Kevadel esietendus ZUGA tantsijate ja Helena Krinali koostöös valminud tantsulavastus „Müra”, mis sündis Eesti vaikuses ja kasvas Palestiina lärmakatel tänavatel.

Hetk etendusest „Müra”. Foto: Anastasia Semjonova

Viimaks õnnestus minulgi sel varasügisel „Müra” vaatama minna. Ausalt öeldes ei kujutagi ma ette paremat aega, mil sellist tükki vaatamas käia: hygge. Neljakümne viie minuti jooksul võisin mõelda tagasi suvele, mil jõudsin harjuda autode kohina, elektroonilise müramuusika, muruniidukite undamise, kohvikute jutumulina ja tobedate piigimurdmistega.

Eelmise aasta jaanuarikuises Plekktrummis vestles Joonas Hellerma ilmastikuteadlase Timo Paloga ­– polaarrändur kirjeldas vaikust, millist ei kohta kusagil mujal. Minulgi tekkis isu minna polaarmatkale lihtsalt selle erilise tühjuse, vaikuse pärast, et unustada korraks elu käänulisus ning püüelda ühe kindla eesmärgi poole – jääda ellu selles külmas inimvaenulikus keskkonnas. Lumine maastik, ei ühtki puud, silmapiiril terendamas vaid edasine teekond.

Kuid suurlinn on oma täielikus müras mõnikord sama inimvaenulik nagu jäine ja lumine hauavaikus maakera tippudel. Mina olen otsinud vaikust raamatukogust ja selle mõnel harval juhul ka leidnud – seda varahommikul, kui kedagi teist ei ole veel sinna jõudnud või hilisõhtul, kui suurem osa õppijatest on töötegemisest väsinud ja koju magama läinud.

Esimest korda märkasin vaikust umbes kümme aastat tagasi, kui käisime perega augustikuus Lapimaal matkamas. Sammal summutas kõik helid, päev oli tuulevaikne ning meie jalutasime ametüstikaevanduse poole. Palusin kõigil paigale jääda ja pingsalt kuulatada. Metsa kadusid vaid meie hingamised. Oli see võrreldav Palo kirjeldatud vaikusega?

Olin kogenud vaikust, mida paljud pelgavad – see täidetakse kiiresti sosina, ümina või kõrvaklappidest kostuva tüminaga. Seepärast satun raamatukokku siiski harva, lepin koduse pesumasina undamise ja möödasõitvate autode merekohinaga. Need helid on paratamatud. Masina peale ma ei vihasta, aga inimese peale küll.

Foto: Anastasia Semjonova

Käisin juulis Puszcza Borecka ürgmetsas. Jalutasime piisonitest mööda ja nägime teid kaunistavaid puude eluringide alleesid. Kui jõudsime aga sügavamale metsa… olime suves. Putukate sumin oli magus, isegi lääge. Sattusime teise ilma, kuhu inimene võib mõnikord vaid eksida. Minu kaasteelised olid kindlad, et meieni kostub autode või harvesteride tasane müra. Mulle näis see aga puude kohinana. Autod need kindlasti olla ei saanud, mets oli selleks piisavalt suur, kuid tagantjärele mõeldes, ega need langetatud puude alleed sinna ise ei saanud tekkida. Isegi nendes väikestes inimvaenulikes (mis küll tegelikult on just kodused) kohtades maksab inimese rahutu müra üle selle looduse vaikuse – putukate sumina ja puude rahuliku kohina.

Mulle näib, et Helena Krinali tantulavastus „Müra” mõtestas tantsukeeli justnimelt sedasama suhet vaikuse ja müra vahel. Krinal on tantsukunstnik, kes elab Palestiinas, kohas, mis juba ainuüksi looduse poolest on Eestist sootuks erinev ning kus hääled, suminad ja müragi on teine kui siin. Vaikus ei tähenda helide puudumist ja müra selle vastandit. Mesilaste kõrvulukustavat suminat oleks häbiasi müraks nimetada (samas sootuks teine lugu on kõrva ääres magamist segava sääsepininaga), seevastu kaugel kostuvat sõjalennuki kahinat või taamal kõmisevaidpommiplahvatusi ei kõhkleks vist keegi müraks nimetamast, kuid nendegagi võib harjuda.

Müra, mis võiks olla olemata, on Palestiinas elava inimese igapäevaelu – ilmekas näide on Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu valituse hiljutine otsus legaliseerida mitteametlikud juudi-asundused Jordani jõe kaldal, mis ametlikult peaks olema osa Palestiina Läänekaldast. Iisraeli okupatsioon on salakaval ja vaikne, kuid tähelepanelikult kuulatades üsna mürarikas – Gaza kohal lendavad droonid undavad, müür selle ümber säriseb, raadio sahiseb, sest Iisrael segab kõiki väljastpoolt tulevaid raadiolaineid.

Huvitav, et müra Krinali etenduses ei olnudki – ei muusikalises kujunduses (kuigi palestiinlasest helikunstniku Asma Ghanemi sõnul teeb ta müramuusikat) ega ka üleüldises etenduse kompositsioonis. Ometi oli tunda, et Krinal on igavese vaikuse otsinguil, et ta ei ole seda veel leidnud. Eestis on teada, kuhu minna, kui mürast ollakse küllastunud, kui inimeste tühisest jutuvadinast on küll ja küll. Kuhu minna aga uues keskkonnas, kui see müra kurdistab ja põgenemistee kulgeb selles samas vaimu tapvas mühinas? Naaseb ta ehk aeg-ajalt Eesti rabadesse-metsadesse, et hiljem minna tagasi Palestiina teistsugusesse ja inspireerivasse mürasse? Või leiab ta lohutust mesilaste suminast, mis ilmselt ei erine kuigi palju lapsepõlvemälestuste mesilaste omast? Sest ega selles polaarjäises helituses midagi uut ei sünni – seal mõtledki vaid sellele, kuidas ellu jääda. Helidest ja mürast on see kunsttükk igatahes sündinud, see Müra.

Helena Krinali tantsukeel ja ZUGA tantsijate kehakeel oli nagu kleepuv mesi kärjes, mida vurritades otse suhu pritsiti – maitses hää! Järgmine, loodetavasti mitte viimane kord saab „Müra” näha 1. detsembril Tartu Uues Teatris.