Parasjagu Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis avatud Martin Urbi ja Liisi Ördi näituse „Fragment 5.10” kohta võib öelda lisaväärtusega maaliprojekt, kirjutab kunstnik Kaire Nurk.

Martin Urb „Fragment kalapüügist”

Maalija peab maalides end paratamatult distsiplineerima – nagu iga teinegi inimene oma tööd tehes. Nii subjektiivset sisekõnet välja paisates, lemmikmotiivi vahendades kui ka näiteks kuraatori püstitatud teemat interpreteerides on maalija seotud vahendite ja visuaali reeglitemaailmaga. Hetkel, mil ta justkui vabastab end senistest (või minugipoolest – traditsioonilistest) reeglitest, loob ta uued reeglid, uued piirangud. See kõik on väga avastuslik, üksjagu spontaanne ja seletamatu protsess. Edasi läheb aga põnevamaks ja keerulisemaks ja ka… universaalsemaks. Kui kaugele kunstnikul on võimalus (vabadus) liikuda oma piirangutemaailmas? Millest see oleneb, et osa autoreid jääb pidama oma esmase, n-ö juhuslikult süllesadanud ideefiksi juurde, mugandudes rutiini, teised aga näivad otsivat – kogu elu? Kolmandad – avavad aina uusi linke oma valitud käekirja piiridest justkui väljumata! (NB! Mitte mõeldes selle all ekstensiivseid varieerimisi.) Kunsti positsioonilt vaadates on just see viimane versioon suurim intriig, ja suurim väärtus.

See sissejuhatus on mõeldud just ekstra Liisi Ördi ja Martin Urbi eksperimentaalse maalinäitusega suhestumiseks, sest nende eksperimendis on nii palju raudu korraga tules, et vaataja võib saada kergesti desorienteeritud. Liiatigi kuna tegelikult ei õnnestugi kõiki lähtemomente, nende rakendusprotsessi ja resultaate omavahel kokku viia. Asjaolu, et eksperimendis oli kaks osalejat, annab jooksva võrdlusmaterjali, aga suurendab ka variatiivsust ja segab jälgi. Kas sellest saab tuletada universaalse tõe, et koos uute reeglite radu raadates ollakse resultatiivsemad? Seda muidugi juhul, kui resultatiivsuseks pidada maaliprotsessisiseste uute tunnetusaktsentide saavutamist – nagu seda siinse artikli keskse ideena tehakse. Kuivõrd balansis oli vastastikune mõjutus, kumb kumba rohkem „õpetas”, kumb intuitiivsemalt (või teadlikumalt?) teise maalienergeetikat püüdles, kuidas kolmekuulises ühismaalimisprotsessis filtreeriti teineteise seisukohti?

Enne probleemide juurde asumist siiski faktiline lühikirjeldus Ördi&Urbi maalieksperimendist „Fragment 5.10”: kaks noort kunstnikku maalivad ühisateljees neile maailma eri paigust, Floridast Ninakülani saadetud fotode alusel, mis fikseerivad ühe juhusliku hetke, 3 kuuga 5+5 ca suures formaadis (190×135 cm) õlimaali.

Sisend: lähtepiirangud

Nagu eespool viidatud, saab selles eksperimendis eritleda kolme astet: sisend, protsess ja resultaat. Teaduslikus eksperimendis räägime vastavalt – hüpoteesist, praktilisest uuringust ja lõppjäreldustest. Maalieksperimendile need muidugi adekvaatselt üle kantavad ei ole. Teaduslik hüpotees tugineb sageli eelnevale konkreetsele uurimistööle, sh eksperimendile, ja selles oletatakse juba ka lõpptulemust. Maalieksperiment on ilmselt määramatum ja ajendatud rohkem intuitiivsest uudishimust ja järeldused pole sedavõrd otsesed või siduvad ja objektiivsed.

„Fragment 5.10” eksperimendil on justkui üksainus selge lähte-eesmärk – ühisnäitus. Kuna see oli esmakordne, oli vaja milleski mängureeglid kokku leppida. Vajadust tagada mõlemale osapoolele võimalikult võrdne (lähte)positsioon võiks pidada ühisnäituse eetiliseks aluseks. Kokkulepped sätestati üksjagu äärmuslikult, lausa mõõdetavalt: sama arv maale, sama formaat ja tehnika, ühine ateljee, ühised maaliajad, mõlemale võrdselt tundmatu ja juhuslik, lisaks kunstivõõras motiiv, ühine strateegia – tõlkida digifoto õlimaali keelde, mõlemal oma maalijakäekiri, vastastikku tagatud (manipulatsioonivaba) kommentaarium, võrdväärselt ekspositsioonipinna jaotamine galeriis, vaheldades teineteise maale, ja võimalik, et veel midagi.

Liisi Örd „Fragment toidupoest”

Väljend „võrdselt tundmatu ja juhuslik motiiv” vajab siiski täpsustust. Liisi ütleb näitust tutvustavas videos nii: „Meie senised teemad on olnud võib-olla väga erinevad. Olmeteema on olnud rohkem Martini teema, ja jätk tema senistele tegevustele; mulle endale tundus see väga hea võimalusena enda asjadega avarduda, oli tugev vajadus ennast panna ebamugavasse olukorda, tulla realismile lähemale.” Kuid konkreetsed motiivid hangiti siiski mõlemale ühtviisi võõrandatud kujul, paludes üle maailma erinevail, kunstiga mitte seotud inimestel fikseerida ühel ja samal päeval ja kellaajal üks juhukaader oma ümbrusest. Kuna pöörduti ca 30 inimese poole, ja mõned saatsid ka 2 fotot, siis tekkis siiski subjektiivne valikumoment, ja nagu Martin mainis, huvid ei kattunud, kumbki poleks soovinud teise väljavalitud fotode alusel maalida.

Maaliprotsess

Näituse pealkirjas olev kuupäev, 5. oktoober, tähistab ühtlasi maaliprotsessi starti. Kui reeglina on maalimine privaatne tegevus, siis antud juhul maaliti „teineteise silma all”, aga ka – kasutades teineteise silma. Igasugune maaliprotsessi reaalsusse sukeldumine intensiivistab tähelepanu, võimalikult kõik muutub tähtsaks, midagi pole teisejärgulist. Aga kui seda teostada koostöös, kas siis topeldab tähelepanu? Võib vaid kujutleda, kuidas oma maalilt silma kaaslase maalil puhata lastes märkab pilk koheselt oma maalile võõraid elemente, ja oma maali juurde naastes nähakse seda juba samuti – teise, vahepeal muutunud pilguga. Milleni selline taktika välja võib viia? Võimalik, et absoluutväärtuses ja ideaaltingimusis – ühesuguste maalideni? Pressiintervjuus rõhutab Liisi ühisnäituse foonil: „peame lähtuma üksteisest, koos kõlama, ja ei tohi ka liiga sarnased olla”.

Minu esmane aisting näituselt oli pisut melanhoolne, sordiini all jahe sinakashall koloriit, mis ühendas kõiki maale. Selles oli midagi, mis sundis seisma ja vaikseks jääma, ja – vaatama, ja mõtlema. Ka Monumentaalgalerii akenderea ette püstitatud lisa seinapind muutis paiga justkui suletuks. Või – varjatuks? Või – kaitstuks? Kontemplatiivseks? Eredas päikesevalguses näisid maalid tagasi tõmbuvat.

Martin Urb „Fragment peegeldusest”

Mõnel järgneval külastuskorral, hämarduvas õhtuvalguses näisid maalid jälle energiat juurde saavat. Viimaks juhtusin galeriisse vahetult pärast kontrastseid puhta värvi elamusi, ja avastasin eest sisemises salaharmoonias vaikselt helendavad maaliväljad. See, mis algul tundus mõlema autori liigse eneseohverdusena või näiteks (kriitilise) hinnanguna kujutatavatele olustikele, või nende olustike alateadvusliku mõjuna maalijaile, osutus kestvamal vaatluspraktikal ühisprojekti lisaväärtuseks.

Näituse saatetekstis tõdevad autorid: „Kunstnik annab ohjad käest, laseb hetke fragmendil dikteerida teose. Ta loobub oma silmadest, oma isikust, ning usaldab teiste kogemust. Need võõrad tajufragmendid korjatakse kokku, kunstnik kogeb need omakorda läbi ja loob teose.” Protsess haarab niisiis vabakslaskmise ja endakehtestamise, loobumise ja saamise kogu skaala. Võõraste tajufragmentide „omakorda läbi kogemine” võib tähendada paljusid asju. Kas maaliprotsessis tulvab esile aina enam küsimusi maalitava paiga ja stseeni kohta, millest samas ei teata mitte kõige vähimatki peale pelga fragmendi, või muutub maalitav realiteedikild aina lähedasemaks? Selline pikaajaline lähisuhe kontekstist lahti rebitud aja- ja olutsitaadiga võib anda üsna omapärase maailma fragmentaarsuse kogemuse. Martini sõnul muutusid võõrad paigad maailmise käigus siiski lähedaseks, „sinu oma ruumiks”, konkreetse kaadri ümber tekkisid su enda kujutlusruumid. Maalimine lõi kontakti. Neutraalse fotopinna „kiht-kihilt läbihaukamisega” ehitatakse loendamatust hulgast pintslitõmmetest lõuendil kokku oma füüsiline ja mentaalne ruum.

Liisi Örd „Fragment trepikojast”

Martin rõhutab, et erinevalt aerograafiast, millega ta tegeleb mootoritemaailmas (vt persoonilugu aastast 2009), püüab ta lõuendil pigem „siledust maha suruda”. „Fragmentide” mitmekordses aknapeegelduses autopilt on peente toonierinevuste rohkuses selleks head materjali pakkunud. Samuti liigub „-SUVABA ALA”, pea abstraktne maal sõnafragmendiga (topeltfragmentaarsus niisiis!) vaba maalilisuse suunas. Samas iseloomustab Martini motiivivalikut aerograafmaalija detailitaju ja kalduvus detaili keskendatud sürpriisideks: kangasse justkui põletatud koniauk (?), valgeks jäetud kala poisi õnge otsas, tähenduslik sõnapoolitus jne.

Liisi väljavalitud viisikus domineerib ümberhaarav või laotuv ruum: linnaäärne maastik, trepikoda, tuledes helklev tänav. Tema maalikude, mida oleme harjunud nägema lõputuid maastikukaugusi vormivana, manab ka fototasapindadest esile müstilisi, üheaegselt otsekui kombatavaid ja samas hämarolemises ruume. Motiiv vana naisega kaubavitriini ees esindab efektseimalt seda fototasapinna ja maalikoe konflikti, ja võiks täiesti olla edasiste eksperimentide ajend.

Resultaat

Nii järjekindel maali ja foto konfrontatsioon kui ka tundmatu motiivi fragmentaarsuse surve, millesse autorid end oma karmides lähtepostulaatides asetasid, tootsid näitusele kaasuvat lisaväärtust. Me ei näe kahe järjekordse autori leiutatud omamaailmu või kätteõpitud maalinippe, või reaalmaailma kas lihtsameelset või sügava(ma)t vahendamist, või pealiskaudset illustratsiooni, vaid elavat tunnetusprotsessi, avatust uutele kogemustele, täis küsimusi ja avastusi, „tasuta” reise mitte ainult Floridasse. Ja seda otseselt traditsioonilise maali keskmes, ent elemente teistlaadselt ühendades, ja rõhuasetusi algupäraselt mujale tõstes.

Maale saadab video, mida võib, aga ei pea võtma autorite omapoolse refleksioonina kogu protsessile; selle interpretatsioon on jäetud vaataja hooleks. Videos vahelduvad kiired juhuklipid autorite toimetamistest linnakeskkonnas (filmitud muide samal, projekti alguspäeval, 5. oktoobril). Need autorite endi hangitud fragmendid koonduvad justkui suureks mustaks palliks, mis jäetakse juhuse hoolde: pall viiakse linnast välja põllule, kus see jääb trossiga kinnitatult oma lendutõusmiskatseis tugeva tuule kätte laperdama. Video on tegelikult Liisi unenäo lavastus!

Nii summeerib näitus foto-, maali- ja unenäorealiteedid, ning rõhutab asja(olu)de vahendatust ja fragmentaarsust. Ja see pole lihtsalt deklaratsioon, vaid selle läbi kogemisele ja esitamisele oli suunatud ka kogu maalimistegevus. Teema ja meetod kattuvad! Algne soov leida näitusele „ühine kokkupuutepunkt” keris end justkui lumepallina edasi.

Kahtlemata, väliselt pelgalt maalinäitus on selliselt täiesti ootamatu ja kontseptuaalne. Sisendite eripalgelisus, elu ja kunsti, subjektiivse ja objektiivse, kunstikeskse ja kunstivälise liit, kahe autori tihendatud, aga pariteetne, seega positiivselt laadiv koostöö toodavad mitmekihilise terviku. Näituseprojekt kui kooselu vorm, kus ühisel jõul / teineteise toel suudeti kinni pidada fikseeritud lähtereegleist, KOOS-TÖÖ-projekt, mis paradoksaalsel viisil saigi võib-olla ainult sellises koostöös sellisena realiseeruda. Harilikult tegutsetakse fragmendi raamides; fragmentoloogiat metatasandil ja veel sellises äraspidises eheduses kohtab harva. No tunnistagem, meil ei ole ju nii tihedalt läbipõimunud ja tuumakaid näituseprojekte mitte kuigi sageli!

Näitus „Fragment 5.10” on avatud Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis kuni 11. märtsini.