes nii.

Kogu „2004” esimeses tekstis sa ütled – või lüüriline mina või luule-fs ütleb –, et „olen eesti luuletaja / tulen Lasnamäelt”, aga sündinud oled sa ju hoopis Tartus. Ja nüüd sa siin ennist mainisid, et üles kasvanud Peipsi ääres. Mis identiteet peale jääb?
Minu elu kaks kõige õnnelikumat perioodi on olnud lapsena Peipsi ääres – elasin seal enne kooli – ja siis Lasnamäel. Tegelikult on Lasnamäega niimoodi, et (takerdub)… võib-olla on jäänud selline mulje, et Lasnamäe on minu jaoks midagi väga masendavat. Ehk alguses oligi, aga pärast oli täitsa vastupidi. Ma olin seal õnnelik.

Kas sa praegu ei ela Lasnamäel?
Praegu ma elan Mustamäel, jah. Ei, praegu ma… See koht mulle ei meeldi (naerab). Tartu… Ma ei saa seda fakti maha salata, et kõik koolid, kus ma olen käinud, on olnud Tartus. Ja teismeiga, kus suur osa inimesest välja kujuneb, möödus Tartus. Linnakeskkonnana on ta mulle ikka meeldinud. Identiteedi puhul… Nüüd ma ütlen seda kuidagi naljaga pooleks – kuigi ma ei tea, mis see teine pool on –, et äkki ma olen mingi piirialade inimene. Või kahe maailma vahel tilbendaja nagu mõned Lynchi tegelased.

Ka seesama Kallaste – Peipsi-äärne kant – oli Eesti mõistes marginaalne. Teismeiga möödus sel ajal, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema ja Eesti vabaks sai. Jah, ma olen seda näinud ja teist näinud – ja siiamaani ei oska sellest õppida (ei naera).

Sa vist oled rohkem öine inimene, mulle on jäänud selline mulje.
(Kindlamalt kui muidu) Pigem küll, jah.

Mis on öös paremat? Miks just öösel elada ja tööd teha – kõik ju ei tee.
Viimase kümnekonna aasta jooksul… Ega depressioon ja depressiivsus pole miski, millega uhkustada, aga… (otsib sõnu) samas jälle on olnud viimasel ajal rohkem juttu, et see on asi, mida ei pea häbenema, ja et ühiskond peaks probleemi teadvustama, mitte ütlema inimesele, et võta ennast kokku! Või et näe, mina teen nii palju asju, mul ei ole aega depressiooni tunda! Mul on olnud selliseid perioode, kus mul on väga palju kohustusi, aga see ei võta masendust ära. Ja sa ei ütle ju inimesele, kellel on jalaluumurd, et näed, mina jooksen siin sadat meetrit, mul ei ole aega jalaluumurdu tunda. Ühesõnaga, see on nüüd sissejuhatus (naerab natuke).

Ma ei räägi depressiivsusest seetõttu, et peaksin seda kuidagi lahedaks, ta ei ole mingi põnev või romantiline asi, nii nagu mõni muu haigus – keskkõrvapõletik või kõhulahtisus (naerab) –, ei ole romantiline asi. Ta on, nagu on. Mingi sellise eluperioodi kohta… Okei, ma ütlen selle ausalt välja, et viimase kümnekonna aasta jooksul olen ma tundnud sageli seda… et hommikul ärgates on päris raske… Kurat, seda ei ole kerge öelda (ja seda on ka näha – M.T.). Ühesõnaga, (otsustavalt) raske on ennast kokku võtta ja tegutsema hakata, lõpuks asjad lihtsalt paratamatult nihkuvad edasi, kuni sa lihtsalt pead nad enne järgmist päeva ära tegema. See on üks põhjus, miks kohustused öö peale jäävad.

Ilmselt see ei ole ainuke, ma arvan, et on ka teisi. Võib-olla ka see, et päevasel ajal on kõikvõimalikke muid tegevusi ja inimestega suhtlemist, lõpuks oled lihtsalt öösel üksi ja saad neid asju teha. Mingit kaunist ja romantilist seletust ei oska ma anda (naerab), labaselt praktilised põhjused.

Kui loomingust rääkida, siis näiteks Mehis Heinsaar on liigitanud oma jutud toredasti keskpäevasteks ja ööpoolseteks. Ja ta mõtles arvatavasti nii seda, mis ajal tegevus toimub, kui ka ööd mingi sünguse astme või elu varjupoolena. Sul vist on peaaegu ainult need ööpoolsed tekstid.
Minu jaoks on kõige negatiivsemalt mõjuv osa päevast umbes praegune (osutab akna poole), pärastlõunane aeg (kell on 15.46 – M.T.). See sõltub valgusest ja aastaajast ka, aga venivad kollaka läikega pärastlõunad on kõige rusuvamad. Alati ei pane seda tähele. Kui oled koos armsa inimesega või näed näiteks väga lahedat linna esimest korda selles valguses, siis võib-olla ei teki seda emotsiooni, aga kui oled tavapärases rutiinis ja sul on aega seda tähele panna, siis just see pärastlõunane aeg tekitab rõhuvaid tundeid. Kindlasti mitte öö.

Ma kuulasin ka Urmas Vadi kunagist saadet „Litter” aastast 2009. Seal sa ütled muu hulgas seda, et võib-olla sina oled tulnud kirjandusmaailma autsaiderina, ja ma hakkasin mõtlema, mida see võiks tähendada. Kas kuhugi on võimalik saabuda juba eos insaiderina?
Ma arvan, et ma võisin pidada silmas seda, et paljud tulevad näiteks juba kuskilt kirjanduslikust või humanitaarsest perest, kus on olnud enne neid luuletajad ja tõlkijad, ja võib-olla ma mõtlesin ka seda, et paljud lähevad Tartus eesti filoloogiat või Tallinnas EHIsse mõnd humanitaarset ala õppima. Nende huvid ja haridus on kõik kuidagi kirjandusega seotud. Nagu ma ütlesin, olen ma arstide perest ja…

…ja õppinud kunstiajalugu?
Jah. Kuigi ka see on humanitaarne ala. Aga see ei olnud perekondlikult etteaimatav, et ma sellise asjaga tegelema hakkan.

Kas sa tunned end nüüd kirjandusmaailmas rohkem insaiderina?
(Veendunult) Sisuliselt mitte. Ma töötan küll kirjandusajakirjas, aga sisuliselt ikka ei tunne. Enne Loomingus ametisse asumist üritasin käia enamikul kirjanduslikel kolmapäevadel, nüüd töötan samas majas, aga üha vähem tahan sinna kolmandale korrusele minna. Ma ei tunne ennast nendel õhtutel väga mugavalt.

Foto: Iris Kivisalu

Loomingu kriitikatoimetaja oled sa olnud juba 18 aastat. Su toimetajakarjäär võib juba autoga sõita ja alkoholi juua ning riigikogu valida, minu oma on veel siuke lasteaiatüüp. See on ju päris impressiivne.
(Pealtnäha tõsiselt) Nojaa, aga mõni 18-aastane inimene on ju ka teovõimetu.

Su uues raamatus paistab vähem „mina”, rohkem on näiteks „inimesi”. Inimesi, kes panevad selga koledad riided, või siis neid tätoveerimata inimesi, kes figureerivad pealkirjast alates. Kas sa vaatled nüüd rohkem kaugelt?
Ma arvan, et sina oskad seda asja paremini näha kui mina, aga otseselt ma vastu ka ei mõista vaielda. Seesama pealkiri on minu jaoks natuke nagu prantsuse film. Mis on minu jaoks prantsuse film? Okei, nüüd ma jällegi üldistan, sildistan ja lahmin…

See on okei.
…aga ma üldistan, sildistan ja lahmin praegu sedasi, et minu jaoks on prantsuse film selline nähtus, kus võetakse mingi absurdne idee ja see viiakse järjekindlalt ellu. Noh, näiteks tuleb meelde üks prantsuse film, mille pealkirja ma küll ei mäleta, aga mille süžee seisnes selles, et omavahel võõrad noor naine ja mees satuvad tühjas korteris vanni ja nad ongi terve filmi jooksul alasti vannis – nad isegi ei seksi seal, ainult räägivad. Ja kusjuures see, mida nad räägivad, on psühholoogiliselt usutav, dialoogid on realistlikud, aga lähtekoht on täiesti jabur.

„Tätoveerimata inimese” puhul lubasin ka endale sellist pealkirja, et kui keegi otsib sellele diipi tähendust, siis jõudu talle, aga minu arust jääb ta natuke narriks (naerab). Seesama sõnapaar kordub erinevates tekstides ja tal on iga kord erinev tähendus, ja vahepeal tal ei olegi eriti tähendust, ta on lihtsalt mingisugune mäng. Ei tasu väga programmilist sõnumit sisse või taha lugeda. Iggy Popil oli ka väga hea plaat pealkirjaga „The Idiot”, aga see ei tähenda, et Iggy Pop sellepärast päris idioot oleks.

Räägi bänditegemisest. On ju selline müüt, et iga kirjandusteadlane tahab tegelikult olla kirjanik, kirjutada romaani – mis vahel ongi ju tõsi. Kas iga melomaan tahab tegelikult teha bändi?
Ma kardan, et see võib nii olla küll. Melomaan olen ma, jah, olnud varasest teismeeast peale. Kui ma enda jaoks heavy metal’i avastasin, tulid esimesed suured lemmikud ja tõsine fännamine. Jooksin vahetunni ajal salaja kooli tagauksest välja, läksin ümber kahe nurga ja trepist üles, kus kaks tüüpi kütmata pööningul haltuurat tegid ja muusikat lindistasid. Kui vedas, sain juba samal päeval lindi kätte. Plaatide ja lugude nimed olid neil paksus kapsaks lehitsetud kaustas, mõne laulu pealkirjad said kirja vigaselt, nagu nad juba seal kaustas olid. Ja siis läks elu käima. Hevi- ja punkkontserdid, uued sõbrad ja nende põnevad tuttavad…

Aga bänditegemine[4] on sinu jaoks vist üsna uus asi?
Aastal 2000 millegagi tegi Juku-Kalle Raid KesKusi minuga inteka ja küsis seal, kas ma bändi ei taha teha, et ma olen ju muusikafänn ja nii. Siis ma ütlesin, et selleks on juba hilja – vaadaku Onu Bellat, tema alustas muusikategemist hilja ja näe kui naeruväärselt see asi välja tuli. Nüüd ma olen ise palju vanem, kui oli Onu Bella, kui ta Öörahuga alustas, aga lõpuks ikkagi hakkasin bändi tegema. Kuigi selge on see, et mida hiljem sa alustad millegagi tegelemist, seda kehvem sa selles oled. Aga nagu ütles bändikaaslane Uims: „Ära kunagi karda olla naeruväärne.” Mis puudutab bänditegemist, siis seda ma ei karda. Ma tean, et ma olen naeruväärne, aga mis sellest. Kaotada pole ju midagi.

Aga muusika üldiselt. Mida see inimesega teeb?
Oi. Muusika teeb väga-väga palju asju. Ja väga palju erinevaid häid asju. Ilma liialdamata – muusika on aidanud mul ellu jääda.

Vist on nii, et muusika mõju inimesele, eriti kui see on instrumentaalne, n-ö puhas muusika, laulusõnadeta, on afektiivne, mitte intellektuaalne.
Ma olen sinuga täiesti nõus, muusika on minu jaoks ka… ma ütleksin, et eelkõige psühhofüsioloogiline fenomen. Need bändid, keda ma kirglikult fännan, on just sellised, et kui see muusika kõrvade kaudu minusse tungib, hakkab ta tegema minu sees mingeid asju, mida ma ei oska täpselt seletada – see on võib-olla kohatu ja labane paralleel, aga ma võrdleks seda seksuaalsuse või erootikaga. See ei ole miski, mida sa ise juhid, vaid see tuleb ja mõjutab sind ja tekitab sinus reaktsioone. Mõni asi tekitab ja mõni mitte.

[1] „Serafima ja Bogdan” võitis esmalt Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse ning hinnati seejärel 2017. aastal Kultuurkapitali aastapreemia vääriliseks proosa kategoorias.
[2] „pohmell me yhises kehas / lae all nagu udu / ja esikus ukselingil / nagu raske tolm / akna taga on unenägu / tooli peal Su sukad / põrandal midagi minu / voodi õhtuni tegemata / uuesti soojuse sisse / pohmell me yhises kehas / hoiab meid / mu naine // masin on kõrgel ja kaugel” („2004”, lk 47).
[3] „Tätoveerimata inimene”, lk 16–18.
[4] Mtut Pdi Nktud Maailm.

Iris Kivisalu on fotograaf, kes põimib endale omast kerget melanhoolset ja kurbilulikku maailmatunnetust nii portreedesse kui ka dokumentalistikalaadsesse olustikku, vahel ka moekunsti. Ta armastab pildistada nii inimloomust kui ka elutuid fragmente, tihti abstraktsemaid subjekte.